Artikkel ilmus ajalehes Postimees 22. septembril 2007

Oma silmaga – John ja Irena Wiley

Eric A. Johnson

Ameerika Ühendriikide erakorraline ja täievoliline saadik John C. Wiley
(Foto: USA Kongressi raamatukogu)
USA saatkonna pressiatašee Eric A. Johnson kirjutab legendaarsest Ameerika diplomaadist John Wileyst, kes oli suursaadikuna Eesti okupeerimise tunnistajaks.

Ajakiri Time nimetas 1936. aastal John Cooper Wileyt «võimekaks karjäärimeheks, keda tuntakse tõsise mõistusinimesena».

Charles E. Bohlen joonistab oma mälestusteraamatus «Witness to History» (1973) Wileyst samalaadse portree: «Ta oli pikk ja muljetavaldav mees sügava hääle ja hea naljasoonega. Ta oli pragmaatiline diplomaat, kes tundis hästi Euroopa riikide poliitikat ja käitumist.»

Wiley sündis 1893. aastal Bordeaux’s, kus tema isa töötas USA konsulina, ning õppis Unioni kolledžis ja Georgetowni ülikooli õiguskoolis. Veidi pärast Esimese maailmasõja puhkemist 1915. aastal Prantsusmaale naastes asus ta ametnikuna tööle USA Pariisi saatkonnas. Edutamine ja uued ülesanded viisid teda hiljem Hollandisse, Tšiilisse, Argentinasse, Venezuelasse, Taani, Peruusse ning kahel korral Hispaaniasse, Saksamaale ja Poolasse.

Vanamoelise diplomaadina, kes valdas täiuslikult traditsioonilist diplomaatiakeelt (prantsuse keel), abiellus Wiley 1934. aasta aprillis Toulonis samuti frankofiilist Irena Baruchiga. Sel ajal oli Wiley juba asunud tööle nõunikuna USA uues Moskva saatkonnas.

1933. aasta veebruaris tegutses Wiley USA delegatsiooni tehnilise nõunikuna Maailma Majandusfoorumil Londonis, kus ta sõbrunes frankofiil William C. Bullittiga, pagulasest ajakirjanikuga, kes oli äsja ametisse valitud presidendi Franklin Delano Roosvelti lähedane sõber.

Kui Roosvelt nimetas Bullitti 1933. aasta novembris USA esimeseks suursaadikuks Nõukogude Liidus, võttis Bullitt Wiley enda esimeseks abiks Moskvas. 1937. aastal aitas Bullitti soovitus saada Wileyl nõuniku ja peakonsuli ametikoha Viinis.

Seal nägi Wiley oma silmaga pealt ka Austria okupeerimist natside poolt, niinimetatud Anschlussi, mis algas 1938. aasta märtsis. Wiley ja tema kaastöötajad nägid palju vaeva võimalikult paljude inimeste päästmiseks natside terrorireþiimi käest.

Tema vahest suurim saavutus oli Sigmund Freudi väljatoimetamine Viinist 1938. aasta juulis. Ka Wileyl ei olnud Austrias enam midagi teha, sest Kolmas Reich neelas selle alla.

18. juulil 1938. aastal nimetati Wiley suursaadikuks Lätis ja Eestis ning ta esitas oma volikirjad kõigepealt Riias (6. oktoobril 1938) ja seejärel Tallinnas (24. novembril 1938).

Riigidepartemangu ringkondades tunti Wileyt läbinägelike poliitiliste aruannete koostajana. Kui Nõukogude Liit sundis 1939. aasta oktoobris kolme Balti riiki soostuma sõjaväebaaside paigutamisega nende territooriumile, loeti Wiley aruandeid riigidepartemangus juba päris laialdaselt.

Mida halvemaks muutus olukord Euroopas pärast Teise maailmasõja algust, seda rohkem oli Wiley aruannete lugejaid. Kui Nõukogude väed tungisid 17. juunil 1940. aastal Lätisse ja Eestisse, sattus Wiley kõigi tähelepanu keskpunkti, sest temast oli saanud Eesti ja Läti ebaseadusliku annekteerimise ametlik tunnistaja. Nõukogude anneksiooni arenemise kuudel pidas Wiley Washingtoniga regulaarselt kontakti. Järgnevalt esitatud tekst on kõigest üks näide, mis puudutab eriliselt Eestit.

Wiley alustab 19. juunil saadetud kodeeritud telegrammi sõnadega «Alljärgnev allikas ei soovi nime avaldada, aga on usaldusväärne»: «Nõukogude väed saabusid Eestisse märksa sõjaväelaslikumas korras kui Leedusse või Lätti, jättes mulje, et nad ootavad või isegi soovivad probleeme. [Andrei] Þdanov saabus täna samuti siia. Ta on praegu president [Konstantin] Pätsi juures. Viimane teeb ettepaneku moodustada uus valitsus eesotsas peaminister [August] Reiga, kes on Eesti suursaadik Moskvas. Seda, et Eestisse otsustati saata Þdanov, tõlgendatakse Tallinnas eriti halva märgina. Siiski tundus ta Tallinnasse saabudes olevat väga heas tujus ja Eesti valitsus on hakanud lootma, et Nõukogude kahe viimase päeva suhtumine, mis oli äärmiselt nõudlik, võib ehk muutuda mõõdukamaks.»

