Artikkel ilmus ajalehes Den Za Dnjom 8. veebruaril 2008

Pole paha Baltimore'i tüdruku kohta: Virginia Halli lugu

Koostanud Erc A. Johnson ja Rebecca Gong

USA Strateegilise Teenistuse Ametkonna Juht Bill Donovan autasustab Virginia Halli ristiga silmapaistva vapruse eest (Distinguished Service Cross) 23. septembril 1945. (Foto: CIA Muuseum)

Enne kui ta natside okupeeritud Prantsusmaal Gestapo tagaotsitavate isikute nimekirja etteotsa sattus, töötas Virginia Hall seitse aastat USA välisteenistuse konsulaarametnikuna Poolas, Türgis, Itaalias ja Eestis. Peale kahte ebaõnnestunud katset sooritada keeruline USA välisteenistuse eksam 1929. aasta detsembris ja 1930. aasta juulis otsustas Virginia omandada välismaal USA esindustes töötades praktilisi kogemusi. Konsulaarametnikuna liitus ta 1931. aasta juulis USA Varssavi saatkonnaga. Seal töötas ta kuni 1933. aasta aprillini, mil ta siirdus tööle USA konsulaati Türgi sadamalinnas Smyrnas (tänapäeva Izmir).

Virginia oli alati olnud seiklushimuline. Kuna talle meeldis vabas õhus viibida, nautis ta matkamist, jahil käimist ja ratsutamist. Türgis töötades elas Virginia jahil olles üle kahetsusväärse õnnetuse. 8. detsembril 1933 üle aia ronides läks tema haavlipüss lahti ning tulistas tema vasaku jala räbalateks. Tema kolleegidel õnnestus ta õigeaegselt kohalikku haiglasse toimetada ning sellega ta elu päästa, kuid jalg oli juba gangreeni nakatunud. Peale seisukorra stabiliseerumist viidi ta 1934. aasta jaanuaris Ameerika haiglasse Istanbulis. Veebruariks oli ta võimeline ette võtma reisi Ameerika Ühendriikidesse ning seal ravi jätkama. Kodulinnas Baltimore's pandi Virginiale protees ning ta asus uuesti käima õppima. Oma jalale andis ta nimeks “Cuthbert.”

Rahulik aasta Tallinnas

1934. aasta septembriks oli Virginia valmis uuesti tööle asuma. Ta kirjutas USA Riigidepartemangu, paludes ennast uuesti ametisse võtta ning nimetas Hispaaniat, Eestit ja Peruud oma kolme enim soovitud sihtriigina. See, kuidas väike USA diplomaatiline esindus Tallinnas tema nimekirja sattus, pole päris selge. Kuid 1920-ndate aastate lõpuks oli Eestil USA välisteenistuse ringkonnas väga meeldiva asukoha maine. Kuna Virginia poolt soovitud riikides ei olnud vabasid konsulaarametnike kohti, pakuti talle töökohta USA konsulaadis Veneetsias. 1934. aasta detsembriks oli ta Itaalias tööle asunud.

Veneetsias üritas Virginia taaskord oma USA välisteenistusega liitumise unistust ellu viia. Kuid võimalused olid tema vastu. Sel ajal olid USA välisteenistuse 1500st volitatud ametnikust vaid kuus naised. Ja need kuus naist pidid olema vallalised. Abiellumise puhul nägid reeglid ette, et nad ütlevad oma kohustustest lahti. 1937. aastal taotles Virginia võimalust kolmandat korda USA välisteenistuse eksam sooritada, seda protsessi oli ta juba Varssavis olles alustanud. Tema suureks jahmatuseks sai ta USA Riigidepartemangust äraütleva kirja, mis selgitas, et reeglistik nägi ette, et kõik kandidaadid peavad olema “töövõimelised”. Kiri selgitas, et Virginia amputeeritud jalg on “põhjus äraütlemiseks ning et nende reeglite kohaselt ei ole prl. Hallil võimalik kvalifitseeruda teenistusega liitumiseks.”

