Jätke mulle vabadus või laske mul surra!

Patrick Henry
23. märts 1775

Mitte keegi ei hinda patriotismi ja siin kojas äsja sõna võtnud väga auväärt härraste vaimuandeid kõrgemalt kui mina. Kuid erinevad inimesed näevad sama küsimust sageli erinevas valguses ja seetõttu loodan ma, et mind ei peeta nende härrasmeeste suhtes lugupidamatuks, kui ma, vastandudes nende seisukohtadele vägagi suurel määral, esitan oma arvamuse vabalt ja ennast tagasi hoidmata. Praegune hetk pole tseremoonitsemiseks sobilik. Täna selle koja ees seisva küsimuse näol on tegemist meie maa ajaloo ühe kohutavama hetkega. Mina ise ei pea seda millekski muuks kui küsimuseks vabadusest või orjusest; ja arvestades, kui suur on selle küsimuse tähtsus, peaks sama suur olema ka vabadus sellest rääkida. Ainult sel viisil võime loota, et jõuame tõeni ja täidame endale Jumala ja meie riigi ees võetud suure kohustuse. Kui hoiaksin sellisel ajal oma arvamuse vaka all, kartes kedagi solvata, oleksin süüdi oma riigi reetmises ja ebalojaalsuses taevase valitseja ees, keda austan rohkem kui ühtegi maist kuningat.

Härra eesistuja, lootuste hellitamine on inimloomusele omane. Me kipume valusa tõega silmitsi seistes sulgema oma silmad ja eelistame kuulata sireeni laulu seni, kuni too muudab meid koletiseks. Kas selline on vabaduse eest suurt, rasket ja väsitavat võitlust pidavate tarkade meeste roll? Kas meil on kalduvus kuuluda nende hulka, kes on nägijad, kuid ei näe, ja kes on kuuljad, kuid ei kuule seda, mis on nii lähedalt seotud nende ilmaliku lunastusega? Mina omalt poolt olen valmis teada saama täielikku tõde, teada saama kõige halvemat ning tegema selleks ettevalmistusi, hoolimata hingevalust, mida see võib endaga kaasa tuua.

Mul on ainult üks latern, mis mu teed valgustab, ning see on kogemuse latern. Minu arvates saab tuleviku üle otsustada üksnes mineviku põhjal. Ja minevikku hinnates soovin ma teada saada, mida on Briti valitsus viimase kümne aasta jooksul teinud, et õigustada neid lootusi, millega härrased on end ja koda trööstinud. Kas selleks on see salakaval naeratus, millega meie palvekirju on viimasel ajal vastu võetud?

Söör, ärge usaldage seda – see on lõks. Ärge laske end suudlusest petta. Küsige endalt, kuidas meie palvekirja lahke vastuvõtmine sobib kokku sõjaliste ettevalmistustega, mis on vallutanud meie veed ja varjutavad meie maad. Kas merevägi ja armee on vajalikud selleks, et saavutada armastus ja leppimine? Kas me oleme üles näidanud nii suurt soovimatust leppida, et meie armastuse tagasivõitmiseks tuleb jõud appi võtta? Ärgem laskem endid petta, söör. Need on sõjapidamise ja orjastamise vahendid, viimased argumendid, mida kuningad abiks võtavad. Ma küsin härrastelt, söör, kas selline sõjalisse lahingukorda seadmine ei tähenda muud kui soovi sundida meid alistuma? Kas austatud härrad suudavad välja pakkuda mõne muu põhjuse? Kas Suurbritannial on siin maailmanurgas mõni vaenlane, kelle olemasolu nõuaks sellist merevägede ja armeede koondamist? Ei, söör, sellist vaenlast ei ole. See kõik on mõeldud meile, see ei saa olla mõeldud kellegi teise jaoks. Need väed on saadetud siia selleks, et köita ja siduda meid ahelatega, mida Briti valitsus on juba nii kaua sepistanud. Ja millega on meil neile vastu hakata? Kas me püüame oma seisukohti põhjendada? Söör, me oleme püüdnud seda teha juba viimased kümme aastat. Kas meil on selles küsimuses midagi uut lisada? Ei ole. Me oleme seda küsimust sügavuti lahanud, kuid see kõik on olnud asjatult. Kas proovime hardalt paluda ja alandlikult manguda? Kas on veel midagi, mida me pole proovinud? Ma anun teid, söör, ärgem laskem end petta. Me oleme teinud kõik endast sõltuva, et takistada selle pealetungiva tormi tulekut. Me oleme esitanud palvekirju, me oleme protesteerinud, me oleme anunud, me oleme lömitanud trooni ees ja tungivalt palunud, et kuningas sekkuks ja peataks valitsuse ja parlamendi vägivalla. Meie palvekirju on peetud tähtsusetuteks, meie protestidele on järgnenud uus vägivald ja uued solvangud; meie anumine on jäetud tähelepanuta ja meid on trooni eest jalaga põlglikult eemale tõugatud! Pärast seda kõike pole mõtet rahu- ja lepituselootust hellitada.

