Artikkel ilmus ajalehes "Eesti Ekspress" 5. aprillil 2007

Taasavastades Maria Laidoneri saladust

Eric A. Johnson ( USA saatkonna pressiesindaja)

Irena Wiley ja John C. Wiley.

Maria ja Johan Laidoner 1936. aastal. (Eesti Filmiarhiiv)

USA viimase sõjaeelse suursaadiku Eestis ja tema abikaasa lähimad sõbrad olid Laidonerid.

Aastal 1938 Irena Wiley ­lausa armus Eestisse. Kui tema ­abikaasa John C. Wiley teenis Ameerika Ühendriikide viimase sõjaeelse erakorralise ja täievolilise suursaadikuna Eestis ja Lätis, töötas Poola päritolu missis Wiley oma skulptuuride ja joonistuste kallal. Ta suutis saada isegi ­noore John F. Kennedy endale poseerima, kui too oma reisil põikas Riiga – selle ­tulemusel sattus USA president lõpuks ingliks nikerdatuna altarile, mis asub nüüd Vatikanis.

Kuigi Wileyd resideerisid Riias, reisisid nad Eestisse nii tihti kui vähegi võimalik. Oma elu USA diplomaadi naisena kirjeldavates mälestustes Around the Globe in 20 Years (1962) meenutab missis Wiley, kuidas “me kasutasime kahe linna vahel edasi-tagasi liiklemiseks meie autot, mis oli täis laotud lauahõbedat, potte ja panne, voodilinu, patju, kuna valitsus ei sisustanud oma saatkondi ja meie olmevarustusest ei piisanud kahe elamise tarvis”.

Määratud suursaadikuks 18. juulil 1938, õnnestus Wileyl saadikuvolitused president Konstantin Pätsile üle anda 24. novembril – et tunda rõõmu Eesti iseseisvuse viimasest pooleteisest aastast, enne kui maailmasõda jõudis Baltikumi randadeni.

Nagu missis Wiley oma mälestustes meenutab, “oli Eesti naeratav maa, täis elurõõmu ja suuremeelseid šeste. Seal oli 1500 järve, 72 ööklubi, vanim apteek maailmas, mehed, kes nägid välja nagu viikingid, ning kuldse naha ja pronksikarva juustega sinisilmsed naised. On mõistetav, et Tallinn oli välisteenistuse poissmeeste meeliskoht. Aga hoolimata kellegi perekonnaseisust oli elu Tallinnas kerge, lustlik ja ohutu.”

Laidoneri retsept kiilaspäisuse vastu

Andekale kunstnikule Irena Wileyle avaldas eriti muljet Eesti naiste ilu ja isegi tiivustas avastama üht nende saladustest. “Tallinnas õppisin tundma salaretsepti kiilaspäisuse vältimiseks. Tallinnas leidsime väga lähedasi sõpru ja lähimate seas olid Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan ­Laidoner ja tema abikaasa. Endise tsaariarmee ohvitserina juhtis ta iseseisvusliikumist ning temast kujunes seetõttu eestlastele midagi sarnast nagu meile ­George Washington. Tal oli muljet avaldav karakter.

Proua Laidoner oli lühike naine tüünete hallide silmade ja võrratute pikkade hallide juustega. See oli proua Laidoner, kes andis mulle salaretsepti ­juuste hoidmiseks, retsepti, mida oli nende peres hoitud mitu põlvkonda. Ma olen kasutanud seda sellest ajast saadik ja võin kinnitada selle retsepti ­võluvõimet. Siin see on: kuumuta ahjus kaks sibulat, pigista mahl välja, sega tassitäie kuuma riitsinusõliga, hõõru peanaha sisse ja jäta ööseks. Sa võid ilma jääda abikaasast, aga sinu juuksed jäävad alles.”

Teisal meenutab missis Wiley külaskäiku Narva-Jõesuusse, kus “rand oli täis kütkestavaid eestlasi. Meie ja Briti suursaadik käisime seal kord Eesti välisministri külalistena. Kõik me läksime suplema nii-öelda normaalsel kombel – igaüks kandis tavakohast supelkostüümi. Me ei teadnud, et paremal meist oli rand meestele ja vasakul naistele, kõik alasti. Pärast ujumist hakkasid John ja tema Briti kolleeg ranna poole ­lonkima, täielikult omavahelisse vestlusse süüvinud. Jah, nad sattusid keset ­suplevaid naisi. John ütleb, et seal pidi neid olema tuhat või nii, vanuses mõnest kuust kuni raugaeani. Nende hulgas leidus mõistagi ka Euroopa kõige kaunimaid tütarlapsi. John väidab, et alasti ­naised, kui näed neid suurel hulgal, näevad välja nagu tavalised naised ja see ei kutsu esile ei seismilist vapustust ega mingit reaktsiooni, olgu siis eksootilist või erootilist.”

