2004. aasta rahvusvaheline usuvabaduse aruanne

Avaldatud demokraatia, inimõiguste ja tööalaste küsimustega tegeleva ameti poolt

Sissejuhatus
Eesti

2004 Sissejuhatus

Miks aruandeid koostatakse?

Käesoleva aruande esitab kongressile välisministeerium vastavalt 1998. aasta rahvusvahelise usuvabaduse seaduse (International Religious Freedom Act, IRFA) paragrahvi 102 punktile b. Seaduse kohaselt esitavad välisminister ja rahvusvahelise usuvabaduse küsimusega tegelev erisaadik kongressile “iga-aastase rahvusvahelise usuvabaduse aruande, mis on täienduseks viimasele inimõiguste aruandele ja milles esitatakse täiendav üksikasjalik teave usuvabadusega seotud küsimuste kohta.”

Kuidas aruandeid koostatakse?

1993. aasta augustis tegi välisminister ettepaneku tõhustada meie saatkondades inimõiguste vallas tehtavat tööd. Kõikidel saatkondadel paluti anda teavet inimõiguste rikkumiste kohta ja kinnitada sellekohaste teadete õigsust; samuti tehti uusi jõupingutusi, et ühendada omavahel saatkondade eesmärkide kavandamine ning inimõiguste ja demokraatia edendamine. 1994. aastal korraldati ümber inimõiguste ja humanitaarküsimuste ameti töö ning see nimetati ümber demokraatia, inimõiguste ja tööalaste küsimustega tegelevaks ametiks. Taoline muutus väljendas laiemat haaret ja fokuseeritumat lähenemisviisi inimõiguste, töötajate õiguste ja demokraatiaga seotud küsimustele, mis on omavahel põimunud. 1998. aastal asutas välisminister rahvusvahelise usuvabaduse ameti. 2002. aasta mais vannutati John V. Hanford III erisaadikuks rahvusvahelise usuvabaduse küsimustes.

2004. aasta aruanne hõlmab ajavahemikku 1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2004 ja kajastab sadade välisministeeriumi, välistalituse ja teiste USA valitsuse töötajate sihikindlate jõupingutuste aastat. Meie saatkonnad koostasid aruannete esialgsed kavandid, kogudes selle ajavahemiku jooksul teavet erinevatest allikatest, sealhulgas valitsusametnikelt ja usuküsimustega tegelevatelt inimestelt, vabaühendustelt, ajakirjanikelt, inimõiguste järgimist kontrollivatelt vaatlejatelt, usulistelt rühmitustelt ja õppejõududelt. Selline teabe kogumine võib olla ohtlik ja USA välisministeeriumi ametnikud andsid rasketes ja vahel riskantseteski olukordades endast parima, et uurida teateid inimõiguste rikkumise kohta, teostada valimiste järelevalvet ja aidata isikuid, kes on oma usuliste veendumuste tõttu ohus.

Kui saatkonnad olid oma aruannete kavandid valmis saanud, saadeti need Washingtoni, et demokraatia, inimõiguste ja tööalaste küsimustega tegeleva ameti vastutusalasse kuuluv riikide aruannete ja varjupaigapoliitika talitus ja rahvusvahelise usuvabaduse talitus saaksid need põhjalikult läbi vaadata. Nimetatud talitused tegid tihedat koostööd teiste välisministeeriumi asutustega ja rahvusvahelise usuvabadusega tegeleva erisaadiku kantseleiga. Erisaadikul lasub välisministri nimel esitatava aruande eest lõplik vastutus. Aruannete kinnitamisel, analüüsimisel ja parandamisel tuginesid välisministeeriumi ametnikud USA ja muudest riikidest pärit inimõiguste eest võitlevate rühmituste, välisriikide valitsusametnike, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste ning piirkondlike organisatsioonide ja institutsioonide esindajate, kõrgkoolide ja meediaekspertide aruannetele. Samuti pidasid ametnikud nõu usulise diskrimineerimise ja tagakiusamise küsimust käsitlevate ekspertidega, kõiki religioone esindavate usujuhtide ning õigusnõustajatega. Peamiseks põhimõtteks oli tagada kogu asjakohase teabe võimalikult objektiivne, põhjalik ja õiglane hindamine.

