George Washingtoni lahkumiskõne

17. september 1796

Sõbrad ja kaaskodanikud! Peagi valitakse taas isik, kes hakkab tegutsema Ameerika Ühendriikide täidesaatva võimu juhina. On kätte jõudnud aeg hakata mõtlema inimesele, kellele see suur usaldus osaks saab. Et aidata kaasa avaliku arvamuse selgemale väljakujunemisele, tundub minu jaoks praegu olevat sobiv hetk teha teatavaks oma otsus jääda tulevaste kandidaatide seast välja.

Olen rõõmus, et kõik teie jaoks perekondlikult või ühiskondlikult oluline on nüüd tasakaalus sellega, mis on teie kohus või teile sünnis; olen veendunud, et te ei laida maha minu otsust ametist lahkuda, eriti kui võtta arvesse kogu minu poolt meie riigi heaks tehtut ning praeguseks saavutatut.

Olen juba ühel sobilikul momendil kirjeldanud tundeid, mis mind valdasid siis, kui võtsin esmakordselt selle raske usaldusekoorma enda kanda. Nüüd, seda usaldust endalt maha pannes ütlen ainult, et olen olnud heade kavatsustega ning teinud valitsuse töö korraldamiseks ja haldamiseks otsuseid, mis olid minu arvates parimad. Ma polnud alustades teadlik oma kehvast ettevalmistusest, kuid praeguseks on kogemused mu enda ja võib-olla veel enam teiste arvates andnud põhjust ennast rohkem mitte usaldada. Iga päev keelitab mu õlgadel olev aastatekoorem mõtlema mind sellele, et ametist lahkumine on ühelt poolt vajalik ja teiselt poolt teretulnud samm. Olen rahul, et minu teenistuse jooksul tekkinud kriisid on olnud lühiajalised. Mind lohutab usk, et nüüd, kui valikuvõimalused ja kaalukus mõjutavad mind poliitikast tagasi tõmbuma, ei keela seda mulle ka mu isamaa-armastus.

Siinkohal peaksingi võib-olla lõpetama. Kuid mu elupäevade lõpuni mind saatev mure teie heaolu pärast ning sellega loomupäraselt kaasnev hirm sunnivad mind käesolevas olukorras pakkuma teile tõsiseks mõlgutamiseks ja pidevaks analüüsimiseks mõningaid mõtteid, mis on sündinud pikkade juurdlemiste ja hoolikate tähelepanekute tulemusel ning mis näivad mulle olevat teie kui rahva õnne kestvuse tagamiseks üliolulised. Saan jagada neid teiega nüüd täitsa vabalt, sest võite neis näha üksnes omakasupüüdmatuid hoiatusi lahkuvalt sõbralt, kellel ei saa nõuandjana olla mingeid isiklikke ajendeid.

Teades, kui sügavalt täidab teie südameid vabadusearmastus, ei ole teil selle tunde süvendamiseks või tugevdamiseks mu soovitusi vaja.

Samuti peate nüüd kalliks ka valitsuse ühtsust, mis on teid üheks rahvaks muutnud. See peabki nii olema, sest ühtsus on teie tõelise sõltumatuse kantsi üks peamisi sambaid. Ühtsus on tugitalaks teie rahule kodus ja võõrsil, teie ohutusele, heaolule ning vabadusele, mida te nii kõrgelt hindate. Kuid on lihtne ette ennustada, et kõikjal hakatakse erinevatel põhjustel nägema palju vaeva ja kasutama mitmeid kavalaid võtteid, et panna teid selles tões kahtlema. Just see tõde on osa teie poliitilisest kindlusest, mille vastu on kõige sagedamini kõige aktiivsemalt (kuigi sageli varjatult ja salakavalalt) suunatud nii teie sise- kui ka välisvaenlaste relvad. On lõpmatult tähtis, et hindaksite õigesti, milline ääretu väärtus on riikide liidul teie ühise ja isikliku õnne saavutamisel. On väga oluline, et oleksite südames selle liidu vastu alati siiralt ja kõigutamatult ustav. Harjuge mõtlema ja rääkima sellest kui poliitilist julgeolekut ja õitsengut tagavast pühadusest. Valvake selle püsimist hoolikalt. Mõistke hukka kõik, mis võiks isegi ainult vihjata sellele, et sellest liidust on võimalik igal ajal lahku lüüa. Ning väljendage nördinult meelepaha, kui tehakse kasvõi katse eraldada mingit tükki meie riigist või nõrgestada pühasid sidemeid, mis seovad üheks tervikuks kõik meie riigi osad.