Lootusele ei ole enam kohta. Kui me soovime olla vabad – kui me soovime säilitada puutumatult neid hindamatuid privileege, mille poole oleme nii kaua püüelnud, kui me ei taha alatult loobuda väärikast võitlusest, mida oleme nii kaua pidanud ja mida oleme tõotanud jätkata senikaua, kuni selle õnnis siht on saavutatud –, siis peame võitlema! Söör, ma kordan – me peame võitlema! Relvade haaramine ja pöördumine Taevase Isa poole on ainus, mis meile on jäänud! Söör, nad ütlevad meile, et me oleme nõrgad; et me ei suuda vastu hakata nii hirmuäratavale vastasele. Kuid millal oleme me tugevamad? Kas järgmisel nädalal või järgmisel aastal? Kas siis, kui oleme täielikult relvitud ja kui Briti vahtkonnad on igas kojas? Kas kogume jõudu, kuid kõhkleme edasi ega võta midagi ette? Kas kogume vahendeid tõhusaks vastupanuks sellega, et oleme selili maas ja kaisutame petlikku lootuse varju seni, kuni meie vaenlane on meid käsist ja jalust kinni sidunud? Söör, me ei ole nõrgad, kui kasutame õigesti neid vahendeid, mida kõige loodu Jumal on meie käsutusse andnud. Miljoneid inimesi, kes on relvastatud võitluseks vabaduse püha eesmärgi nimel, ja sellist riiki nagu meie oma ei suuda võita mitte ükski jõud, mille meie vaenlane võib meie vastu saata. Pealegi, söör, ei ole me oma võitluses üksi. Riikide saatuse üle valitseb õiglane Jumal, kes kogub kokku sõbrad, et võidelda meie võitlust meie eest. Söör, see võitlus ei ole mitte üksnes tugevate jaoks, see on ka ärksate, aktiivsete ja vaprate võitlus. Lõppude lõpuks ei ole meil valikut. Isegi kui me oleksime piisavalt moraalitud, et seda soovida, oleks praegu liiga hilja võitlusest tagasi tõmbuda. Tagasi tõmbuda on võimalik ainult alistumisse ja orjusesse! Meie ahelad on juba valmis sepistatud. Nende kõla võib kuulda juba Bostoni tasandikel. Sõda on vältimatu – las ta tuleb! Söör, ma kordan, las ta tuleb!

Söör, selle probleemi leevendamine on asjatu. Austatud härrased võivad hüüda “Rahu, rahu!”, kuid seda ei ole. Sõda on tegelikult juba alanud. Järgmise põhja poolt vuhiseva tuuleiiliga kostub meie kõrvu relvade tärisemise kaja. Meie vennad on juba võitlusväljal! Miks seisame siin tegevusetult? Mida austatud härrad soovivad? Mida nad näha tahaksid? Kas elu on nii kallis või rahu nii magus, et seda peaks ostma ahelate ja orjuse hinnaga? Kõigeväeline Jumal, ära lase sel sündida! Ma ei tea, millise tee valivad teised, kuid minu jaoks on kõik selge – jätke mulle vabadus või laske mul surra!