Aruannet kasutatakse poliitika kujundamise ja diplomaatiliste suhete korraldamise vahendina; samuti saab sellele tuginedes eraldada vahendeid toetuse andmiseks, koolitamiseks ja muuks otstarbeks. Nagu IRFA-s ette nähtud, kasutatakse aruannet ka otsuste tegemisel selle kohta, millised riigid on toime pannud “eriti tõsiseid usuvabaduse rikkumisi” või olnud selliste kuritegude suhtes sallivad. Käesolevas aruandes ei nimetata konkreetselt ühtegi riiki, keda peetakse IRFA kohaselt taoliste kuritegudega seotuks; nendega tegeleb sõltumatult USA valitsus. Aruanne paneb ka aluse USA valitsuse koostööle mitteametlike rühmitustega. Koostöö eesmärk on pöörata suuremat tähelepanu rahvusvaheliselt tunnustatud usuvabaduse tagamisele.

Keelekasutusest

Paljudel juhtudel on rahvusvahelises usuvabaduse aruandes öeldud, et riik “austab üldiselt” õigust usuvabadusele. Sellist sõnastust kasutatakse seetõttu, et inimõiguste edendamine on eesmärgi poole püüdlemise protsess; isegi kõige paremal juhul ei ole võimalik ilma mööndusteta väita, et kõik valitsused järgivad neid õigusi täielikult. Seetõttu on “austab üldiselt” standardväljend, mida kasutatakse kõikide nende riikide kirjeldamisel, kes püüavad usuvabadust kaitsta selle sõna kõige täpsemas tähenduses. “Austab üldiselt” on seega kõrgeim tunnustus, mida selles aruandes usuvabaduse austamise eest avaldatakse. Esitatud 15. septembril 2004

Eesti

Põhiseaduses on sätestatud usuvabadus ning riigis on seda õigust praktikas üldiselt ka austatud.

Käesolevas aruandes käsitletud ajavahemiku jooksul ei muutunud suhtumine usuvabadusse ning valitsus toetas jätkuvalt usuvabaduse põhimõttelist teostamist. Usuvabadust soodustas erinevate usurühmituste hea läbisaamine ühiskonnas.

USA ja Eesti valitsus käsitlevad valitsusega usuvabaduse teemat üldiste suhete ja inimõiguste edendamise poliitika raames.

I Demograafiline jaotus usundite lõikes

Eesti üldpindala on 45 227 km2 ja rahvaarv on 1,36 miljonit (65% etnilisi eestlasi ja 35% vene keelt kõnelevaid elanikke). Kõige suurema uskkonna moodustab on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) 165 koguduse ja ligikaudu 180 000 liikmega. Eesti Apostlikul Õigeusu Kirikul (EAÕK) on 59 kogudust umbes 20 000 liikmega ning Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul (MPEÕK) on 30 kogudust ligikaudu 150 000 liikmega. Vähem liikmeid on baptistidel, roomakatoliiklastel, Jehoova tunnistajatel, nelipühilastel, vanausulistel, metodistidel ja teistel kogudustel. Riigis on väike juudi kogukond 2500 liikme ja ühe tegutseva sünagoogiga. Esindatud on ka moslemite, budistide kogukonnad ning paljud teised usurühmitused ja usundid; nende kogukondade liikmete arv jääb siiski alla 6000. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel pidas ligikaudu 70 000 inimest ennast ateistiks.