On täielikult loomulik, et olete selle eesmärgi saavutamise poolt ja huvitute sellest. Pole tähtis, kas olete meie ühise kodumaa kodanikud sünni või valiku poolest - sellel riigil on õigus teie kiindumus üheks tervikuks kokku sulatada. Nimetus “ameeriklased”, mis on antud kogu rahvale, peab rohkem kui ükskõik milline inimeste erisusi ühendav nimetus väljendama õiglast uhkust isamaa-armastuse üle. Kuigi te erinete üksteisest pisut, ühendab teid üks usk, ühesugune käitumine, sarnased kombed ja poliitilised põhimõtted. Olete ühise eesmärgi nimel koos võidelnud ja võidurõõmu tundnud. Teie saavutatud iseseisvus ja vabadus on ühiste nõupidamiste ja jõupingutuste, ühiste ohtude, kannatuste ja võitude tulemus.

Kuid need mõtted, ükskõik kui võimsalt need teie kainet mõistust ka ei mõjuta, jäävad alla kaalutlustele, mis on otseselt teie huvidega seotud. Just siin peituvadki kogu meie riigi jaoks kõige tungivamad põhjused, miks kaitsta ja hoida liitu kui tervikut.

Põhjaosa, kellel on lõunaosaga vabad suhted, keda ei kammitse mingid piirangud ja keda kaitsevad ühise valitsuse võrdsed seadused, on tänu saanud endale võimsad lisaressursid, mida ta saab kasutada merenduses, ärinduses ja väärismaterjalide tööstuses. Suhte teine pool - lõunaosa - on pidanud tunnistama, et tema põllumajanduse kasv ja kaubanduse laienemine on teoks saanud põhjaosa tegevuse tulemusel. Kui põhjaosa meremehed suunatakse osaliselt lõunaosa laevateedele, elavneb viimase laevandus, mis tõhustab ja suurendab omakorda kogu riigi laevanduse üldmahtu. Samal ajal vajab lõunaosa kaitset oma mereteedele, sest ta ei ole ise selleks ise piisavalt võimas. Idaosa, mis on samasugustes suhetes lääneosaga, näeb juba praegu ja edaspidi aina kindlamalt oma riigisiseste sideteenuste paranemist nii maitsi kui ka meritsi ning leiab üha enam väärtuslikke võimalusi välismaalt sissetoodavate või kodus toodetavate tarbekaupade turustamiseks. Lääneosa saab idaosast tarneid, mis võimaldab tal kasvada ja saada suuremaid hüvesid. Ja mis on võib-olla veelgi tähtsam – lääneosa võlgneb oma toodangu hädavajalike turustamisvõimaluste turvalise kasutamise eest paratamatult tänu liidu Atlandi ookeani poolsetele merevedudele, nende mõjule ja tulevasele tugevusele, mille kindlustab kogu rahva ühtne ja püsiv huvi nende vastu. Kõik muud vahendid, millega lääneosa saab seda üliolulist eelist hoida, on oma olemuselt ohtlikud, olgu nendeks siis tema enda eriline tugevus või selja pööramine omadele ja ebatavalised suhted mõne välisriigiga.

Seega, kui kõik meie riigi osad on otseselt ja eriliselt liidust huvitatud, peavad nad tegema jõupingutusi ja leidma vahendid, mis tagaks suurema tugevuse, suuremad ressursid, proportsionaalselt suurema julgeoleku välisohu korral ja harvemad rahurikkumised välisriikide poolt. Ja mis kõige olulisem - liit peab neile kasu tooma sellega, et päästab nad omavahelistest riidudest ja sõdadest, mis nii sageli vaevavad ühise valitsusega hõlmamata naaberriike ja mille puhkemiseks pole tarvis enamat kui omavahelist rivaalitsemist. Sellistele riidudele ja sõdadele annavad meievastased alliansid ainult hoogu juurde ja süvendavad neid. Seepärast väldivad riigi osad ka liialt võimsaks kasvanud sõjaväeasutusi, mis ohustavad mõne valitsusvormi korral vabadust; eriti vaenulikud on need vabariikliku vabaduse vastu. Selle taustal tuleks teie liitu käsitada kui teie vabaduse peamist tugipuud. Armastus ühe vastu peaks muutma teile oluliseks ka teise säilitamise.