Vapustatud Virginia üritas otsust edasi kaevata. Lootes, et ehk tuleb asukoha muutus talle kasuks, võttis Virginia vastu tööpakkumise USA diplomaatilises esinduses Tallinnas, kuhu ta saabus juunis 1938. USA konsuli Walter A. Leonardi ja asekonsuli Montgomery H. Colladay alluvuses töötas ta taas konsulaarametnikuna. Virginia oli Tallinnas ka 24. novembril 1938, kui USA erakorraline ja täievoliline saadik John C. Wiley esitas oma volikirjad Riigivanem Konstantin Pätsile, kuigi välisteenistuse lihtametnikuna ei olnud tal võimalik sellel tseremoonial osaleda.

Tallinnas saatis Virginia teele oma viimase palve asevälisminister G. Howland Shaw'le paludes võimalust sooritada välisteenistuse eksam. Kui tema palve tagasi lükati, otsustas Virginia, et on aeg USA välisteenistusest lahkuda. Rutiinne konsulaarametniku elu toredas vaikses Tallinnas ei pakkunud talle lihtsalt piisavalt väljakutseid. Nii läkski Virginia USA välisteenistuest erru ning lahkus 1939. aasta mais Tallinnast ja suundus Pariisi, otsides midagi suuremat. Prantsusmaal leidis Virginia oma tõelise kutsumuse, kus tema kaks “puuet” – olla naine ning amputeeritud – ei omanud tähtsust.

Baltimore'i tüdruk

Virginia Hall sündis Baltimore's, Marylandis 6 aprillil 1906. ta oli Edwin Lee Halli ja Barbara Virginia Hammeli noorim laps. Virginia, keda perekond ja sõbrad kutsusid “Dindy'ks”, lõpetas Roland Park Country päevakooli Baltimore's. 1924-1926 õppis ta Radcliffe's (Harvard Ülikooli naiste kolledþis) ning peale seda Barnard'is (Columbia Ülikooli naiste kolledþis). Lisaks osales ta magistriõppes Ameerika Ülikoolis Washingtonis. Enesekindla ning suhtlemisalti noore inimesena osales Virginia keskkoolis lavastatud näidendites ning oli kolledþi ajalehe toimetaja ja klassi president. Ehk päris ta oma seiklushimu oma isalt, kes üheksa-aastasena peitis end tasuta reisi lootuses Virginia vanaisa klipperile. Virginia vanemad reisisid temaga esimest korda Euroopasse 1909. aastal ning ta naasis siia nii tihti kui võimalik. Kolledþiõpilasena õppis Virginia Ecole des Sciences Politiques'is Pariisis, Konsularakademie's Viinis ning täiendas ennast lühiajaliselt Strasbourgi, Grenoble'i ja Toulouse'i ülikoolides. Euroopas tudeerides omandas Virginia meisterlikult prantsuse ja saksa keele, kuigi ta ei saanud kunagi päriselt lahti oma kergest ameerika aktsendist.

Kiirabiautojuhina töötamine Prantsusmaal

Peale seda, kui tema unistused USA välisteenistusega liitumisest purustati, veetis Virginia 1939. aasta suve Pariisis ning üritas selgusele jõuda, mida oma eluga peale hakata. Hitleri sissetung Poolasse 1. septmebril 1939 andis talle vastuse. Koheselt peale seda, kui Prantsusmaa kuulutas 3. septembril Saksamaale sõja, otsustas Virginia astuda Ernest Hemingway jälgedes ning liitus reamehena Prantsusmaa välilaatsareti korpusega, mida tunti Services Sanitaires de l'Armee nime all. Kummalise sõja ajal (september 1939 kuni mai 1940), kui Pransusmaa ja Saksamaa pidasid vaid üksikuid lahinguid, läbis Virginia esmaabikoolituse ning alustas tööd kiirabiautojuhina. Tema töö evakueerida rindelt haavatuid ei olnud kerge, eriti kuna Virginia pidi autot juhtima oma puujalaga. Päris põrgu läks lahti 10. mail, kui sakslased pöörasid kogu oma sõjaväelise võimsuse Prantsusmaa vastu. Sellest päevast alates kuni 14. juunini, kui Sakslased vallutasid Pariisi, töötas Virginia praktiliselt ööpäev läbi haavatuid evakueerides.

