Artikkel ilmus ajalehes Molodjozh Estonii 20. juunil 2008

Herbert S. Gott: Kodanikuühiskonna rajamine Eestis, 1920-1932

Oma memuaarides kirjeldab USA diplomaat George Kennan Tallinnas 1928. aastal veedetud aega järgmiselt: „Minu mäletamist mööda oli Eesti tol ajal peatuspaigaks kokku üheksale sünnijärgsele ameeriklasele, nendest viis – konsul ja tema abikaasa, NMKÜ (Noorte Meeste Kristlik Ühing) abielupaar ning mina – elades Tallinnas.“ Kennani ekspromt rahvaloendus ei võtnud nähtavasti arvesse lapsi, ei USA konsuli Harry E. Carlsoni ja tema abikaasa Laura poega (nende poeg Harry juunior oli sündinud Tallinnas 21. oktoobril 1927) ega NMKÜ direktori Herbert S. Gotti ja tema abikaasa Apollonia Ameerikas sündinud kaksikuid tütreid (Virginia ja Gladys). Nõnda kui Carlsonid, kohanesid ka Gottid väga hästi Eesti eluga. 17. veebruaril 1929 teatas artikkel Chicago Daily Tribune's, et Gott “on ainuke ameeriklane, kes oli ära õppinud eesti keele. Tema töö on sama edukas.”

Lisaks kaasa aitamisele Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu loomisel 1920. aastal, tuginedes ameeriklastest vabatahtlike Ernest Ropes'i ja Edwin Wright'i poolt varem tehtule, sai Gottist järgmisel aastal organisatsiooni direktor. 1926 kuni 1929 oli Gott ka NMKÜ ajalehe Edule! toimetaja. Tema juhtimisel kasvas Eesti NMKÜ järgmise 11 aasta jooksul pidevalt hõlmates 21 harugruppi ning üle 5500 liikme üle kogu maa, liikmete hulgas oli nii eesti, vene kui ka saksa keelt kõnelevaid inimesi. Lisaks kahele peamisele NMKÜ üksusele Tallinnas eksisteerisid ka kohalikud harud Tartus, Narvas ning veel üks, hõlmates kogu Eestimaa. Tänu tema püüdlustele sai Eesti NMKÜst eeskujulik isemajandav valitsusväline organisatsioon (NGO), mis aitas ühendada erinevaid Eesti ühiskonna osasid.

Eesti NMKÜle tuli kasuks Ameerika NMKÜ Abi Akt, mis oli kujundatud selleks, et aidata asutada sõsarorganisatsioone nendes uutes riikides, mis olid tekkinud Euroopa kaardile peale Suure ilmasõja lõppu. Muude teenete hulgas võib Eesti NMKÜ teeneks pidada kahe uue spordiala levitamist Eestis: korvpall (sai alguse NMKÜ Springfieldi Kolledþis Massachusettsis 1891. aastal) ning võrkpall (samuti algatati NMKÜ poolt Holyoke'i lähistel 1895. aastal). Tartu Ülikool autasustas oma 300nda aastapäeva pidustuste ajal 30. juunil 1932. a. Gotti tehtud töö eest aukraadiga majandusteadustes. Tänuks oma panuse eest Eesti NMKÜ loomisel pälvis Gott 1937. aastal Eesti Punase Risti Ordeni „Eesti taastamisele kaasa aitamise eest“.

Gott, kes ei rahuldunud vaid ühe Eesti NGO ülesehitamisega, oli ka üks seitsmest mehest, kes asutasid 1929. aastal Eesti Rotary klubi. Tema kuus partnerit olid kindral Johan Laidoner (Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja), Ants Piip (kes oli erinevatel aegadel Eesti riigivanem, peaminister, välisminister, sõjaminister ning Eesti saadik Ameerika Ühendriikides), Juhan Kukk (kes oli erinevatel aegadel Eesti riigivanem, peaminister, rahandusminister, kaubandusminister ning Eesti keskpanga president), Joakim Puhk (ühe Eesti suurima ettevõtte omanik), Claus Scheel (Eesti suurima erapanga tegevdirektor) ning USA konsul Harry E. Carlson. Rotary Klubi moto on: “ühiskonna teenimine on kõrgemal isiklikest huvidest”.