Kas võib kahelda selles, et ühine valitsus suudab nii suure valdkonnaga toime tulla? Laskem kogemustel kõneleda enda eest. Tühipaljaid teooriaid kuulata oleks sellisel juhul kuritegu. Asi väärib õiglast ja põhjalikku järeleproovimist. Sellal kui meie riigi kõiki osasid mõjutava liidu poolt räägivad nii võimsad ja selged argumendid ning kuni kogemused on näidanud selle võimalikkust, on alati põhjust seada kahtluse alla nende isamaa-armastus, kes püüavad kusagil nõrgendada liitu ühendavaid sidemeid.

Mõeldes asjaoludele, mis võivad meie liidu rahu rikkuda, valmistab mulle tõsist muret see, et osapooli iseloomustatakse nende geograafilise paiknemise järgi: nad jagunevad põhja- ja lõunaosaks, Atlandi-äärseks ja läänepoolseks osaks. Selle tulemusel võivad salalikud inimesed püüda soodustada arvamust, et kohalike huvide ja seisukohtade vahel on tegelik erinevus. Ühe teatud ringkonnas mõju saavutada üritava rühmituse võitlusvahendiks on teiste ringkondade arvamuste ja eesmärkide moonutamine. Sellisest vääriti tõlgendamisest tuleneva kadeduse ja vimma eest ei ole võimalik ennast väga hästi kaitsta. Kadedus ja vimm muudavad üksteise jaoks võõraks need, keda peaksid ühendama vennaliku kiindumuse köidikud.

Teie liidu tõhususe ja püsivuse jaoks on hädavajalik kogu liidu ühine valitsus. Seda ei saa asendada ükski allianss, ükskõik kui tugevasti see erinevaid osasid ka ei ühendaks. Aegade jooksul on tõetust leidnud, et taolises alliansis leiaksid kindlasti aset reegliterikkumised ja tegevuse katkemine. Teades seda ülitähtsat tõde, olete te täiustanud oma esimest katsetust ning võtnud vastu valitsuse põhiseaduse, mis on tugevama liidu saavutamiseks ning teie ühiste huviküsimuste tõhusaks lahendamiseks varasemast paremini läbi mõeldud. Praegune valitsus, mis on teie enda objektiivse ja julge valiku tulemus, mis on vastu võetud põhjaliku juurdlemise ja küpse kaalutlemise tulemusel, mis on täielikult vaba oma põhimõtetes ja oma õiguste jagamises, mis ühendab julgeoleku tarmukusega ja mille valimise kord hõlmab sätet iseenda muutmiseks, on ära teeninud teie usalduse ja toetuse. Tõelise vabaduse põhitõed näevad ette järgmised kohustused: austus valitsuse ametivolituste suhtes, valitsuse seaduste järgimine ja selle meetmetega nõustumine. Meie poliitiliste süsteemide aluseks on rahva õigus luua oma riigi tegevust reguleeriv põhiseadus ja muuta seda. Kuid alati kehtiv põhiseadus, mida muudetakse vaid kogu rahva selgesõnalisel ja kindlal nõusolekul, on pühaks kohustuseks kõikidele. Põhimõte, et rahval on volitus ja õigus luua valitsus, tähendab, et igal isikul on kohustus täita ametisse pandud valitsuse seaduseid.

