Monroe doktriin
2. detsember 1823

Monroe doktriin sõnastati 2. detsembril 1823 President Monroe seitsmendas iga-aastases avalikus läkituses kongressile.

Vene keiserliku valitsuse ettepanekul, mille esitas siin resideeriv keisri saadik, on Ameerika Ühendriikide saadikule Peterburis antud täielikud volitused ja juhtnöörid, et leppida sõbralike läbirääkimiste teel kokku kahe riigi õigustes ja huvides, mis puudutavad meie mandri looderannikut. Samasuguse ettepaneku on Tema Keiserlik Kõrgus teinud ka Suurbritannia valitsusele, kes võttis selle vastu. Ameerika Ühendriikide valitsus soovib selle sõbraliku teoga näidata, kui kõrgelt hindab ta keisri sõprust ning kui oluliseks ta peab vastastikust mõistmist. Nimetatud huvist ajendatud arutelude käigus ja nendega päädivates korraldustes peetakse Ameerika Ühendriikide õigusi ja huve puudutavat olukorda põhimõtteliselt selliseks, et tundub olevat sobiv kinnitada: tulevikus ei saa vabadel ja sõltumatutel tingimustel omandatud Ameerika mandreid koloniseerida enam mitte ükski Euroopa võim.

Eelmise istungi alguses öeldi, et Hispaanias ja Portugalis tehakse suuri jõupingutusi, et parandada sealsete inimeste olukorda, ja näis, et sellega tegeletakse väga läbimõeldult. Vaevalt on vaja märkida, et seni on tulemused olnud tollal oodatust väga erinevad. Oleme alati ärevuse ja huviga jälginud sündmusi selles maailmanurgas, kust me pärineme ja millega suhtleme nii tihedalt. Ameerika Ühendriikide kodanikud kannavad südames kõige sügavamaid tundeid oma teisel pool Atlandi ookeani asuvate kaasmaalaste vastu ning muretsevad nende vabaduse ja õnne pärast. Me ei ole kunagi osalenud Euroopa võimude omavahelistes sõdades, mille põhjuseks on nende enda siseküsimused. Selline tegevus ei sobi kokku meie poliitikaga. Kuid kui meie õigusi rikutakse või kui nende täitmine seatakse kahtluse alla, tajume me ohtu ja oleme valmis end kaitsma. Siinsel poolkeral toimuvate sündmustega oleme paratamatult otsesemalt seotud ja selle põhjused peaksid olema ilmselged kõikidele mõistlikele ja õiglastele vaatlejatele. Liitlasvõimude poliitiline süsteem erineb selles osas Ameerika omast väga oluliselt. Erinevus tuleneb nende riikide valitsuste poliitikast. Oma valitsuse kaitseks peame ütlema, et suhtume sellesse väga pühendunult, sest selle saavutamiseks kaotati palju verd ja vara, see täiustus Euroopa riikide kõige targemate kodanike abil ja selle juhtimise all oleme me saanud nautida enneolematut õnne. Ameerika Ühendriikide ja eelnimetatud riikide vahelise siiraste ja sõbralike suhete hoidmise nimel peame seega ametlikult teatama, et käsitame kõiki nende katseid laiendada oma poliitilist süsteemi ükskõik millisele siinse poolkera osale meie rahu ja julgeolekut ohustavana. Praeguseid kolooniaid või teisi Euroopa riikide kontrolli all asuvaid alasid puudutavatesse küsimustesse pole me kunagi sekkunud ega kavatse seda teha ka edaspidi. Kuid nende riikide puhul, kes on oma iseseisvuse ametlikult välja kuulutanud ja säilitanud omariikluse ning kelle iseseisvust me oleme pärast põhjalikku kaalutlemist õiglaste põhimõtete alusel ka tunnustanud, ei saa me ühegi Euroopa võimu sekkumist rõhumise või muul viisil kontrolli võtmise eesmärgil pidada millekski muuks kui Ameerika Ühendriikide vastase meelestatuse väljenduseks. Hispaania ja nende uute riikide vahelises sõjas kinnitasime viimaste tunnustamisel ametlikult oma neutraalsust. Seda põhimõtet oleme me järginud ja kavatseme seda teha ka edaspidi, kui just meie valitsuse pädevate asutuste hinnangul ei toimu muutust, mis tingib hädavajalikud ümberkorraldused Ameerika Ühendriikide julgeoleku tagamiseks.

Hispaania ja Portugali hiljutised sündmused näitavad, et Euroopa olukord on endiselt ebakindel. Selle olulise fakti kinnituseks ei ole võimalik esitada kindlamaid tõendeid kui see, et liitvõimud oleksid ükskõik millise neid rahuldava põhimõtte alusel pidanud õigeks Hispaania siseasjadesse jõuga vaheleastumist. Mil määral selline sekkumine on nimetatud põhimõtte alusel lubatud? See on küsimus, mille vastu tunnevad huvi kõik, isegi kõige kaugemad sõltumatud suurriigid, mille valitsused erinevad Euroopa riikide omast, ja kindlasti ei tunne keegi selle vastu rohkem huvi kui Ameerika Ühendriigid. Meie Euroopa-poliitika, mis kiideti heaks juba seda maailmaosa nii kaua raputanud sõdade algetapis, jääb siiski muutumatuks.

See poliitika hõlmab põhimõtet mitte sekkuda ühegi Euroopa riigi siseasjadesse, käsitada sealseid de facto valitsusi kui meie seisukohast seaduslikke valitsusi; arendada nendega sõbralikke suhteid ning säilitada neid avameelse, kindla ja mehise poliitikaga, mis on igati kooskõlas kõikide riikide õiglaste nõuetega ega tekita ühelegi riigile mingit kahju. Kuid Ameerika mandrite puhul on olukord väga suuresti ja selgesti erinev. On võimatu, et liitunud riigid võiksid laiendada oma poliitilist süsteemi kummalegi mandrile ilma meie rahu ja heaolu ohustamata; samuti ei usu keegi, et meie lõunapoolsed vennad võtaksid selle poliitilise süsteemi vabatahtlikult omaks, kui seda lubataks neil endal otsustada. Samavõrd võimatu on see, et me suhtume sellisesse sekkumisse ükskõikselt. Kui võrdleme Hispaania ja nende uute valitsuste tugevust ja ressursse ning nende omavahelist kaugust, on ilmselge, et Hispaania ei suuda uusi iseseisvunud riike kunagi alistada. Ameerika Ühendriigid on jätkuvalt seisukohal, et asjaosalistel tuleb lasta rahulikult tegutseda, ja loodetavasti järgivad ka teised riigid seda poliitikat.