Liitumine NMKÜga

Herbert S. Gott sündis 5. juunil 1887 Gloucesteris, Massachusettsis. Peale õppimist USAs ning Iirimaal lõpetas Gott 1910. aastal prestiiþika Massachusettsi Tehnika Instituudi (MTI). Ta oli aktiivne nii üliõpilaste NMKÜs kui ka koolisisestel kergejõustiku aladel olles MTI võimlemismeeskonna kapten ning sõudemeeskonna liige. Inseneri haridusega Gott asus esmalt tööle New York Citysse Metropolitan Street Railway Company'sse ning peale seda Hitchings & Co. (kasvuhoonete tootmisfirma), kus ta töötas piirkonna juhina. Pärast oma varaseid eksperimente korporatiivse äri maailmas otsutas Gott, et töötamine erasektoris pole päriselt tema kutsumus. Nii leidiski Gott 1913. aastal uue töökoha New Yorki kuulsas 86-nda tänava NMKÜs, kus ta juhtis noortele meestele suunatud programme. Peale aastast New Yorgis viimist liikus Gott edasi Bostoni NMKÜsse, mis oli asutatud 1851 - olles seega vanim NMKÜ haru Ameerika Ühendriikides, kus ta töötas 1916. aastani.

NMKÜ (YMCA, mõnikord tuntud ka lihtsalt Y) sai alguse Inglismaalt, Londonist 1844. aastal. NMKÜ asutajaks oli noormees nimega George Williams ning selle algseks eesmärgiks oli rakendada kristlike põhimõtteid ajal, mil tööstusrevolutsioon raputas igivanu traditsioone. NMKÜ mission on aga edasi arenenud ja hõlmab terviklikku lähenemisviisi nii indiviididele kui ka nende sotsiaalsele keskkonnale ning keskendub füüsilisele, intellektuaalsele ning ka vaimsele arengule. NMKÜ kannustab sportimist ja vormisolemist uskudes, terves kehas on terve vaim ja hing. Tänapäeval on NMKÜl üle 45 miljoni liikme 124. erinevas riigi üle maailmas, kaasa arvatud Eestis. Oma algusaegadest alates on NMKÜ lõhkunud barjääre erinevate sotsiaalsete klasside ning usurühmitiste vahel. Järgides neid traditsioone on NMKÜ harud ka tänapäeval enamasti avatud igaühele sõltumata soost, klassist, vanusest, rahvusest ning isegi usutunnistusest.

NMKÜ hüvanguks töötamine üle kogu maailma

Ajal mil Gott töötas Bostoni NMKÜs algas Euroopas Suur ilmasõda. 1916. aastal asus Gott vabatahtlikuna appi Saksa sõjavangidele, keda hoiti Vene vangilaagrites. Järgmise aasta jooksul aitas Gott, kaasas abikaasa ja kaksikud tütred, sõjavange Petrogradist Irkutskisse. Ta oli veebruarirevolutsiooni tunnistajaks Petrogradis ning jäi Siberis olles bolðevike oktoobrirevolutsiooni käigus risttule kätte. Koos mitmete vene valgete põgenikega jõudsid Gottid lõpuks Harbini Manchurias, kus nad veetsid 1918. aasta ning osa 1919ndast asutades kohalikku NMKÜ haru. Harbinist naasis Gott perega New Yorki, kus osales NMKÜ täiendkoolitusel.

Gott, kes oli alati valmis aitama abivajajaid, pakkus end järgmisena vabatahtlikuna tööle Eestisse, saabudes Revalisse (Tallinna) koos perega 1920. aasta märtsis kohe peale Vabadussõja lõppu. Oma tööd alustas ta riigis viibiva 20000 Vene põgenikuga. Järgmise 12 aasta jooksul aitas Gott Eestil üles ehitada kodanikuühiskonda, hoolimata sellest, et karm põhjamaa kliima samal ajal tema tervist laastas. Elanud Eestis, Venemaal ja Hiinas enam kui 15 aastat, veetis Gott mitu järgnevat aastat Ðveitsis et otsida sobivat ravi ning kolis siis elama kuiva kliimaga Lõuna-Kaliforniasse ning seejärel Arizonasse.