Peale seda Prantsusmaa kapituleerumist natsi-Saksamaa ees 22. juunil, jäi Virginia okupeeritud Prantsusmaale lõksu. Natside reþiimist ning nende Euroopa juutide vastastest teguviisidest tülgastununa otsustas Virginia, et parim viis jätkata võitlust on minna Inglismaale. Tänu oma USA passile jõudis ta läbi neutraalse Hispaania 1940. aasta augustis Londonisse. Registreerides ennast USA saatkonnas paluti tal koheselt anda saatkonna personalile ülevaade olukorrast okupeeritud Prantsusmaal. Järgmisel kuul palkas USA kaitseataðee osakond ta tööle. Kuid Virginia ei tahtnud taas jõuda sinna, kus ta oli alustanud, töötades USA esinduse ametnikuna. Pärast Britannia lahingu ning 1940. aasta juulist oktoobrini kesstnud Luftwaffe ööpäevaringsete Londoni pommitamiste üleelamist oli Virginia veendunud, et tahab sakslaste vastu astuda.

Liitumine Briti Erioperatsioonide Täitevorganiga (British Special Operations Executive -SOE)

26. veebruaril 1941 lahkus Virginia USA Londoni saatkonna kodeerimisametniku töökohalt, öeldes, et otsib “muid töötamise võimalusi”. Kuid Virginia ei maininud asjaolu, et Briti Erioperatsioonide Täitevorgan (SOE) oli teda juba tööle värvanud. Pärast keerulise SOE agendikoolitusprogrammi lõpetamist sai Virginiast 1941. aasta aprillis SOE eriagent. Suve veetis ta oma, Vichy Prantsusmaal läbiviidavat ülesannet planeerides. Virginia, koodnimetusega Germaine, saabus Prantsusmaale 23. augustil 1941 ning võttis endale Brigitte LeContre, Prantsuse-Ameerika New York Post'i reporteri, identideedi. Kuigi SOE hoidis oma agente tavaliselt välitööl ainult kuus kuud, veetis Virginia järgmised 15 kuud Lyonis töötades, kus ta organiseeris, rahastas ning varustas Prantsuse vastupanu võitlejaid. Ta organiseeris rünnakuid Saksamaa varustusliinidele, kavandas sõjavangide põgenemisi Saksamaa ning Vichy Prantsusmaa vanglatest ja vangilaagritest. Lisaks toimis ta vahelülina teistele Lõuna-Prantsusmaal toimivatele SOE agentidele.

Virginia tegi oma tööd nii hästi, et ta sattus nii Vichy Prantsusmaa politsei kui ka Saksa Gestaapo huviorbiiti. Kuna Virginia oli meisterlik maskeerija ja kõrvalepõikleja, ei suutnud nad kunagi päriselt selgusele jõuda, kes Germaine oli. Kuid natsiametnikel oli piisavalt informatsiooni, et otsida “prantslast-kanadalast” hüüdnimega la dame qui boite- naine, kes lonkab. Kui USA ja Briti väed tungisid Põhja-Aafrikasse 1942. aasta novembris, lõppes Vichy Prantsusmaana tuntud fiktsioon kärmelt. Saksa väed võtsid kogu Prantsumaal kontrolli. Kurikuulus Klaus Barbie hakkas juhtima Gestaapot endisel Vichy territooriumil. Lyoni lihunikuna tuntuks saanud mees korraldas Virginia leidmiseks üleriigilisi otsinguid, mida täiendasid tagaotsimiskuulutused ning postrid. Natsid andsid Virginiale koondnime Artemis. Kuulu järgi olevat Barbie oma personalile ütelnud, et “Ma annaks ükskõik mida, et see Kanada lits kätte saada.”

Kuid selleks ajaks, kui Barbie Lyoni saabus, oli Virginia juba kadunud. Hoolimata lumest ning oma puujalast matkas Virginia üle Püreneede Hispaaniasse. Peale 20-päevast vangistust Hispaanias karistuseks selle eest, et tal puudusid riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid, jõudis Virginia tagasi Londonisse just õigeks ajaks, et osaleda jõuluõhtusöögil, kus tema SOE kolleegid kohtlesid teda kui kangelast. Olles rahulolematu niisama paigalistumisega, tahtis Virginia välitööle naasta. Kuid nüüdseks oli Virginia Gestaapo tagaotsitavate nimekirja esiotsas ning SOE otsustas, et liiga ohtlik oleks teda tagasi Prantsusmaale saata. Virginia järgmine ülesanne viis teda 1943. aasta mais Madriidi, kus ta töötas Chicago Tribune'i reporteri ameti kattevarjus. Tema ülesandeks oli korraldada turvamajade võrgustikku. Kuid Hispaania oli Virginia jaoks rindejoonest liiga kaugel. Ta siirdus tagasi Londonisse ning veetis oma vaba aega õppides raadiooperaatoriks. 1943. aasta juulis sai Virginia Briti impeeriumi ordeni oma panuse eest liitlaste sõjapingutustesse. Ta lükkas tagasi võimalusse medal kuningas George VI-lt vastu võtta, sest kartis, et see paljastaks tema identideedi.