Religiooni rolli ühiskonnas on vähendanud viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioon. Mitmetes pärast Teist maailmasõda ehitatud asulates puuduvad usukeskused ning paljud säilinud kirikuhooned vajavad põhjalikku taastamist. Viimastel aastatel on ehitatud ja sisse pühitsetud mõned üksikud uued kirikud, sealhulgas Tallinna Metodisti kirik ja Moskva patriarhaadile alluv õigeusu kirik Narvas. Iseseisvumisajal, 1990. aastate alguses tõusutendentsi näidanud kirikuskäimine on nüüdseks märkimisväärselt harvenenud. Kohalike luteri kirikute ametlikult kinnitamata andmete kohaselt vähenes ajavahemikus 1990–2000 leeriskäijate arv 76 protsenti. Viimastel aastatel on paljud usulised rühmad lähetanud Eestisse oma misjonäre; kõige rohkem on neid saatnud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik (mormoonid).

II Usuvabaduse staatus

Juriidiline ja poliitiline raamistik

Põhiseaduses on sätestatud usuvabadus ning riigis on seda õigust praktikas üldiselt ka austatud. Riik püüdleb kõikidel tasanditel selle täieliku kaitsmise poole ning suhtub sallimatult selle õiguse eiramisse nii riigi- kui ka erasektoris. Põhiseaduses on sätestatud, et riigikirikut ei ole. Kirikute ja koguduste seadus näeb ette, et iga väeosa ülem tagab ajateenijatele võimaluse täita oma usulisi talitusi. Sõjaväekaplan teenib kõikide usuliste rühmade liikmeid. Vanglakaplanite töö koordineerimise ülesanne on antud ühele luteri kiriku diakooniakeskusele, kes ei tohi selle ülesande täitmisel diskrimineerida teiste usundite pooldajaid.

Individuaalset ja kollektiivset usuvabadust otseselt või kaudselt reguleerivaid seadusi ja määruseid on teisigi. 1993. aastal vastuvõetud kirikute ja koguduste seaduse kohaselt peab ühes koguduses olema vähemalt 12 liiget ja kogudus tuleb registreerida siseministeeriumi usuasjade osakonnas. Usuorganisatsioonide juhid peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud ning vähemalt viis aastat Eestis elanud. Registreerimistaotlusele tuleb täiendavate dokumentidena lisada asutamiskoosoleku protokoll, põhikirja koopia ja kolme asutajaliikme notariaalselt kinnitatud allkirjanäidised.

Eesti õigeusu kirik (tegelikult osa sellest? – Toimetaja) on registreeritud Moskva patriarhaadi (MPEÕK) alluvusse ning sellega on lõppenud pikk vaidlus nime “Eesti Apostlik Õigeusu Kirik” registreerimise teemal. 1993. aastal registreeris end 1935. aasta põhikirja alusel Eesti Apostlik Õigeusu Kirik (EAÕK), mis on olnud iseseisev alates 1919. aastast, allus alates 1923. aastast Konstantinoopolile ja oli Nõukogude okupatsiooni ajal eksiilis. Okupatsiooni ajal peale surutud Vene õigeusu kiriku struktuuri alla jääda soovinud vene ja eesti kogudused püüdsid endale samuti Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku nime võtta, kuid edutult.

Riigikoolides on võimalik läbida üldine kristliku usuõpetuse baasprogramm. Algkooliõpilaste eest tegid tundides osalemise otsuse nende vanemad; keskastme puhul otsustasid õpilased ise. Valikkursustena pakuti nii riigi- kui ka erakoolides võrdleva usundiloo tunde. Puuduvad ametlikud andmed selle kohta, kui palju õpilasi nendes tundides käis. Tartus on kaks eraomandis kirikukooli, millel on religioosse suunitlusega õppekava.

