Suursaadik Joseph M. DeThomase sissejuhatav sõnavõtt
Eesti Naisuurimus- ja teabekeskuse konverentsil
Radisson SAS hotellis Tallinnas
kolmapäeval, 18.veebruaril 2004.a.

Daamid ja härrad, ma tahan tänada Eesti Naisuurimus- ja teabekeskust selle eest, et nad tõstavad inimeste teadlikkust sellise äärmiselt delikaatse ja hetkel ajakohase probleemi suhtes nagu prostitutsioon ja selle kajastamine ajakirjanduses. Tänan samuti kutse eest tänasel konverentsil esineda.

Alustan nende küsimustega, mida ma ei tea. Ma ei tea, kuidas Eesti peaks reguleerima prostitutsiooni. See teema kätkeb endas juriidilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte koos mõningate soovimatute tagajärgedega. Samas tean ma kindlalt, et minu valitsus ei usu, et legaalne prostitutsioon saab toimida ilma ohtliku ja alandava tegevuse ja sellest kasu lõikavate kriminaalsete elementideta.

Täna tahan ma arutleda kuriteo liigi üle, mis on küll seotud prostitutsiooniga, kuid siiski eraldi olev: see on inimkaubanduse probleem.

Mõned nädalad tagasi kirjeldas New York Times kujukalt inimkaubandusvõrku, mis varustab Ameerika Ühendriikide seksitööstust. See kirjeldas organiseeritud kurjategijate võrku Ida-Euroopas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, mis teenib miljardeid dollareid naiste, poiste ja tüdrukute varustamisega sellele tööstusele. See on väga keeruline tööstus. Kas te soovite Ida-Euroopa naisi Mexico bordellide jaoks? Nad võivad neid muretseda. Kas te soovite alla 12-aasta vanuseid poisse ja tüdrukuid California või New Yorgi turu jaoks? Nad on neid muretsenud. Kas teil on eriline turunišš alla nelja-aastaste laste jaoks, keda võib seksuaalselt kuritarvitada ja peksta? Nad võivad neid hankida. Seda ei tohiks minu kodumaal juhtuda. Sellist tegevust ei tohiks olla.

On lubamatu, et aastas smugeldatakse 20 tuhat inimest minu kodumaale. On lubamatu, et nende saatust jagab umbkaudu 800 tuhat inimest, keda smugeldatakse Euroopasse, Aasiasse, Ladina-Ameerikasse ja Aafrikasse. On lubamatu, et organiseeritud kuritegevuse suuruselt kolmas sissetuleku allikas narkootikumide ja relvade järel on inimeste müük. Mõned neist ohvritest on ka eestlased. Täpne eestlaste arv ei ole teada, aga üht tean ma kindlalt – on lubamatu, et ükski eestlane selle tegevuse ohvriks langeb.

Ma olen veendunud, et pole ühtki olulisemat vajadust valitsuse tegutsemiseks ükskõik kus, kui lõpetada see tegevus. Valitsus ei saa väita, et ta kaitseb oma riigi kodanikke, kui ta ei võta midagi ette, et inimkaubandust lõpetada. Valitsus ei saa väita, et ta kaitseb inimõigusi ja inimväärikust tegemata midagi inimkaubanduse lõpetamiseks. Kuigi mul on häbi, et selline tegevus eksisteerib Ameerika Ühendriikides, olen ma uhke, et minu valitsus tegutseb. Ma palun, et te ka oma valitsust sama probleemi lahendamisel toetaksite.

Nii kodus kui välismaal seisavad meie ees järgmised ülesanded:

Esiteks, meil peavad olema head seadused. Ameerika Ühendriikides on vastu võetud seadus, mille kohaselt lastele suunatud seksturismiga tegelemine või selle reklaamimine on karistatav. Me ei luba, et Ameerikal oleks osa turunõudluses lastele suunatud seksi järele. Esimesed arreteerimised selle seaduse järgi on juba tehtud ja mõningaid ameerika seksituriste ootavad kuni kolmekümne aasta pikkused vanglakaristused. Me oleme vastu võtnud ka palju kaugemale ulatuvaid seadusi, mis tegelevad selle probleemi kõigi aspektidega, millest mõningatel peatun ma allpool.

Me oleme kindlal seisukohal, et kõik riigid peavad kinni pidama vastava- sisulistest ÜRO protokollidest. Samuti peavad nad vastu võtma ja ellu rakendama seadusandluse, mis tunnistab inimkaubanduse kuritegelikuks. Karistused peavad olema selles seaduses karmid, sest selle äri kasumid on suured. On palju veel teha selleks, et muuta rahvusvaheline õigusjärelvalve alane koostöö sellel alal sama efektiivseks kui see on narkootikumidega ja teiste globaalsete kuritegudega võitlemisel.