Siirdumine USA Strateegilise Teenistuse Ametkonda ( U.S. Office of Strategic Services -OSS)

Kuna SOE keeldus teda Saksa rindejoone taha saatmast, asus Virginia otsima kedagi, kes selleks nõus oleks. 10. märtrsil 1944 liitus Virginia SOE vastumeelsel nõusolekul USA Strateegilise Teenistuse Ametkonnaga (OSS) . Kuu lõpuks oli Virginia (nüüd kood-nimega Diane) tagasi Prantsusmaal vanaks naiseks maskeerununa. Pimeduse varjus viidi ta puust kiirpaadiga Bretagne'i rannikule. Tema ja veel üks agent randusid kummipaadis. Läbi Pariisi siirdus Virginia lõuna pool asuvasse Maidou nimelisse asulasse, kus ta oma tegevuse üles seadis ning asus Saksa vägesid jälgima ja nende liikumiste kohta aru andma. Kuna sakslastel oli kõrgetasemeline raadiopeilimisvarustus, oli salajase raadiooperaatori töö äärmiselt ohtlik. Kui Gestaapo hakkas talle jälile jõudma,siirdus Virginia lõuna poole Cosne'i linna, kus ta mais 1944 oma tegevust alustas. Kuna liitlaste invasioon Prantsusmaale lähenes, sai OSS agent Diane uueks ülesandeks organiseerida kohalikud Prantsuse vastupanuliikumise jõud. Olles seda juba SOE agendina Lyonis teinud, teadis Virginia täpselt mida teha. Ta asus tööle, kontakteerudes Prantsuse vastupanuliikumise võrgustikuga ning korraldades relvastuse, varustuse ning teiste agentide saatmist vaenlase selja taha.

Selleks ajaks kui liitlaste väed Normandias 6. juuni 1944 hommikul randusid, olid Virginia ja tema mehed valmis. Nad saboteerisid varustusliine, ründasid Saksa sõdureid ning põhjustasid vaenlase ridades piisava kaose, et raskendada liikumist Põhja-Prantsusmaale. Kogu Prantsusmaal tegid teised OSS-i ja SOE poolt toetatud Prantsuse vastupanuliikumise grupid täpselt seda sama. Kui liitlaste väed jõudsid 16. augustil 1944 Lõuna-Prantsusmaa randadele, muutsid Virginia ja tema kaasagendid taktikat. See, mis seni oli olnud partisanisõda eesmärgiga häirida ja lõhestada Saksa vägesid, muutus nüüd kõigehõlmavaks sõjaks. 26. augustil võtsid Virginia ja tema Prantsuse vastupanuliikumise väed vastu Saksa lõunapoolse komando alistumise Le Chambon'is. Ajal, mil sõda Prantsusmaal hakkas maha käima, sai Virginia ülesandeks koordineerida veel üht langevarjurite saabumist 4. septembril. Üks meestest, kes saabus oli Prantsuse-Ameerika leitnant Paul Goillot, kes pidas oma koduks nii Pariis kui ka New York'i. Kuigi tegemist oli peaaegu et armastusega esimesest silmapilgust, tuli siiski veel sõda võita.