Et säilitada oma valitsus ja oma senine heaolu, pole vaja mitte ainult seda, et te mõistaksite vankumatult hukka pideva vastuseisu oma tunnustatud valitsusele, vaid ka seda, et seisaksite hoolega vastu praeguste põhimõtete uuendamisele, ükskõik kui veenvana sellega seotud ettekäänded ka ei näi. Üheks rünnaku viisiks on tõenäoliselt katsed teha põhiseadusesse muudatusi, mis nõrgendavad süsteemi jõudu ja painutavad sel viisil seda, mida ei ole võimalik murda. Kõikide muudatuste puhul, millest teid kutsutakse osa saama, pidage meeles, et nii valitsuse kui ka teiste inimeste loodud institutsioonide olemusest aimu saamiseks on vajalikud aeg ja harjumused; et kogemused on kõige kindlam etalon, mille abil saab kontrollida riigi kehtiva põhiseaduse tegelikke püüdlusi; et kui teha muudatusi kergekäeliselt, pelgalt oletusele ja arvamusele tuginedes, olete te lõpuks kaitsetu lakkamatute muudatuste eest, mis tulenevad lõpmatutest oletustest ja arvamustest; ning eelkõige pidage meeles, et teie ühiste huvide tõhusaks kaitsmiseks nii suures riigis nagu meie kodumaa on hädavajalik tarmukas valitsus, kes suudab meie vabadust täiuslikult kaitsta. Vabadus leiab ise kõige kindlama kaitsja sellises valitsuses, kus õigused on õigesti jaotatud ja reguleeritud. Kui valitsus on liiga jõuetu, et seista vastu vaenule, et seada igale ühiskonna liikmele seadustega ettenähtud piirid ning et tagada kõigi jaoks võimalus kasutada turvaliselt ja rahumeelselt isiklikke ja varalisi õigusi, ei ole enam tegemist tõelise valitsusega, vaid selle varjuga. Olen teid juba hirmutanud ohuga, mis võib kaasneda parteide loomisega osariikides, kui sealjuures lähtutakse eelkõige geograafilisest asukohast. Lubage mul nüüd selgitada seda üksikasjalikumalt ning hoiatada teid nii tõsiselt kui võimalik parteimeelsuse hukatusliku mõju eest.

Selline meelsus on kahjuks osa meie loomusest, selle juured on sügaval inimmõistuses. Seda esineb erineval kujul kõikides valitsustes, kus see on rohkem või vähem lämmatatud, kontrolli all või maha surutud. Kuid rahva valitud valitsuste jaoks on see kõige vohavam ja tõesti halvim vaenlane.

Parteimeelsus juhib alati kõrvale avalike nõukogude tähelepanu ja nõrgendab riiklikke haldusorganeid. See tekitab kogukonnas põhjendamatut kadedust ja valehäireid, sütitab ühe poole vaenu teise vastu ja õhutab mõnikord mässudele ja vastuhakule. See avab ukse välistele mõjutustele ja korruptsioonile, mis pääsevad parteis valitsevate kirgede kaudu lihtsamini ligi valitsusele endale. Seeläbi allutatakse ühe riigi poliitika ja tahe teise riigi poliitikale ja tahtele.

Arvatakse, et parteid on vabades riikides kasulikuks mehhanismiks, millega kontrollida valitsuse tegevust, ja et nende eesmärgiks on kindlustada vabadus. See on teataval määral tõenäoliselt ka tõsi. Monarhistlikes valitsustes võidakse patriotismi kõrval kui mitte pooldavalt, siis üsnagi sallivalt suhtuda ka parteimeelsusse. Kuid rahvavalitsuse puhul - valitsuse puhul, mis moodustatakse üksnes valimiste kaudu - ei tasuks seda meelsust julgustada. Parteide loomupärase suundumuse tõttu on seda meelsust alati piisavalt iga kasulikuna näiva eesmärgi jaoks. Ning kuna pidevalt valitseb liialemineku oht, peaks avaliku arvamuse toel püüdma seda pidurdada või leevendada. Tuleb ühiselt valvata, et tuli ei kustuks, samas on vaja jälgida, et see ei paisuks väga suureks, vastasel korral põletab see soojendamise asemel kõik maha.

On oluline, et vaba maa mõttelaad ei lubaks seda riiki juhtima pandud inimesel väljuda oma põhiseadusliku valdkonna raamidest ja välistaks ühe ministeeriumi õiguste teostamise teise ministeeriumi valitsemisalale tungides. Seatud piiridest väljumine toob tavaliselt kaasa kõikide ministeeriumide õiguste kokkukoondamise ning seeläbi tõeliselt despootliku riigi loomise, hoolimata sellest, milline on kehtiva valitsuse vorm.

