Esileht - Kõned, sõnavõtud ja artiklid
Artikkel ilmus 07. veebruaril 2003 "Virumaa Teatajas"
Päevaintervjuu: Mure on relvad valedes kätes
Mõdrikul Virumaa Teatajale intervjuu andnud USA suursaadik
Joseph DeThomas selgitab virulastele maailma valuküsimust
- Iraagi sõja küsimust - ja põhjendab, miks tuleb rääkida nii
natsikuritegude kui ka holokausti teemadel.
Millal algab Iraagi sõda?
Sõda pole möödapääsmatu. Tahaksin vastata,
et sõda Iraagis ei alga kunagi. Aga samas
pole Iraagile jäänud palju aega ÜRO
julgeolekunõukogu nõudmiste täitmiseks.
Järgmisel nädalal teatavad relvainspektorid
oma töö tulemustest. Maailm kuuleb lähema
nädala jooksul paljutki Iraagi kohta. Ja nagu
ütlesid USA president ja riigisekretär: meil on
jäänud Iraagi probleemi lahendamiseks mõned
nädalad. Kui me ei suuda Iraagi probleemi
rahumeelselt lahendada, siis tähendab see, et lubame probleemil
kasvada. Järelikult on vaja tegutseda.
Ei saa lubada probleemi kasvamist sellepärast, et me ei tegutse.
Järgmised nädalad näitavad, kas peame probleemi lahendamisel
minema vastuseni, mida meist keegi tegelikult ei taha, nimelt
sõjani.
Teie tööks Eestis on selgitada USA poliitikat. Avaliku
arvamuse uuring näitas, et üle poolte Eesti inimeste on
Iraagi sõja vastu. Kuidas kavatsete neile selgitada USA
tegevust, kui sõda puhkeb?
Kõigepealt jõuab inimesteni kindlasti meedia vahendusel palju
informatsiooni kõrgetelt USA valitsuse ametnikelt. Mida teha saan,
on öelda, mida juba ütlesin: keegi meist pole sõja poolt. Aga ei saa
lasta asjadel minna nii kaugele, et need ähvardaks maailma
julgeolekut.
Siim Kallas on toimuvat võrrelnud neljakümnendate algusega. Siis
ähvardasid diktatuuririigid demokraatlikke. Aga demokraatlikud riigid
ei võtnud midagi ette. Selle mittemidagitegemise pärast kannatas
ka Eesti, kaotades iseseisvuse.
Nüüd on ühes teises maailma kohas sama juhtumas. Maailma
demokraatial on uus võimalus tegutseda, enne kui on liiga hilja.
Iraak on küll kaugel ja keegi meist ei taha sõda, aga mitte midagi
tegemine maksab enam, kui probleemide lahendamine enne, kui
need muutuvad teravaks.
Rääkisite neljakümnendate algusest. Meie inimesed
mäletavad, kuidas N Liit tegi Eestile etteheiteid, tõi sisse
sõjaväebaasid, nõudis valitsuse muutmist ja okupeeris riigi.
On inimesi, kes näevad tollase N Liidu ja tänase USA
tegutsemise sarnasust.
Huvitav paralleel, kuigi mina seda ei näe
Kas teate, mis riik
ründas üht oma moslemiriigist naabrit, kasutades massihävitusrelvi
just siis, kui naaber oli revolutsiooni tõttu nõrgendatud.
Kas teate, mis riik ründas üht oma väikest moslemiriigist naabrit
külma sõja lõpul, arvates, et maailm ei pööra sellele tähelepanu?
Ja mis riik valmistas hulgaliselt massihävitusrelvi, sealhulgas ka
bioloogilisi, olles valmis nende kasutamiseks?
Ja mis riik on olnud ÜRO resolutsioonide subjektiks seitseteist
korda viimase kaheteistkümne aasta jooksul, mil maailm on öelnud:
see riik on rikkunud rahvusvahelist õigust? Kas see oli USA?
N Liit ei tahtnud tegelikult muuta teie valitsust, vaid vallutada.
Nad tahtsid rahvast, kaevandusi, eraomandit. On vahe, kas keegi
tuleb teise riiki, et midagi omale saada, või selleks, et
rahvusvahelist julgeolekut kindlustada, ÜRO korraldusi täita.
Küsitakse: kas USA tahab saada Iraagi naftat? Kui USA oleks seda
tahtnud, piisanuks ühest telefonikõnest. Öelda Saddam Husseinile
- saatke meile kogu oma nafta sellise hinna eest ja edaspidi on
kõik probleemid lahendatud. Aga pole enam XVIII sajand, mil riigid
tungisid üksteise kallale, et ressursse saada.
Tänapäeva majandus nii ei toimi. Maailma mureks on relvad valede
inimeste käes, mitte õliväljad. Oleme saanud terroristidelt juba ühe
valusa õppetunni. Kas peame ootama, et see korduks?
Tänan briljantselt lihvitud vastuse eest. Tagasi Eestisse.
Räägime ülivalulisest reaktsioonist teie artiklile Eesti
Päevalehes, kus rääkisite natsikurjategijatest ja
holokaustipäeva tähistamise vajadusest. Äkki oli teravas
toonis kirjutis viga.
Ei olnud viga. Teil on õigus, mitte ainult mina ei oodanud nii valulist
reaktsiooni, ka USA valitsus ei oodanud. Oli ju iga mu kasutatud
sõna üle loetud Washingtonis, enne kui kirjutis ilmus, ja valitsuse
reaktsioon oli, et tegemist on pehme artikliga. Olime tõesti
üllatunud mõne inimese valulisest reaktsioonist.
Reaktsioon oli verbaalselt suhteliselt karm, aga tulemus suhteliselt
positiivne. Nüüd olen liigutatud, et diskussioon mineviku
kannatuste kohta on muutunud Eestimaal eestlaste omavaheliseks
arvamustevahetuseks. Minevikukannatused olid eestlastele
valusad, aga debatt on vajalik, et saada demokraatliku maailma
täieõiguslikuks liikmeks.
Pealegi pole suursaadiku tööülesandeks olla kõigi poolt armastatud.
Ma pean siin eelkõige kaitsma oma riigi seisukohti.
Rein Sikk
rein@virumaateataja.ee
|