Artikkel ilmus 7. septembril 2000.a. "Tartu Postimehes"

Ameerika õpetaja kiidab Tartu bussiliiklust

Arko Olesk

Fulbrighti õpetajavahetusprogrammiga Eestisse saabunud ameeriklane Tom Oliver õpetab Tartu Raatuse gümnaasiumis inglise keelt ja ajalugu.

Milliste tunnetega alustasite läinud reedel oma esimest koolipäeva Eestis?

Olin väga põnevil. Esimene päev oli täiesti erinev sellest, millega olen harjunud Ühendriikides. Siin on esimene koolipäev väga pidulik, meil on kooliaasta alguses vaid umbes pooletunnine aktus. Seejärel lähevad lapsed klassidesse tagasi ja algab töö.

Raatuse gümnaasiumis on mul tunnid vaid neljal päeval nädalas, kolmepäevased nädalalõpud annavad võimaluse koos abikaasaga Eestis ringi sõita. Tahame võimalikult palju sel ilusal maal ringi vaadata.

Mida olete jõudnud näha?

Väga vähe, sest rendiauto on meil alles esimesi päevi. See-eest oleme palju Tartus bussiga sõitnud ja jalutanud. Südalinnas on palju kauneid paiku: Toomemägi Ingli- ja Kuradisillaga, Musumägi - kõik need kohad, mida siin kõigepealt igale turistile näidatakse.

Imeline on kesklinnas jalutada või tänavakohvikus tassi kohvi juues inimesi vaadata, olen sellest jõudnud sõpradelegi kirjutada. Korra käisime kinos, ka Tõnis Mägi kontserdil.

Kas Tartu on suur või väike linn?

Minu kodulinnas Seattle'is (Washingtoni osariigis, USA loodeosas) on 2,6 miljonit elanikku ja ma tean, et Eestis on umbes poolteist miljonit inimest. Seega on Tartu väike linn, kuid minu meelest ta võlu just selles ongi. Siin saab nii palju näha ja teha, kõik on käeulatuses.

Olete juba kohanud paljuräägitud Tartu vaimu?

Siinsed inimesed on sõbralikud ja heatahtlikud, seda oskan küll öelda. Usun, et paar nädalat on lihtsalt liialt lühike aeg Tartu vaimu tunnetamiseks. Olen kindel, et see on siin olemas, aga meie abikaasaga pole veel suutnud seda tajuda.

Kas eesti keel tundub teile raske?

See on tõesti keeruline keel, ka eestlased ise tunnistavad seda. Esimese asjana öeldaksegi tihti: «Teate, meil on 14 käänet!» Tundub, et eestlased on selle üle pisut uhkedki.

Viimased nädalad on meile selgeks teinud, kui kehv ettevalmistus on ameeriklastel võõrkeelte osas. Argielus pole meil ju enamasti teisi keeli kõnelda vaja ja minu arvates on see halb. Ehk just seetõttu tundubki meile võõras keel raske.

Mulle on räägitud, et paljud eestlased on inglise keelt küll õppinud, kuid häbenevad rääkida, sest varem oli neil selleks üsna vähe võimalusi. Õpetajana tahangi lapsi harjutada eelkõige inglise keeles vestlema, mitte keskenduda lugemisoskuse arendamisele.

Millal kuulsite esmakordselt Eestist?

Et olen ajalooõpetaja, olin tõenäoliselt riigi nime varem kuulnud, midagi enamat küll ei teadnud. 7-8 kuu eest kandideerisin õpetajavahetuse programmis. Kui mulle võimalust pakuti, oli esimene mõte: Eesti - mis see on? kus see on?

Siis hakkasime abikaasaga teatmeteoseid lugema, otsisime infot internetist, võtsime ühendust Eesti saatkonnaga USAs ning siin elanud ameeriklastega. Saime teada, kui tihedalt te nõukogude ajal läänemaailmaga seotud olite, kuulsime kiiretest muutustest pärast Nõukogude Liidu lagunemist.

Põnev on olla riigis, mis siiani tunneb rõõmu noorusest ja iseseisvusest. Enamik ameeriklastest kipub võtma vabadust enesestmõistetavana.

Mis veenis teid langetama Eestisse tuleku otsust?

Raske on välja tuua üht ja ainust mõjutajat. Aitas teadmine, et Eesti on riik, kus inimesed töötavad kõvasti arengu heaks. Tahtsime kogeda midagi uut, senisest erinevat. See pakkumine oli võimalus, me võtsime selle vastu ja praegu on mul selle üle hea meel.

Milliseid uusi võimalusi on eelnev elu teile pakkunud?

Neid on alati olnud. Kui me Cheryliga 22 aasta eest pärast ülikooli lõpetamist abiellusime, polnud noortel õpetajatel kuigi kerge tööd leida. Me otsustasime oma pered maha jätta ja asuda omaette elama. Kolisime Lõuna-Californiast 1200 miili kaugusele Washingtoni osariiki. Me ei tundnud seal toona veel kedagi, kuid vähemalt ( naerab ) oskasime keelt.

Kuidas peate praegu ühendust kodumaaga?

Koduste ja tuttavatega suhtleme pea iga päev elektronposti teel. Tigupostiga oleme saanud vaid paar kirja. Tihe kirjavahetus on ka õpetajaga, kes minu asemel Ühendriikidesse läks. Küsime teineteiselt nõu, kuidas võõras riigis toime tulla.