Kui rahva arvates on põhiseaduslike õiguste jaotus või muutmine kuidagi vale, kõrvaldage see viga parandusettepanekuga, nagu põhiseadus on selle ette näinud. Ärge aga laske muutustel sündida võimu vägivaldse omastamise teel, sest kuigi see võib mingis olukorras olla hea eesmärgi saavutamise vahendiks, hävitatakse selle abil tavaliselt vabade riikide valitsusi. Igasugune osaline või üürike kasu, mida selline pretsedent võib kaasa tuua, peab alati kõvasti üles kaaluma sellega kaasneva ja allesjääva halva.

Kõikidest poliitilise õitsengu jaoks tarvilikest eeltingimustest ja tavadest moodustavad asendamatud tugisambad usk ja moraal. Kui keegi töötab selle nimel, et õõnestada neid inimese õnne aluseks olevaid võimsaid sambaid, neid inimeste ja kodanike kohustuste kõige kindlamaid nurgakive, ei saavuta ta midagi seeläbi, et väidab end tegutsevat isamaa-armastuse pärast. Nii lihtne poliitik kui ka jumalakartlik mees peaksid ühtemoodi neid tugisambaid austama ja kalliks pidama. Mitte ükski rahvahulk ei suuda katkestada usu ja moraalsuse sidemeid isikliku ja ühiskondliku õnnega. Küsigem lihtsalt: “Kuhu jääb turvatunne vara, maine ja elu suhtes, kui religioossed kohustused hüljatakse näiteks kohtulike uurimiste vahendina kasutatavas vandes?” Ja hellitagem vargsi lootust, et moraalsust on võimalik alles hoida ilma usuta. Ebatavaliste vaimuannete, vaimse tervise ja kogemustega inimeste harimisel ei ole võimalik kõrgemat rahvuslikku moraali saavutada, kui harimisprotsessist on välja jäetud usk.

On täiesti õige, et vooruslikkus või moraalsus on rahvavalitsuse oluliseks lätteks. See reegel kehtib enam-vähem samamoodi igat liiki vabade valitsuste suhtes. Kas saab vaba valitsuse tõeline sõber vaadata ükskõikselt pealt, kuidas selle struktuuri alustalasid püütakse kõikuma lüüa? Pidage siis oma kõige olulisemaks ülesandeks edendada institutsioone, mis on mõeldud teadmiste laialdaseks levitamiseks. Et valitsuse struktuur viib täide avalikku arvamust, siis on oluline üldsust ka valgustada.

Väga olulise jõu ja turvatunde allikana peaksite kalliks pidama rahva usaldust. Üheks võimaluseks usaldust hoida on seda mitte kuritarvitada. Selleks tuleb rahu edendamise kaudu vältida raiskamist, kuid samas ei tasu unustada, et õigeaegsed ennetuskulud aitavad sageli välistada ohu tagasitõrjumisel tekkivad veelgi suuremad väljaminekud. Hoiduda tuleb ka võlgade kogunemisest - vältida olukordi, kus võib kulusid tekkida; lisaks püüda tasuda rahuajal võlgu, mis on tekkinud möödapääsmatute sõdade tõttu, mitte jätta järeltulevale põlvkonnale hooletult seda koormat, mida peaksime ise kandma.

Suhtuge kõikidesse rahvastesse heatahtlikult ja õiglaselt. Olge kõikidega rahujalal ja harmoonias. Usk ja moraal muudavad sellise käitumise iseenesestmõistetavaks. Ning kas pole nii, et hea poliitika muudab selle sama iseenesestmõistetavaks? Õiglustundest ja heatahtlikkusest juhitud rahvas peaks olema kogu inimkonnale eeskujuks juba praegu, mitte kauges tulevikus. Kes võiks kahelda selles, et aja jooksul ja sündmuste käigus kaaluvad sellise strateegia viljad mitmekordselt üles kõik ajutised eelised, mis kaovad selle järjepideval järgimisel? Kas on võimalik, et Jumal on kaotanud sideme ühe rahva alatise õnne ja vooruslikkuse vahel? Vähemalt taotleb seda sidet iga tunne, mis õilistab inimloomust. Kuid oh häda, kas tõesti muudavad selle ilmvõimatuks inimloomusele omased pahed?