Viimne kohtumine

Kuid Wileyd ei pääsenud tõelisest seismilisest vapustusest, kui nad 25. juulil 1940 sunniti Baltimaadest lahkuma: nimelt Nõukogude okupatsiooni eest Eestis ja Lätis, mis algas 16. juunil 1940. Missis Wileyle kujunes see šokk sügavalt isiklikuks, kuna see neelas tema Poola päritolu Eesti sõbra, ­Maria Laidoneri. Nagu missis Wiley selgitab, “mul on armsast ­Chantilly pitsist must sall, ja iga kord, kui ma panen selle oma õlgadele, on see nagu Nessose pulmarüü. Sall on kerge ja pehme, aga minu jaoks on see otsekui jõhvsärk, sest on kootud inimliku meeleheite ­keerukas mustris, meenutamaks minu saamatust, minu täitmata lubadust. See on seotud meie sõprade, Laidoneridega, kes elasid väikeses maamõisas Tallinna lähedal.

Mõni päev pärast Nõukogude okupatsiooni algust teatasid nad, et soovivad meid näha. Me sõitsime kohe Riiast nende juurde. Nende kolm bokserit tervitasid meid uksel rõõmsalt. Kindral ja tema abikaasa olid väliselt nii rahulikud, justkui polekski midagi hirmsat juhtunud. Kindral viis ­Johni jalutuskäigule, et näidata talle rohkem kui tuhandet noort puud, mille ta oli istutanud. Ta ei andnud millegagi märku, et ei loodagi neid näha suureks kasvamas. Samal ajal proua Laidoner vestles minuga nelja silma all aias. --- Kui olime omavahele jäänud, ulatas proua Laidoner mulle imearmsa musta salli ja ütles: “Need pitsid on meie perekonnas olnud kolm põlvkonda. Vaevalt saan ma seda enam kasutada. Ma tahan, et see oleks teie oma ja et mõtlete minule, kui seda kannate.”

Täitmata lubadus

Kui missis Wiley ei suutnud mõista, miks Maria Laidoner talle nii väärtusliku kingi teeb, selgitas proua Laidoner: “Kas te ei taipa, kas te ei näe, et see maja, see aed on juba meie vangla, et meid võidakse iga hetk küüditada? Aga teadke, mul on olnud täisväärtuslik elu, nii õnnelik elu, ma olen möödunu eest nii tänulik, et pean leppima ükskõik millise tulevikuga, mis mulle on määratud. Aga ma räägin teile saladuse. Mul on enda juurde peidetud mürki, piisavalt meie mõlema jaoks, ja kui tulevik osutub talumatuks, siis on sellest olemas lihtne väljapääs.”

Missis Wiley oli nagu puuga pähe saanud. “Ma olin oimetu. Ma anusin teda: “Palun ärge tapke end, oodake, isegi kui asjad on halvad. Me sõidame tagasi Ühendriikidesse. Ma kohtun president Rooseveltiga ja kindlasti ta palub Stalinil teid vabaks lasta. Ma luban, et aitan teid. Ka kõige hullemad olukorrad ei ole väljakannatamatud, kui on veel lootust.”

Sel hetkel kindral ja John ühinesid meiega taas ja vestlus pöördus üldiseks. Kui olime lahkumas, suudles ta mind ja sosistas kõrva: “Ma ootan.” Lahkusime Laidoneride juurest ja naasime saatkonda. Samal ööl viidi nad ära. Keskööl astusid nad kommunistlikku pimedusse.”

Kuigi Wileyd üritasid Laidoneride kaitseks välja astuda nii enne kui ka pärast naasmist Washingtoni, minnes välja kuni president Rooseveltini, osutus neil võimatuks midagi Laidoneride heaks ette võtta. Nagu missis Wiley selgitab, “ei olnud ei juurdlust, ei süüdistust, ei kohut. Nad lihtsalt kõrvaldati, pühiti minema. Kindral Laidoneri kuritegu oli tema isamaa-armastus.

Irena Wiley (1900–1972) ei saanud enam kunagi võimalust Tallinna tulla.

Aga tema kibemagusad mälestused Eestist ja oma sõbrast proua Laidonerist painasid teda terve elu. Missis Wiley ei saanud ka teada, et proua Laidoner elas Nõukogude vangistuse ja asumise üle ning naasis Eestisse 1961. aastal, kus ta 1978. aastal enne oma 90. sünnipäeva suri.