Kaabel-TV võimaldab jälgida uudiseid CNNist, aeg-ajalt vaatan internetis meie kohaliku ajalehe kodulehekülge. Jälgin peamiselt spordisõnumeid, et näha, kuidas läheb mu lemmikpesapallivõistkonnal Seattle Marinersil.

Jälgin ka paari rahvusvahelist ajakirja, näiteks Time'i, et hoida end kursis USA presidendivalimistega. Usun, et aasta jooksul hakkame üha vähem kuulama sõnumeid USAst ning rohkem hakkavad meid huvitama kohalikud uudised.

Millisel kohal on sport teie elus?

Ma naudin sporti. Eriti meeldib mulle golfi mängida. See on praegu üks peamistest elumuutustest, sest tean, et Eestis on vaid üks golfirada. Võin, kuid ei pruugi sinna sel aastal jõuda.

Õpetajana olen Ühendriikides kogenud, et ka õpilastele meeldib sport, neid huvitavad olümpiamängud. Spordist räägivad nad meelsasti ja sellest alustades on lihtne muudegi teemade juurde jõuda.

Kas teate mõnd Eesti sportlast?

Ainus, kes mulle hetkel meenub, on rallisõitja Markko Märtin. Olen tema sõite vahel vaadanud ning see on päris põnev. Seletab ehk mõneti ka liiklust Eesti teedel-tänavatel - kõik justkui sooviksid tema moodi sõita ( naerab ).

Kas Eesti liiklus on siis nii metsik?

Ma ei ütleks, et metsik. Aga on juhte, kes vajaksid õpetust. Muidugi pole me veel jõudnud palju ringi sõita, sest saime oma rendiauto alles mõne päeva eest.

Üks asi, mida me Eestis naudime, on suurepärane ühistransport. Minu hinnangul on see odav, mugavate sõiduplaanidega ning paistab viivat pea kõikjale, kuhu iganes siin minna soovid. Enamikus USA läänekalda linnades pole head ühistransporti. Bussid on küll puhtad ja korras, kuid kõikjale, kuhu tahaks minna, need ei sõida.

Mida olete Eestis veel nautinud?

Lihasuppi ja musta leiba.

Elate Annelinna paneelmajas. Kas ebamugav pole?

Me teadsime, et majutus saab olema teistsugune kui kodus ning olime sellega arvestanud. Tegelikult on meil elu sel aastal lihtsam, kuna ei pea muretsema aia ega maja hooldamise pärast. Kui tahame ära minna, tarvitseb vaid tuled kustutada ja uks enda järel lukku keerata.

Millega sisustasite oma vaba aega Ühendriikides?

Kodus tegime vabatahtlikku tööd organisatsiooni heaks, mis kogub raha kunsti, ooperi ja balleti tarvis. Aitasime neil korraldada tuluõhtuid. Et me pole jõukad inimesed, püüdsime aidata, kinkides oma aega. Lisaks oli veel sotsiaalne väljund: tuluõhtud andsid võimaluse panna selga frakk ning veeta kena õhtu sõprade seltsis.

Meedias on palju räägitud koolivägivallast USAs. On teil sellega kokkupuuteid olnud?

Ajakirjanduses on küll palju uudiseid vägivallajuhtumite kohta, kuid üldse ei räägita, kui palju on turvalisi koole. Vägivalda on tegelikult vähe, aga seda dramatiseeritakse.

Isiklik kogemus pärineb mul eelmisest aastast, mil kool sai elektronposti teel pommiähvarduse ja kõik evakueeriti. Veel mitu nädalat käis politsei koertega hoones pommi otsimas. Lõpuks jõudsid nad ka kirja saatja jälile. Tuli välja, et tegu oli häkkerist õpilasega, kes isegi ei mäletanud kirja saatmist. Tema meelest oli tegu naljaga.

Paavst Johannes Paulus II hoiatas hiljuti noori kerge ja mõttetu elu eest. Kas tajute õpetajana praegusaja noorte kerglust?

Eestis olen olnud alles nii lühikest aega, et saan oma arvamuse öelda vaid ameerika õpilaste kohta. Minu arvates ei pinguta paljud neist nii palju kui võiksid, vaid otsivad kerget teed edule.

Mõned tunnevad, justkui oleks neil õigus headele hinnetele, pingutagu nad selle heaks või mitte. Kuid alati ja kõikjal on ka neid noori, kes teevad palju tööd.

---

Arvamus

Aivar Paidla
Tartu Raatuse gümnaasiumi direktor

Meie koostöö on kenasti alanud. Vahetusõpetajaid ei kasuta me mitte sellepärast, et meie õpetajad ei kõlbaks, vaid selleks, et pakkuda lastele ka pisut teistmoodi õpetust. On ju selge, et teisest keskkonnast tulnud inimene läheneb asjadele teistmoodi ning kindlasti on sellest kasu õpilaste maailmapildi kujunemisele. Pealegi: keskmine eesti kool on naisõpetajate kool, meesõpetaja mõjub värskendavalt.

Cheryl Oliver
Abikaasa

Minulgi on hea meel siin olla. See on suurepärane võimalus pääseda kodurutiinist, reisida, tutvuda uute inimestega. Enne siiatulekut kohtusime paljudega, kes olid siin viibinud kas Rahukorpuse või mõne vahetusprogrammiga, ning neil kõigil oli Eesti kohta öelda midagi head.

Olen hariduselt raamatupidaja ning töötasin selles ametis kuni Eestisse tulekuni. Tahtsin siiski siin oma abikaasat toetada. Kavatsen koolis aidata vabatahtlikuna, võibolla inglise keele algõppes ja muusikatundides, sest kolledzis õppisin klaverit ja orelit.