Ülalnimetatud strateegia täideviimisel on kõige olulisem vältida sissejuurdunud antipaatiat teatud rahvaste vastu ja kirglikku poolehoidu teiste vastu. Selle asemel tuleks kõigisse suhtuda õiglaselt ja sõbralikult. Rahvas, kelle vihkamine või kiindumus teise rahva vastu on harjumuseks saanud, on teatud mõttes ori. Ta on oma vaenulikkuse või poolehoiu ori ning emmast-kummast tundest piisab, et panna teda eksima oma kohustuste ja huvide vastu. Antipaatia mõne rahva vastu paneb mõlemaid pooli saatma kergemini teineteise suunas teele solvanguid ning haavama üksteise au, samuti haarama kinni kõige väiksemastki võimalusest teise poole meelerahu rikkuda; ta muudab inimesed upsakaks ja tõrksaks isegi siis, kui satutakse ebaolulistesse või triviaalsetesse vaidlustesse.

Samamoodi tekitab erineval viisil kahju ka ühe rahva kiindumus teise vastu. Mõne lemmikrahva vastu tekkinud sümpaatia soodustab illusiooni kujuteldavast ühisest huvist ka siis, kui see tegelikult puudub; selle sümpaatia tõttu imatakse endasse ka selle teise rahva vihavaenud ning astutakse teise poole tülidesse ja sõdadesse ilma piisava ajendi või põhjuseta. Samuti toob see soositavale rahvale kaasa järeleandmised privileegide osas, mis on keelatud teistele. See võib kergesti põhjustada kahekordset kahju rahvale, kes neid järeleandmisi teeb. Esiteks loobutakse ilma põhjuseta sellest, mida oleks tulnud hoida. Teiseks tekitatakse samaväärsetest privileegidest ilma jäänud osapooltes kadedust, pahatahtlikkust ja kättemaksuhimu. Lisaks annab see võimujanulistele, korrumpeerunud või eksiteel olevatele kodanikele (kes pühendavad ennast soosingus olevale rahvale) võimaluse eirata omaenda riigi huvisid või ohverdada need, ilma et rahvas seda maha laidaks. Nad võivad vahel saavutada isegi populaarsust, sest nad varjavad oma nurjatut ja mõtlematut võimujanu, altkäemaksuiha ja sõgedat poolehoidu näiliselt moraalse kohusetunde, avalikkuse vastu teeseldava austuse ja üldsuse heaolu saavutamiseks väljanäidatava agaruse taha.

Vaba rahvas peab olema alati valvas väljastpoolt ilmnevate salakavalate riugaste suhtes (ma palun teid tungivalt, mu kaaskodanikud, uskuge mind), sest ajalugu ja kogemused on näidanud, et välismõju on vabariikliku valitsuse üks hukatuslikumaid vaenlasi. Kuid et sellest valvsusest oleks kasu, peab see olema erapooletu. Vastasel juhul saab sellest vahend selle jaoks, mida püütakse vältida, mitte vahend selle kaitseks. Liigne erapoolikus ühe võõra rahva vastu ja ülemäärane antipaatia teise vastu toob kaasa põhjendamatu poolehoiu või vastupidi, usaldamatuse. Isamaad tõeliselt armastavad ja soosingus olijate intriigidele vastu astuvad inimesed muutuvad arvatavasti kahtlustäratavaks ja ebameeldivaks, samal ajal kui selliste intriigide punujad ja nende poolt pimestatud inimesed saavutavad ebaõiglaselt rahva aplausi ja usalduse ning loobuvad kõige lõpuks tema huvide eest seismisest.

Välisriikidega kaubandussuhete laiendamisel on meie jaoks oluliseks reegliks luua nendega võimalikult vähe poliitilisi sidemeid. Praeguseks juba sõlmitud kokkuleppeid tuleb täita täielikult heas usus. Siinkohal mõelgem hetkeks.

