Aruanne usuvabadusealase olukorra kohta aastal 2003

Avaldatud Demokraatia, Inimõiguste ja Tööbüroo poolt

EESTI

Põhiseadus sätestab usuvabaduse ja valitsus austab seda vabadust ka praktikas. Aruandega hõlmatud perioodil mingit muutust suhtumises usuvabadusse ei toimunud. Valitsuse poliitika soodustas jätkuvalt üldist usuvabadust.

Usuvabadusele aitasid kaasa ka üldiselt sõbralikud suhted ühiskonnas eksisteerivate usuliste kogukondade vahel. USA valitsus arutab Eesti valitsusega usuvabadust puudutavaid küsimusi üldise dialoogi ja inimõigusi soosiva poliitika kontekstis.

I. Usuline demograafia

Riigi pindala on kokku 17 666 ruutmiili ja elanikkonna suurus 1,36 miljonit (65 protsenti on etnilised eestlased ja 35 protsenti vene keelt kõnelevad inimesed). Suurimaks koguduseks on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, kuhu kuulub 165 kogudust ja kokku ligikaudu 180 000 liiget. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse kuulub 59 kogudust ja ligikaudu 20 000 liiget ning Moskva Patriarhaadile alluvasse Eesti Õigeusu Kirikusse kuulub 30 kogudust ja ligikaudu 150 000–200 000 liiget. Tegutsevad ka väiksemad baptistide, Jehoova tunnistajate, nelipühilaste, vanausuliste, metodistide kogudused, rooma-katoliku jms kogudused. Eestis on ka väike 2500 liikmega juudiusuliste kogudus. 2000. aasta detsembris avati Juudi kooli hoones Eesti ainus sünagoog. Samuti on Eestis muhameedlaste, budistide jms kogudusi, ent neis on alla 6000 liikme.

Viiskümmend aastat Nõukogude okupatsiooni vähendas religiooni osatähtsust ühiskonnas. Paljudes pärast Teist Maailmasõda ehitatud asumites puuduvad usukeskused; paljud säilinud kirikud vajavad kapitaalremonti. Viimastel aastatel on ehitatud ja avatud vähe uusi kirikuid. Uuteks kirikuteks on Metodisti Kirik Tallinnas ja Moskva Patriarhaadile alluv Õigeusu Kirik Narvas. Kirikuskäimine, mis elavnes koos iseseisvusliikumisega 1990ndate algupoolel, on nüüdseks oluliselt vähenenud. Anekdootlikuks tõendiks selle kohta on asjaolu, et kohalikes Luteri kirikutes on perioodil 1990–2000 leeriskäijate arv vähenenud 76 protsendi võrra. Eestisse on viimastel aastatel saatnud oma misjonäre paljud välismaised usulised organisatsioonid; suurima hulga misjonäre on saatnud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik (mormoonid).

II. Usuvabaduse olukord
Õiguslik/poliitiline raamistik
Põhiseadus sätestab usuvabaduse ja valitsus austab seda vabadust ka praktikas. Valitsus püüab kõikidel tasanditel seda õigust kaitsta ning ei luba selle rikkumist ei riiklike institutsioonide ega eraisikute poolt. Põhiseaduse järgi Eestis riigikirikut ei ole; seega on kirik ja riik lahus. Seda sätet ei ole tegelikkuses kuigi täpselt tõlgendatud. Kirikute ja koguduste seadus sätestab, et väeosade ülemad peavad kaitseväelastele tagama võimaluse täita usulisi talitusi vastavalt nende usutunnistusele, ent näiteks vanglatele kaplanite teenuste osutamise koordineerimine on delegeeritud ühele Luteri diakonikeskusele. Täites peaministri korraldust, realiseerib keskus oma vastutust viisil, mis ei diskrimineeri mitteluterlasi.

Kehtestatud on ka teisi seadusi ja määrusi, mis otseselt või kaudselt reguleerivad individuaalset ja kollektiivset usuvabadust. 1993. aastal vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse kohaselt peab igas koguduses olema vähemalt 12 liiget ning kogudus peab olema registreeritud Siseministeeriumi usuasjade osakonnas. Koguduste juhid peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud ning vähemalt viis aastat Eestis elanud. Registreerimistaotlusele tuleb lisada asutamiskoosoleku protokoll, põhikirja koopia ja kolme asutaja notariaalselt tõestatud allkirjad.

Eelmine president Lennart Meri keeldus välja kuulutamast 2001. juunis muudetud kirikute ja koguduste seadust, mille kohaselt ei tohtinud registreerida kirikut ega koguduste liitu, mida administratiivses või majanduslikus mõttes alaliselt või ajutiselt juhib välismaal asuv juht või institutsioon, väites, et selline säte kujutab endast sekkumist usuliste institutsioonide autonoomiasse. 2002. aasta veebruaris võttis parlament ühehäälselt vastu muudetud kirikute ja koguduste seaduse, millest vaidlusalune säte oli eemaldatud. 27. veebruaril 2002. aastal kuulutas president Arnold Rüütel seaduse välja. Seadus jõustus 1. juulil 2002.

