Põlvitavat tulevikku me ei vali

USA suursaadik Eestis, Joseph M. DeThomas

Hoolimata tagasilöökidest, mis suuri tegusid tehes paratamatult tulevad, on Eesti valitsus otsustanud mitte jääda ajaloo kõrvaltvaatajaks

Meie ajastu ajaloo määratleb tulevik selle põhjal, kuidas kohtleb tsiviliseeritud maailm globaalse terrorismi ohtu, mida levitab moslemimaailma väike, aga vaenulik osa ja toetavad üksikud põlatud diktatuurid.

Samal ajal kui al-Qaida parajasti uut vägivallalainet ärgitab, püüame meie sellele inimkonda ähvardavale ohule vastu astuda. See on üritus, mida peaks toetama iga riik.

Kui me – peaminister Aznari sõnade vaimus – tegutseme jõuliselt, visalt ja kohusetruult, siis me likvideerime selle ohu ning aitame miljonitel inimestel jõuda samasuguse rahu, heaolu ja vabaduseni, mis on meil endil. Kui me aga laseme oma peamisteks nõuandjateks olla kartustel ja sõnastame oma poliitikat hetkearusaamadest lähtudes, siis saamegi näha, kuidas tulevik põlvitab.

Terrori vastu ei aita sõnad

Hetkearusaamad ei ole meeldivad. Al-Qaida ründab taas. Paljud veeretavad süü Iraagi sõjale. Teised süüdistavad Lähis-Ida valitsuste tegevusetust.

Ent terror ei muutu olematuks, kui me süüdistame ühe või teise riigi nii- või naasugust poliitikat. Meie kartusi ei saa leevendada uskumisega, et kui vaid Ühendriikidel või Saudi Araabial või Iisraelil oleks teistsugune poliitika, siis oleksime kõik väljaspool hädaohtu.

Terrorit ei saa vältida teesklusega, et ei olda seotud nendega, keda terroristid kõige otsesemalt vihkavad. Casablanca pommide ohvriks langesid Maroko moslemid ja Belgia konsulaat. Hiljutisel al-Qaida ähvardusvideol mainiti nii Iraagi-vastase koalitsiooni liikmeid kui sinna mittekuuluvaid riike.

Terrorit ei saa olematuks muuta läbirääkimistega. Kas pole huvitav, et rünnakud Saudi Araabias pandi toime pärast seda, kui USA teatas, et viib oma väeosad riigist välja?

Nende kohalolek Araabia poolsaarel olevat olnud al-Qaida poliitilise rahulolematuse peamine põhjus. (Võiks väita, et need rünnakud olid vastuseks Iraagi sündmustele, kuid tegelikult me teame, et saudide al-Qaida rühmad olid paigas ammu enne Iraagi sõda ja pidasid kuude kaupa plaani, kuidas võõramaalasi rünnata.)

Kolm eesmärki

Ometi saab terrorile lõpu teha. Al-Qaidal läks korda anda hoop. Ta on tugev vaenlane ja säärase vastuseisu korral peame eeldama, et säilinud terroristide rühmad jätkavad rünnakuid, kus ja millal aga saavad.

Ent 11. septembri järel on al-Qaida kaotanud palju lahinguid. Ta on kaotanud suure osa oma juhtkonnast ja infrastruktuurist.

Terrorismivastase sõja koalitsioon on võiduteel. Nüüd tuleb meil oma pealetungi jätkata. Sellesse pealetungi on haaratud ligi 100 valitsuse ja ÜRO käsutuses olevad diplomaatilised, õiguskaitse-, sõjaväe-, luure- ja muud vahendid. Ning president George Bush on lisanud terrori võitmise tegevusplaani uue suuna.

USA poliitika kritiseerijad väidavad sageli, et see riik pole huvitatud mitte niivõrd kõikide probleemide lahendusest, kuivõrd ühepoolsest sõjategevusest.

Viimaste nädalate jooksul on president Bush esitanud üsnagi ambitsioonika tegevusplaani, kuidas jagu saada terrorismist Lähis-Idas. Terrori pinnaseks on ebaõnn, meeleheide ja diktatuur. Pikaks ravikuuriks sobivad vabadus, lootus ja heaolu.

Neile, kes nii kaua on õhutanud Ühendriike Lähis-Idale keskenduma, on saabunud hetk, mil esile astuda ja oma panus anda.

Meil seisab ees kolm vägagi väljakutsuvat projekti, kolm president Bushi tegevusplaani osa: taaselustada Lähis-Ida rahuprotsess, uuesti üles ehitada – osaliselt NATO egiidi all – Afganistan ja uuesti üles ehitada Iraak.