1937. aastaks oli Gotti tervis sedavõrd halvenenud, et ta ei olnud võimeline osalema New Yorgis Ameerika Punase Risti majas toimuval auhinna tseremoonial, kus talle omistati Eesti Punase Risti orden. Seetõttu võttis autasu Eesti konsulilt Karl Kuusikult vastu NMKÜ peasekretär Eugene Barrett. Gotti järglane Eesti NMKÜ peasekretäri kohal Herbert Tõnissoo reisis Tallinnast USAsse ainsa eesmärgiga osaleda auhinna tseremoonial. Gott suri 29. jaanuaril 1941, olles Floridas St. Augustine's Flagleri haiglas ravil. Mitu kuud varem olid Eesti okupeerinud punaarmee väed hakanud sulgema NMKÜd kui “nõukogudevastast” organisatsiooni.

Eesti NMKÜ üles ehitamine 1920ndatel

10. märtsil 1924 tehtud hetke ülesvõte NMKÜ tegevustest näitab hulganisti planeeritud kursusi ligi 500 osalejaga. Lisaks loengutele, filmide näitamisele, piiblitundide võõrustamisele ning keha, vaimu ja hinge edendamise eesmärgil sporditundide andmisele viis NMKÜ läbi ka väga praktilisi ning elulisi koolitusi oma eestlastest, venelastest ning balti-sakslastest liikmetele. Igaühel oli võimalik osaleda inglise keele kursustel, venelastele ja sakslastele korraldati eesti keele kursusi ning venelastele ja eestlastele saksa keele kursusi. NMKÜ korraldas ka kursusi, kus õpetati äri tegemiseks vajalikke alusteadmisi (sealhuglas kiirkiri ja raamatupidamine), masintöötlemist, auto parandamist ning isegi autojuhtimist. Tehes koostööd ühe tuvastamata Riigikogu liikmega (arvatavasti Jaan Hünersoniga) viis NMKÜ läbi isegi avaliku kõne pidamise kursusi. Teiste tegevuste hulgas olid poksiklubi, spordiüritused ning võistlused, teatri selts, erinevad kiriku seltsid, orkester ning loomulikult laulukoor. NMKÜ oli koduks ka mitmetele skautide rühmadele.

Tallinna NMKÜ peakorter asus Toom-Kooli 17 ning esialgu kasutati lähedal asuva Saksa kooli võimlat Toompeal. 1924. aastal andis Eesti Luteri kirik NMKÜle pikaajaliseks kasutamiseks veel ühe hoone Tallinnas. Üsna varsti peale seda suutis NMKÜ ehitada 1925. aastal ühe esimese sihipäraselt spordihooneks mõeldud rajatise Tallinnas. Lisaks nendele hoonetele võimaldasid mitmed suured tehased Tallinna ümbruses kasutada NMKÜl ruume koosolekute pidamiseks ning julgustasid oma töötajaid nendel koosviibimistel osalema. Üks selline väljaspool Tallinnat asuv koht oli Põhja Puupapi- ja Tselluloosivabrik, mille omanik oli üks NMKÜ sponsoritest Emil Fahle. 1925. aastaks korraldas NMKÜ programme, millest võttis osa kuni 3000 noort nädalas. Hoides kinni sporditegemise traditsioonidest pakkus NMKÜ isegi treenimisvõimalusi mõningatele Eesti sportlasele, kes võistlesid 1924. aastal Pariisi Olümpiamängudel.