Wiley jätkab: «Minu allikas ei ole siiski kuigi lootusrikas ja näeb võimalust, et pärast uute valitsuste moodustamist Balti riikides nõuab Nõukogude Liit rahvahääletust, mis juhul, kui see viiakse läbi Nõukogude tääkide valve all, võib kergesti varem või hiljem muutuda nende [riikide] ametlikuks inkorporeerimiseks Nõukogude Liitu. Ta näeb ka võimalust, et Nõukogude Liit võib nõuda välismaiste diplomaatiliste ja konsulaaresindajate väljasaatmist Balti riikidest.»

Paraku osutus sünge oletus, mille Wiley vestluskaaslane esitas, peagi tõeks. Ent Wiley regulaarsete aruannete põhjal oli riigidepartemangul omaenda sõltumatu teabeallikas kõige kohta, mis juhtus tegelikult Eestis ja Lätis.

Wiley telegrammidel oli oluline roll selles, et USA valitsus teatas 23. juulil 1940. aastal ametlikult Baltimaade inkorporeerimise mittetunnustamisest.

Ajalugu meenutab mõnikord puslet, mis ootab kedagi, kes selle kokku paneks, lahti võtaks ja uuesti kokku paneks. Üht või teist võimalust järele proovides mängib oma osa õnnelik juhus. Washingtoni saadetud telegrammides ei maini suursaadik Wiley kordagi oma usaldusväärse allika nime. Juhuks, kui Nõukogude poolel peaks õnnestuma USA diplomaatilised koodid lahti murda ja tema sõnum deðifreerida, otsustas Wiley oma allikat hoolikalt kaitsta. Kuid vahetevahel juhtub, et mõni pusletükk ilmub justkui eikuskilt.

Kõnealusel juhul võib teabekillu, mis puudub suursaadik Wiley telegrammides, leida tema abikaasa mälestusteraamatust «Around the Globe in Twenty Years» (1962).

Eestit ja Lätit puudutavates peatükkides räägib Irena Wiley oma viimasest kohtumisest hea sõbranna Maria Laidoneriga. Lõik on nii emotsionaalne, et esialgu on raske tabada, mis selle taga peitub.

Kui proua Wiley ja proua Laidoner pidasid oma viimase usaldusliku, südamest südamesse jutuajamise, mainib proua Wiley otsekui möödaminnes, et «kindral [Laidoner] viis Johni jalutama, et näidata talle enam kui tuhandet puud, mida ta oli istutanud».

Mõni lehekülg varem alustab proua Wiley peatükki sõnadega «16. juuni öösel 1940. aastal». Lõik nende viimasest visiidist sõprade Laidoneride juurde algab aga sõnadega «Mõni päev pärast Nõukogude okupatsiooni saatsid nad [Laidonerid] meile teate, et soovivad meid näha».

Nüüd piisab lihtsast aritmeetikast – kolm pluss kuusteist on üheksateist – ja kontrollimisest, kas suursaadik Wiley telegramm oli ikka tõesti kirjutatud 19. juunil. Heureka! Wiley telegrammis mainitud allikas ei ole keegi muu kui kindral Johan Laidoner, kellega ta oli samal päeval pikalt vestelnud.

Nagu abikaasa, oli ka proua Wiley läbinägelik poliitikavaatleja. Tal olid oma teabeallikad, näiteks sõbranna, proua Laidoner. Võimaluse korral liikus ta koos abikaasaga ja jälgis Nõukogude okupatsiooni algust.

Proua Wiley nägi pealt ka esimesi küüditamisi Nõukogude Liitu: «Igal öösel sõitsid Venemaale pikad, kaetud akendega rongid. GPU vahistas ja küüditas inimesi suvaliselt, otsekui nende nimesid kübarast tõmmates. Valitsusliikmed, juristid, riigiametnikud, arstid, õpetajad töölised – kõik kadusid ootamatult ja keegi ei näinud neid enam.»

Kuni oma sunniviisilise väljasaatmiseni 25. juulil 1940. aastal andis suursaadik Wiley endast parima, et mitte ainult pealtnäha ebaseaduslikku annekteerimist, vaid ka aidata kõiki, keda ta suutis. Aga selle lühikese ajaga, mis neile jäeti, ei jõudnud Wileyd just palju ära teha.

Lõpuks olid nad sunnitud pöörduma USAsse tagasi mööda Transsiberi raudteed, läbima Hiina ja seejärel suunduma laeval Jaapanist Ühendriikidesse, et vältida Euroopa sõjakeerisesse sattumist.

Kuigi proua Wiley liikus koos abikaasaga mööda maakera erinevaid paiku kuni mehe erruminekuni 1954. aastal, püsisid Eesti ja Läti tema mälus kuni surmani 1972. aastal (viis aastat pärast abikaasa surma).

1962. aastal kirjutas Irena Wiley: «Aeg ei ole suutnud kustutada minu mälust meie südantlõhestavat lahkumist Balti riikidest. Veel täna, nii paljude aastate möödudes, on mul valus meenutada halba enesetunnet ja süümepiinu, kui me pidime need abitud ja meeleheitel inimesed jätma halastamatu saatuse ohvriks. Kui me lahkusime lätlaste ja eestlaste juurest, teadsime, et nende nägemiseks tuleb meil oodata, kuni puhub Gabrieli viimsepäevapasun.»

Wileyd ei elanud küll nii kaua, aga see pasun kõlas lõpuks 20.-21. augustil 1991. aastal, tähistades Nõukogude Liidu lõppu ning kuulutades Eesti ja Läti iseseisvuse taastumist.