Ehkki igaüks neist projektidest on ainulaadne, on nad kõik ette nähtud selleks, et anda seni terrorist ja diktatuurist vaevatud riikide rahvastele vabadusel põhinev tulevik.

Iseseisev, demokraatlik ja õitsev Palestiina eemaldab ühe suurema viha-, alanduse- ja vägivallaallika Lähis-Idas.

Afganistani ülesehitamine tagab, et enam kunagi ei kasutata seda maad rahvusvahelise terrorismi pealaagri ja pelgupaigana, ning demonstreerib, kui sisutühi oli too keskaegne valitsemismeetod, mida kasutas Taliban.

Ülesehitatud õitsev Iraak, kellel on rahvast esindav valitsus ja rahumeelsed suhted naabritega, tõestab kõikidele selles piirkonnas, et al-Qaida süngele ja apokalüptilisele tulevikuväljavaatele ning põlatud diktaatori võltslubadustele on olemas selge alternatiiv.

Meenutagem aastat 1945

Suured teod tähendavad suurte takistuste ületamist. Igaüks neist püüetest on seotud meeletute raskustega. Igaüks võib anda tagasilööke.

Olgu näiteks toodud kasvõi see, kuidas otsekohe pärast seda, kui olime avaldanud rahuplaani, mis kõigest kolme aastaga peaks viima demokraatliku iseseisva Palestiina riigini, vallandasid Lähis-Ida rahu vastased Iisraelis ja tema okupeeritud aladel vägivallapuhangu.

Me kuuleme iga päev teateid probleemidest Iraagis. Paljud nendestsamadest inimestest, kes (kõigest üks nädal pärast lahingutegevuse algust) koalitsioonile Iraagis sõjalist katastroofi kuulutasid, räägivad nüüd, et koalitsiooni püüded aidata Iraagi rahval demokraatlikku valitsust luua, on läbi kukkunud.

Aga otse vastupidi: Iraagi pinnal on juba näha edusamme. Iraagi politsei tegutseb, et taastada kord, linnanõukogud ja maapoliitikud on hakanud koos käima ning avalikult ja vabalt endale juhte valima, koolid on jälle avatud ning päev-päevalt kasvab nüüd nende iraaklaste arv, kellel on taas kodus elekter.

Raske on see ülesanne, millega me silmitsi seisame, ja edusammud nõuavad aega.

Oleks huvitav teada, mis oleks juhtunud, kui ameeriklastele oleks 1945. aastal kuulutatud, et edusammud Euroopas tulgu kohe pärast sõja võitmist. 1945. aasta teisel poolel koges Euroopa nälga, pagulaskriise, etnilist puhastust, kättemaksutapmisi ning tohutuid probleeme tsiviilkorra ja majanduselu taastamisega, infrastruktuurid olid laastatud.

Ma siiski usun, et kui USA ja Lääne-Euroopa meedia praeguste viimsepäevakuulutajate seltskond oleks tollal meile oma tulusat nõu jaganud, poleks ameeriklased ikkagi lootust kaotanud, vaid võtnud käsile Lääne-Euroopa ülesehitamise, mis pärast aastatepikkusi pingutusi osutus uskumatult edukaks.

ÜRO Julgeolekunõukogu on heaks kiitnud resolutsiooni, mis rajab raamistiku vaba ja õitsva Iraagi loomiseks. Too püüe, samuti Afganistani ülesehitamine ja Lähis-Ida rahuprotsess vajavad panust igalt riigilt, kes turvalist tulevikku hindab.

Eesti valik

Eesti järjestikused valitsused on arukalt valinud omaenda tee, säärase tee, mis vastab peaminister Aznari arusaamale. Eesti on juba pakkunud oma abi Afganistanis ja Iraagis. Valitsus on võtnud sama seisukoha kui teisedki selle piirkonna riigid.

Näiteks Läti presidendilt küsiti, kas ta mitte ei riski, kui pakub oma riigi osavõttu Iraagi stabiliseerimisest. President Vaira Vike-Freiberga vastas, et riskib. Ja lisas, et tema eelkäija eelistas 1939. aastal mitte riskida – mis viis kohutavate tagajärgedeni.

Hoolimata vaidlustest, hoolimata halbadest uudistest, hoolimata tagasilöökidest, mis suuri tegusid tehes paratamatult tulevad, on Eesti valitsused otsustanud mitte jääda ajaloo kõrvaltvaatajaks.

Valik, mille on teinud nii praegune valitsus kui ka selle eelkäijad, on mõistlik ja ettenägelik, võrreldes põlvitava tulevikuga.

---