Varade tagastamine on üldjoontes lõppenud. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku registreerimise konkreetsetel üksikasjadel on märkimisväärne mõju, mistõttu võib selle õigeusu kiriku haru saada omandiõiguse kiriku varadele. Käesolevas aruandes käsitluse all oleva ajavahemiku lõpuks oli EAÕK seadusliku kontrolli all enamus kiriku varast, sealhulgas MPEÕK kasutuses olnud vara. Kui MPEÕK registreeriti ja see omandas juriidilise isiku õigusliku seisundi, sai ta õiguse algatada kohtumenetlus, et saada õiguslik kontroll varade üle, mida ta oli tegelikult EAÕK loal kasutanud. 2002. aastal sõlmis valitsus nende kahe kirikuga kavatsuste protokolli, mille kohaselt annab EAÕK riigile üle selle osa oma varadest, mis oli MPEÕK kasutuses. Riik omakorda rendib selle vara 50 aastaks MPEÕK-le. 2003. aasta septembris käis MPEÕK registreerimise puhul Eestis Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II. Hoolimata poliitiliste edusammude jätkumisest esines EAÕK ja MPEÕK vahel õigeusu kiriku varade üleandmisel ikkagi erimeelsusi. Valitsus kiitis 2003. aastal heaks kolme kinnistu ülemineku MPEÕK-le. Nimetatud kinnistud asusid Haapsalus, Tartus ja Tapal. Aleksander Nevski katedraal on Tallinna omandis ja linn rendib seda Vene õigeusu kogudusele rendilepingu alusel mitmekümneks aastaks.

Kohalike juudi koguduste juhtide sõnul ei olnud varade tagasisaamine kogukonna jaoks probleem, sest enamik sõjaeelseid usuhooneid oli renditud, mitte nende omandis. Suur reede, 1. ülestõusmispüha, esimene jõulupüha ja 1. nelipüha on riigipühad.

Usuvabaduse piiramine

Valitsuse poliitika ja tegevus soodustas üldiselt usuvabaduse teostamist. Usulistel põhjustel vangistatutest või kinnipeetutest ei ole teada antud.

Sunniviisiline usku pööramine

Puudub teave sunniviisilise usku pööramise kohta, samuti ei ole andmeid selle kohta, et alaealisi USA kodanikke oleks toimetatud isikuvabadust piiravasse riiki, viidud ebaseaduslikult Ameerika Ühendriikidest välja või et neil oleks olnud keelatud Ameerika Ühendriikidesse tagasi pöörduda.

Terroriorganisatsioonide tegevus

Vaatlusaluse perioodi jooksul ei antud teada terroriorganisatsioonide kuritegudest, mis oleksid olnud suunatud mõne konkreetse usundi vastu.

III Ühiskonna suhtumine

Erinevate usuliste rühmade vahelised suhted olid üldjuhul sõbralikud. Kuigi enamik kodanikke kuulub luteri kogudusse, olid oikumeenilised teenistused riigipühade, kristlike pühade ja avalike ürituste ajal tavalised.

Enamik riigi venekeelsest elanikkonnast kuulub õigeusu kirikusse, eestlased on valdavalt luteri kiriku liikmed. Sallivus teiste uskkondade ja usundite vastu on sügavalt sissejuurdunud.

President Rüütel andis Vene õigeusu kiriku peale, Aleksius II-le Eesti kõrgeima tsiviilisikute autasu – Maarjamaa Risti 1. klassi teenetemärgi. Aleksius II avaldas president Rüütlile tunnustust tema silmapaistva panuse eest õigeusklike rahvaste ühtsuse tugevdamisel. Käesolevas aruandes nimetatud ajavahemiku jooksul pandi toime kahe kiriku ja kolme surnuaia lõhkumine. 2003. aasta juulis varastati ühest Narva kirikust küünlajalad ning ühes Viljandi kirikus lõhuti vitraažaken. 2003. aasta novembris purustati ühes Rakvere surnuaias hauakivi ning osa aiast. Aprillis rüüstati Tartu Raadi kalmistu kaheksat hauda. Ametivõimud algatasid kõigi juhtumite osas väärteomenetluse.