Euroopal on teatud esmatähtsad huvid, millel on meiega väga kauge või lausa olematu seos. Seetõttu osaleb Euroopa pidevalt vaidlustes, mille põhjused on oma olemuselt meie jaoks võõrad. Oleks rumal, kui me mässiksime end kunstlikult tekitatud köidikutesse, mis seovad meid Euroopa poliitika igapäevaste muutustega või tema sõprade või vaenlaste igapäevaste kokkumängude ja konfliktidega.

Et oleme eraldatud ja kaugel, siis on meil võimalik püüelda teise kursi poole ja me võiksime seda siis teha. Kui jääme ühtseks rahvaks tõhusa valitsuse juhtimise all, ei ole kaugel see aeg, mil me ei alistu enam välisprobleemidest tulenevale materiaalsele kahjule. Aeg, mil me võime olla kindlad selles, et meist peetakse täielikult lugu. Aeg, mil sõjajalal olevad riigid on võimetud omandama meie vara ega julge väga kergemeelselt meid provotseerida. Ning aeg, mil võime valida rahu ja sõja vahel, olenevalt sellest, kas meie õiglusest juhinduvad huvid räägivad selle poolt või vastu.

Milleks anda käest nii erilise olukorra eelised? Miks loobuda millestki enda omast selleks, et seista võõral pinnal? Miks saadame omaenda rahu ja heaolu Euroopa ambitsioonide, rivaalitsemise, nalja ja kapriiside püünistesse sellega, et põimime oma saatuse üheks mingi osaga Euroopast?

Oleme üsna kavalad, kui hoiame eemale püsivatest allianssidest ükskõik millise osaga välismaailmast - ma mõtlen, et vähemalt senikaua, kuni meil on vabadus seda teha. Kuid ärge mõistke minu sõnu selliselt, nagu pooldaksin ma juba kehtivate kokkulepete rikkumist. Ma olen seisukohal, et nii riiklike kui ka isiklike asjade puhul kehtib ühtemoodi järgmine elutarkus – aus tegu on õige tegu. Seetõttu kordan, et peame neist kokkulepetest sõna-sõnalt kinni. Siiski on sellised kokkulepped minu arvates tarbetud ning nende pikendamine ei oleks mõistlik.

Kui hoolitseme selle eest, et oleme alati sobivate vahendite abil taganud aukartust äratava kaitsepositsiooni, võime olla kindlad, et saame erakorralistes kriisiolukordades alati usaldada ajutisi alliansse.

Harmoonia, salliv suhtlemine kõikide rahvastega – see on see, mida soovitavad meile meie poliitika, meie loomus ja meie huvid. Kuid isegi oma kaubanduspoliitikas peaksime hoidma võrdset ja erapooletut joont. Me ei tohiks otsida ainusoosingut ja -eelistust ega seda pakkuda. Peaksime arvestama asjade loomuliku käiguga. Peaksime laiendama ja mitmekesistama aegamööda kaubanduslikku läbikäimist, kuid mitte sellele survet avaldama. Kaubandusele stabiilse kursi andmiseks, meie kaupmeeste õiguste määratlemiseks ja selleks, et valitsus saaks neid toetada, peaksime endale antud õigusi kasutades panema paika traditsioonilised ajutised suhtlemise üldreeglid, mis on praeguste olude ja vastastikuste seisukohtade taustal parimad ja mida on aeg-ajalt võimalik tühistada või muuta vastavalt kogemustele või oludele. Pidage meeles, et ühel rahval oleks narr oodata mõnelt teiselt rahvalt soodustusi, mida ei taheta anda, ja loobuda nende pärast osast oma iseseisvusest. Sellega nõustudes paneb see rahvas end olukorda, kus ta oleks nagu teinud väikseid teeneid, saades samal ajal vastutasuks etteheited selle eest, et ta ei ole neid rohkem teinud. Ei saa olla suuremat eksimust kui oodata või loota, et üks rahvas osutab teisele rahvale tõelise teene. Tegemist on illusiooniga, mille kummutavad kogemused. Illusiooniga, mille tõeline uhkus peaks kõrvale heitma.

Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taoliste vigadega võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et mu riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen oma elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuste hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigis enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see on mu uskumist mööda õnnis autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.