Pärast oma piirkonna igasugusest vastupanust puhastamist lahkusid Virginia, Paul ning mitmed nende kolleegid Cosne'ist 13. septembril, otsides sakslasi, kellega võidelda. 25. septembriks jõudsid nad Pariisi, mis kuu aega varem vabastatud oli. Peale ettekande esitamist õnnitles OSS Virginiat ning tema meeskonda hästi tehtud töö eest ning tõmbas nad välitöölt ära. Kuigi tundus, et sõda on peagi läbi, tegi lahing Ardennides (detsember 1944-jaanuar 1945) selgeks, et lõplik lahing Saksamaa pärast tuleb pikk ja raske. Selle tulemusena olid Virginia ja Paul vabatahtlikult veel ühe ohtliku ülesandega nõus, seekord Saksa rindejoone taga Austrias. 25. aprillil asus Virginia uus OSS meeskond positsioonidele Ðveitsis, oodates piiri ületamiseks käsku. Kuid 2. mail ülesandest loobuti. Kuus päeva hiljem alistus Saksamaa liitlastele. Sõda Euroopas oli lõpuks läbi.

Olles juba Briti kangelane oma töö eest SOEs, sai Virginiast ka Ameerika kangelane, kui ta 23. septembril 1945 pälvis risti silmapaistva vapruse eest (Distinguished Service Cross – DSC) oma töö eest OSS's. Oma kirjas president Harry S. Trumanile kirjutas kindral William J. Donovan: ”Preili Virginia Halli, Ameerika eraisikut, kes agentuuri jaoks Euroopa tegevuspiirkonnas töötas, on autasustatud Väljapaistva Teenistuse Ordeniga tema erakordse kangelaslikkuse eest seoses vaenlase vastaste sõjaliste operatsioonidega. Meie teada on preili Hall esimene tsiviilisikust naisterahvas selles sõjas, kes pälvib DSC. Hoolimata asjaolust, et ta oli Gestaapole hästi tuntud, naasis preili Hall vabatahtlikult 1944. aasta märtsis Prantsusmaale ning aitas organiseerida sakslaste-vastaseid saboteerimisoperatsioone.” Kuigi president Truman tahtis autasu üleanda avalikul tseremoonial nõudis Virginia, et tema kattevarju ei paljastataks. Niisiis andis kindral Donovan – kes pälvis nii Kongressi aumedali kui ka DSC, olles Esimeses maailmasõjas vastutav kuulsa “Võitlevate iirlaste” rügemendi eest – andis Virginiale tema DSC üle tagasihoidlikul tseremoonial, millel osales vaid tema ema. Olles alati tagasihoidlik, olevat oma oma vapruse eest Ameerika teise kõrgeima autasu pälvimisel Virginia ainukeseks kommentaariks olnud: “Pole paha Baltimore'i tüdruku kohta.”

Töötamine CIA-s

Naasnud peale sõda Ameerika Ühendriikidesse, üritas Virginia 1946. aasta märtsis, peale seda kui president Truman OSS-i laiali saatis, veelkord USA välisteenistusega liituda. Kuid ta sai taaskord eitava vastuse – seekord seoses “eelarvekärbetega”. Selle tulemusena liitus Virginia äsja asutatud Keskluuregrupiga, mida lõpuks hakati nimetama Luure Keskagentuuriks (CIA). Suure osa 1947. ja 1948-st aastast veetis Virgina välitöödel Euroopas. Peale naasmist USAsse töötas ta CIA Vaba Euroopa Riiklikus komitees New Yorgis, kus ta elas oma kauaaegse armastuse Paul Goillot'ga. Virginia ja Paul abiellusid 1950-ndal aastal. Kuigi Virginia tahtis jätkata välitöödel, rakendas CIA teda detsembrist 1951 Washingtonis poliitika koordineerimise osakonnas analüütikuna. CIAs erinevatel ametikohtadel töötades oli Virginia esimene naine, kellest sai 1956. aastal CIA karjääriametnik. Ta lahkus kümme aastat hiljem, jõudes 60-aastaselt kohustuslikku pensioniikka. Oma farmis Barnestownis, Marylandis elades nautis Virginia lugemist, lindude vaatlemist, aiandust, kudumist ning oma puudlite seltskonda. Ta suri 12. juulil 1982 Rockville's, Marylandis 76-aastasena. Virginia sõjaaegsed kangelasteod on üksipulgi dokumenteeritud Judith L. Pearson'i raamatus The Wolves at the Door: the True Story of America's Greatest Female Spy (2005).




Virginia Halli Eestis väljaantud juhiluba. (Foto: CIA Muuseum)

---