Enne kui Eesti NMKÜ sai 1925.a. paiku isemajandavaks, oli Gott nende peamine raha- koguja, hankides ainuüksi Ameerika Ühendriikidest annetustena üle 200 000 krooni. NMKÜ rahakogumise komitee nimekirjas olid sellised väljapaistvad eestlastest liikmed nagu Konstantin Päts (riigivanem), Friedrich Karel Akel (samuti riigivanem), Arthur Lossmann (kindralmajor, vastutas Eesti sõjaväe meditsiinikorpuse eest) ja Emil Fahle (ärimees), kes kõik töötasid Georg Vesteli (rahandusminister) juhtimisel. NMKÜ juhatuse liikmete hulgas olid Jaan Hünerson (Riigikogu liige, põllumajandusminister, Kaja toimetaja), Leo Sepp (majandusminister), Ilja Jevsejev (Vene Duma endine liige, kes elas pagenduses) ning ka Eesti luteri kiriku piiskop Jakob Kukk. Nähtavasti oli NMKÜ Eesti eliidi seas väga populaarne tänu oma positiivse “iseloomu kasvatava” elule lähenemise tõttu. Gott märkis oma 1925. aasta operatiivaruandes Eesti kohta: “Tundub, et üleüldiselt ollakse ühisel seisukohal, et joomine ohustab noori [Eesti] mehi kõige enam.” NMKÜ pakkus sellele ideaalset vastuabinõud.
Eesti NMKÜ oli aktiivne ka üleriigiliselt, ostes hoone aadressil Vallikraavi 23 Tartus eesmärgiga avada esimene NMKÜ Eesti suuruselt teises linnas. NMKÜ korraldas isegi ajavahemikus 1925 kuni 1939 suvelaagreid Balti mere kallastel, kus poistel olid erinevad sportimisvõimalused, sealhulgas nt. ujumine ning võimalus ka piiblitundides osaleda. Eesti NMKÜ kohta ühe esimestest hindamisaruannetest kirjutanud William Orr tõi välja asjaolu, et Eestis on NMKÜ töö hooajaline. Kui külmemal perioodil oldi rahul erinevate NMKÜ poolt pakutavate siseruumides toimuvate üritustega, siis suvel tahtsid kõik veeta kogu oma aja väljas. Tänu suvelaagritele sellistes kohtades nagu Koitjärve sai NMKÜ töötada aastaringselt.

Hinnang Gotti Eestis tehtud tööle

William Orr kirjutas peale oma 1924. aastal toimunud visiiti, mille eesmärgiks oli hinnata Eesti NMKÜ tegevust, kolleegile järgmise tähelepanekuga kirja: “Muide, Gott teeb NMKÜ ülesehitamisel puhtaimat tööd, mida mina olen Euroopas näinud. Ta võidab Eesti elanike hulgast ühe osa teise järel, samas aga säilitab oma haaret vene vähemuste üle. Viimasel ajal on isegi Balti sakslased hakkanud Eesti NMKÜ töö vastu huvi üles näitama, hoolimata sellest, et neil on enda Saksa assotsiatsioon…Mõnikord ma mõtlen, kas [Ameerika NMKÜ] assotsiatsioon ikka hindab Gotti piisavalt.”

Ühes teises kirjas kirjutas Orr: “Gott asutab Assotsiatsiooni Revalisse tuginedes kindlalt ning järjepidevalt koolitatud meeskonnale, pühendunud liikmetele ning kogukonna usaldusele ning toele….[Liikmed on] suures osas eestlased, kuid nende hulgas on ka pisut venelasi ning sakslasi, seega kohtuvad siin Eesti kolm rahvust ühisel pinnal. Keegi ei saa paluda suuremat innukust, mitte ainult vendluse osas vaid ka selles osas, millist meelekindlust need noored NMKÜ mehed oma töös näitavad. Kogukonna mõjukad liikmed on üha enam asunud assotsiatsiooni toetama. Müts maha Herbert Gotti ees.”

1927. aastal andis Tartu Ülikooli professor Hugo Bernhard Rahamägi, kes oli 1924-1925 Eesti haridusminister – NMKÜLe toetuskirja. Professor Rahamägi, kes oli mures Eesti noorte tuleviku pärast, kirjutas “ Me peame pakkuma noortele meestele kohti ning võimalusi kogunemiseks, et nad saaksid arendada oma siseelu, leida vaimset ja moraalset tuge, inspiratsiooni ning kus nad saaksid ka kasutada ja arendada oma füüsilist jõudu. Noorte Meeste Kristlikud Ühingud on just sellised kohad.”