17. aprillil 2002. aastal registreeris Siseministeerium Moskva Patriarhaadile alluva Eesti Õigeusu Kiriku ja lõpetas sellega pikaajalised vaidlused Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nime registreerimise üle. 1993. aastal taasregistreeriti vastavalt 1935. aasta põhikirjale Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, mis oli sõltumatu alates 1919. aastast, allus Konstantinoopolile alates 1923. aastast ja oli Nõukogude okupatsiooni ajal pagenduses. Grupp etnilistest eestlastest ja venelastest koosnevaid kogudusi, mis eelistasid jääda Nõukogude okupatsiooni ajal peale surutud Vene Õigeusu Kiriku struktuuri, on edutult üritanud registreerida end Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nime all. 2001. aasta mais keeldus siseministeerium rahuldamast Moskva Patriarhaadi esindajate taotlust põhjendusega, et siseministeerium ei saa ametlikult registreerida seda kirikut soovitud nime all, kuna seda võidaks kergesti segi ajada Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga.

Riigikoolides on võimalik anda oikumeenilist usuõpetust kristluse põhisaspekte käsitleva õppekava alusel. Laste algkoolis käies otsustavad vanemad, kas nende lapsed hakkavad selle õppekava alusel õppima; keskkooliastmes otsustavad õpilased ise, kas nad usuõpetust õpivad või mitte. Võrdlevat usuõpetust on riigi- ja erakoolides võimalik õppida valikainena. Ametlik statistika selle kohta, kui palju lapsi neid aineid õpib, puudub. Eestis on kaks religioonil põhineva õppekavaga erakirikukooli, mõlemad Tartus.

Varade tagastamise protsess on suures osas lõpule viidud. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku registreerimise üksikasjad on olulised selles osas, milline Õigeusu Kiriku filiaal saab omandiõiguse kiriku varadele. Aruandega hõlmatud perioodi lõpu seisuga oli enamik kiriku varadest, sh Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kasutuses olevad varad, juriidiliselt Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku omanduses. Pärast seda, kui Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik registreeriti ja omandas juriidilise isiku õigusvõime, sai ta ka õiguse algatada kohtumenetlust, et saada de jure omandiõigus varadele, mida ta de facto on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku loal kasutanud.

4. oktoobril 2002. aastal sõlmisid valitsus ja nimetatud kaks kirikut kavatsuste protokolli, mille kohaselt Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik võõrandab osa praegu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku poolt kasutatavatest varadest riigile. Riik omakorda annab need varad Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule 50 aastaks rendile. Aleksander Nevski Katedraal kuulub Tallinna linnale ja see on pikaajalise (mitmeid aastakümneid hõlmava) rendilepingu alusel antud rendile Vene Õigeusu kogudusele. Kohaliku juudikogukonna juhtide sõnutsi ei ole varade tagastamine kogukonna jaoks oluline küsimus, kuna suurem osa sõjaeelsetest usulistest hoonetest oli renditud, mitte juutide omanduses.

Suur reede, esimene ülestõusmispüha, nelipühade esimene püha, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha on riigipühad.

Usuvabaduse piirangud
Valitsuse poliitika ja tegevus aitasid kaasa üldisele usuvabadusele. Usuvangidest ega religiooni pinnal kinnipeetavatest ei ole teada antud.

Sunniviisiline uskupööramine
Sunniviisilisest uskupööramisest ei ole teada antud, sh ei ole teatatud alaealistest USA kodanikest, kes oleks sunniviisiliselt või ebaseaduslikult Ameerika Ühendriikidest ära toodud või keda oleks keeldutud Ameerika Ühendriikidesse tagasi lubamast.

III. Ühiskonna suhtumised
Suhted erinevate usuliste kogukondade vahel on üldjoontes sõbralikud. Ehki enamik kodanikest on nime poolest luterlased, on oikumeenilised teenistused riigipühade, kristlike pühade ja avalike ürituste puhul tavaliseks nähtuseks. Pinged etniliste eestlaste ja etniliste venelaste kogukondade vahel, mis on viimastel aastatel vähenemas, ei laiene üldiselt religiooni pinnale.

Enamik Eesti vene keelt kõnelevatest usklikest on õigeusklikud, samas kui eestlastest usklikud on valdavalt luterlased. Sallivus teiste usuliste rühmituste ja religioonide suhtes on sügavalt juurdunud traditsioon. Ehkki Eestis elavad inimesed on üldiselt uute religioonide ja välismisjonäride suhtes sallivad, suhtutakse ettevaatusega mõningatesse rühmitustesse, mida peetakse “kultuslikeks”.

Aruandega hõlmatud perioodil vandaalitseti kahes kirikus. Varasemad kirikuvarade vargused ajendasid Eesti Kirikute Nõukogu ja Kultuuriväärtuste Ametit koostama kaitsealuste objektide andmebaasi. Digitaalfotodest ja üksikasjalikest kirjeldustest koosnevat andmebaasi jagatakse vajadusel korrakaitseorganitega.

IV. USA valitsuse poliitika
USA valitsus arutab Eesti valitsusega usuvabadust puudutavaid küsimusi üldise dialoogi ja inimõigusi soosiva poliitika kontekstis. Aruandega hõlmatud perioodil kohtusid USA Suursaatkonna ametnikud regulaarselt vastavate riiklike asutuste ja valitsusväliste organisatsioonide esindajatega ning paljude usuringkondade tegelastega.

Avaldatud 18. detsembril 2003.

Inglisekeelse aruande usuvabadusealase olukorra kohta Eestis aastal 2003 leiate siit.