Teiseks, meil tuleb ohvreid (kannatanuid) kaitsta ja rehabiliteerida. Üks oluline takistus sellel on, et kord juba lõksu püütud ohvreid koheldakse kui seaduserikkujaid. See on inimkaubitsejate sunnirelv. See tähendab, et õiguskaitseorganid kalduvad süüdistusi ignoreerima ja ei suuda neid neid kaitsta, et nad saaksid tunnitusi anda. See tähendab, et ohvrid tunnevad end lõksus võimaluste ja rehabilitatsiooni puudumise tõttu.

Iga riik peab arendama ja finantseerima mehhanisme, mis kaitseksid inimkaubanduse ohvreid ning andma neile võimaluse rehabilitatsiooniks ning õigluseks. Mul oli heameel hiljuti näha, et Põhjamaade ja Balti riikide politseijuhid arutasid tunnistajakaitse küsimust oma viimasel kohtumisel siin, Tallinnas, jaanuaris. Kuid meil on võimalik veelgi rohkem pühenduda ohvriabile, arendades protokollide kogu teemal, kuidas käsitleda ja nõustada ohvreid samal ajal, kui nad end üles annavad või kui nende toimik satub juurdluse alla.

Kolmandaks, meil tuleb kuritegu ära hoida. Kurjategijad ei röövi enamust inimkaubanduse ohvreid Euroopast, samuti ei müü nende sõbrad või sugulased neid hukatusse. (Seda juhtub massiliselt mujalt maailmas). Neid petetakse osalema. Paljud noored naised, poisid ja tüdrukud keelitatakse arvama, et neid on värvatud ausale tööle välismaal. Kui nad on pakkumise värbajalt heaks kiitnud, on nad lõksus. Seda juhtub siin riigis ka praegusel hetkel, kui me räägime. Meil tuleb inimesi hoiatada ja harida neid sellise tegevuse osas.

Me peame samuti andma seksitööstusest ausa pildi. Peame seletama, et ilustatud, Hollywoodi kujutus prostitutsioonist ei eksisteeri. “Pretty Woman” on film. See on väljamõeldis. Reaalsus on vilets. Reaalsus on naised, poisid ja tüdrukud, kes on lõksu püütud narkosõltuvuse, alkoholismi, vaesuse, halbade valikute ja pettusega. See on räpaste keldritubade, vägivalla ja haiguste maailm. On selliste organisatsioonide, nagu see, ülesanne tõde päevavalgele tuua, panna aru pähe inimestele, kellest võivad ohvrid saada ning nõuda valitsuselt, et sel on kohustus kaitsta ja teavitada inimesi. See pole ohvriteta kuritegu.

Inimkaubitsejate edukaks süüdimõistmiseks, piisava kaitse tagamiseks ohvritele ja preventsiooniprogrammides tegutsemiseks on vajalik poliitiline tahe ja adekvaatne finantseerimine. Tõhus tänava-tasemel strateegia juurdluseks ja inimkaubitsejate ringi peatamiseks nõuab resursse ning nõuab lähenemist, mis veenab, et ohvreid ei käsitleta kurjategijatena. Rehabilitatsioon ühiskonda pärast inimkaubanduse rasket katsumust on selle valemi lahendus. See nõuab võimekaid inimesi. Politseinikud, prokurörid, õpetajad ja noorte nõustajad vajavad kõik koolitust. Neil on vaja kuulda ajakirjanduse kaudu, kodanikuõpetuse organisatsioonide kaudu ja poliitikutelt, et see on prioriteet.

Edasi, sellest teemast peab osa võtma palju laiem ühiskonna läbilõige. Seda teemat ei saa käsitleda kui niinimetatud “naiste probleemi” või iseloomustada kui hüper-aktiivsete moralistide katset piirata teiste inimeste elustiili. See on inimvabaduste ja inimväärikuse küsimus. Ühiskond laias laastus: ärid, kirikud, ühiskondlikud grupid peavad seda samuti oma probleemina nägema. Nad peavad toetama valitsuse püüdlusi inimkaubandust ja organiseeritud kuritegevust, mis mõjutab kõiki kodanikke, välja tampida.

Daamid ja härrad, turu eeliseid ülistada, riiklikku sekkumise vähendamist ja tolerantsi nõuda on tavaliselt Ameerika saadiku töö. Kuid meie ees on turg, mida me ei saa taluda. Me ei tohi lubada inimestega kaubitsemise turgu. Me oleme selleks liiga kaugele arenenud. Mul puudub ideaalne vastus majanduslikele, sotsioloogilistele või ideoloogilistele komplikatsioonidele, mis mõjutavad diskussiooni prostitutsiooni teemal. Ma jätan selle targematele ja elutargematele mõistustele. Mis iganes otsusele Eesti sel teemal jõuab, ma loodan, et nad panevad vahetu prioriteedi oma osa täitmisele selle inimväärikuse põhilise kuriteo hävitamisel. Tänan tähelepanu eest.