NMKÜ Gotti elulugu aastast 1929 märkis, et Eesti “valitsuse ning kodanikuliidrid on tervitanud hr. Gotti, tema kaaslasi ning nende iseloomu kasvatavat programmi. Hr. Gott on olnud silmapaistvalt edukas juhtides Eesti noort NMKÜ liikumist. Ta on vastutav mitmete NMKÜ-le iseloomulike joonte juurutamise eest, nagu näiteks poiste seltsid, ergutavad mängud ning usuline töö, mis on kohandatud personaalsetele vajadustele, riiklikule elule…Ta on asutanud eeskujuliku laagri Balti mere kallastele, algatnud mitmeid tööstuslike harusid Revali tehastes ning viinud alles lapsekingades liikumise [NMKÜ] selleni, et nad võimelised ennast ise ära majandama…Eesti assotsiatsiooni liikumine on Euroopas esimene Ameerikast poolt aidatu, mis on saavutanud 100%-se isemajandamise.”

Oma ametiaja lõpu poole naasis Gott Ameerika Ühendriikidesse puhkusele ning nõustus MTIs 23. novembril 1931 pidama loengu oma Eesti kogumustest pealkirjaga “Rahvuse taas-ülesehitamine”. MTI ajaleht The Tech kirjutas kaks päeva hiljem: “Hr. Gott teatas, et tema suurim ülesanne on õpetada noortele ausa mängu põhimõtteid ning tolerantsust.” Samas artiklis tsiteeriti Gotti: “Tsivilisatsiooni ei saa üles ehitada vaid materiaalsetele alustele.” Isegi enne tema loengut sisaldas 20. novembri The Tehci väljaanne Gotti sõbra HR. Kurrelmeyer'i kirja, kes juhtis tähelepanu Gotti edukatele püüdlustele edendada integratsiooni Eestis järgmiste sõnadega: “Ta on viimas vaenujalal olevaid pooli paremale arusaamisele üksteisest.”

Gott ei olnud ainuke NMKÜ akitivst, keda Eesti valitsus tunnustas. Dr. Lawrence Locke Doggett, NMKÜ Springfield'i Kolledþi direktor Springfield's, Massachusettsis, organiseeris mitmele Eesti NMKÜ üliõpilasele võimaluse õppida pedagoogika-alast koolitust andvas kolledþis, selleks, et nad saaksid kehakultuuri õpetaja kutse. Oma tiheda koostöö eest Eesti NMKÜga sai ka Dr. Doggett Eesti Punase Risti ordeni samal 1937. aasta tseremoonial kui Gottgi. 1938.aastal said veel kolm NMKÜ aktivisti Eesti Puanse Risti ordeni: NMKÜ president John R. Mott, NMKÜ aktivist Lois Dieh ja NMKÜ aktivist Martha Finley. Nii Diehl kui ka Finley mängisid olulist rolli Eesti Noorte Naiste Kristliku Ühingu ülesehitamisel.

Eesti NMKÜ tänapäeval

Peale taasasutamist 1990. aastal on Eesti NMKÜ kasvanud ning hõlmab nüüd viit haru ja üle 600 aktiivse liikme. Eesti NMKÜ on olnud ülemaailmse NMKÜ liidu liige alates 1991. aastast. Eesti NMKÜ tulevaste eesmärkide formuleering sisaldab järgmist eesmärki: „integreerida vene keelt kõnelevaid elanikke Eesti ühiskonda läbi programmide“ mida nad toetavad. Mõned nendest programmidest on: erilaadsuse soosimine tutvustades Eestis erinevaid kultuure, partnerlussuhete loomine kirikute ning teiste valitsuseväliste organisatsioonidega, mis on pühendunud nooruse, hariduse, kultuuri ja tervise toetamisele ning ka heategevuses osalemine aidates orbe, vanemaid inimesi ning puuetege inimesi. Tänu praeguse NMKÜ põlvkonna heale tööle elab Gotti pärand Eestis edasi.