Varasemate kirikuvara varguste tõttu lõid Eesti Kirikute Nõukogu ja kultuuriväärtuste ühiskomisjon kaitse all olevate esemete andmebaasi. Digitaalfotodest ja üksikasjalikest kirjeldustest koosnevale andmebaasile pääsevad vajaduse korral ligi ka õiguskaitseorganid. 2003. aasta juunis said kolm skinhead'i tingimisi karistuse tegevuse eest, millega õhutati avalikult viha teatud rahvuskuuluvuse ja rassi vastu. Nimetatud isikud mõisteti süüdi haakristide joonistamises ja antisemitistlike hüüdlausete kirjutamises majadele Sillamäel, Kirde-Eestis. Aasta lõpus oli veel pooleli kaks uurimust Internetis antisemiitlike seisukohtade väljendamise kohta.

1998. aastal asutas president Meri inimsusevastaste kuritegude uurimise rahvusvahelise komisjoni, mille juhiks sai Soome diplomaat Max Jakobson. 2001. aastal koostas komisjon 9-leheküljelise dokumendi holokausti kohta Eestis. Põhjalikum aruanne on juba mitu aastat väljatöötamisel ning komisjon jätkab oma tööd. Valitsusepoolsed sallivuse propageerimiseks tehtud sammud hõlmasid ka iga-aastast holokaustiohvrite mälestamise päeva tähistama hakkamist – esimest korda tehti seda 27. jaanuaril 2003. aastal. Valitsus on lubanud keskenduda õpetajate ja lektorite koolitamisele – sellel eesmärgil koostatakse heade tavade käsiraamat ning organiseeritakse foorumeid ja seminare.

Samuti on valitsus öelnud, et kavatseb alustada koolitusega, mille tulemusena saaksid õiguskaitseorganite töötajad võidelda tulemuslikumalt sallimatuse, ksenofoobia, rassismi ja antisemitismi ilmingute vastu. Eesti on rahvusvahelise holokaustialase hariduse koostöörühma vaatlejaliige. Oma tegevuse raames teeb Eesti koostööd Rootsiga, et soodustada vabaühenduste jõupingutusi holokaustialase koolituse korraldamisel. 2004. aasta augustis on plaanis teha Eesti kooliõpetajatele seminar, mille valmistas ette üks Eesti vabaühendus koostöös Rootsi organisatsiooniga “Living History Forum” ja mida rahastab osaliselt Eesti Haridus- ja Teadusministeerium.

IV USA valitsuse poliitika

USA ja Eesti valitsus käsitlevad usuvabaduse teemat inimõiguste edendamise üldise poliitika raames. Vaatlusalusel perioodil kohtusid USA saatkonna ametnikud korrapäraselt usuvabaduse küsimustega tegelevate valitsusasutuste ametnike, vabaühenduste esindajate ja paljude erinevate usuga seotud inimestega. 2002. ja 2003. aastal kaasasid USA saatkonna ametnikud Eestis holokaustialasesse arutellu ja koolitustöö edendamisse riigiasutuste ja valitsusväliste asutuste esindajaid. 2003. aasta septembris käis Eestis rahvusvahelise holokaustialase hariduse, holokausti mälestamise ja sellekohaste uuringute koostöörühma USA delegatsioon. Delegatsiooni liikmed kohtusid välisministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi juhtivametnikega, inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni sekretäriga, samuti ühingu "Iisraeli Sõbrad", Jaan Tõnissoni Instituudi ja teiste vabaühenduste esindajatega. Delegatsioon püüdis leida võimalusi koostöörühma tegevuse tõhustamiseks.

Vaatlusaluse ajavahemiku jooksul rahastas USA valitsus järgmisi projekte: avaldati holokausti ajalugu käsitlevad raamatud “Kes on juudid ja mis on holokaust?”, “Räägi oma lastele”; toetati virtuaalnäituse “Juutide ajalugu ja holokaust” korraldamist Harjumaa muuseumis.

Esitatud 15. septembril 2004