Suursaadik DeThomase sõnavõtt kodanikuõpetuse õpetajate Tallinna konverentsil.

Suur tänu!

Tere hommikust, minister Rand, ekstsellentsid, daamid ja härrad. Mul on eriti hea meel tervitada teie hulgas kodanikuõpetuse õpetajaid, sest just teie kanda on ühiskonnas tähtis roll. Ma tahaksin siinkohal kasutada võimalust ning õnnitleda Eesti Inimõiguste Instituuti tema läheneva 10.aastapäeva puhul, mis langeb kokku Inimõiguste päeva tähistamisega.

Pr. Haruoja, ma soovin Teile ja Teie kolleegidele Instituudis jätkuvat edu ning aastakümneid kestvat tulemusrikast tööd inimõiguste edendamisel nii Eestis kui mujal.

Mul on au pöörduda seminarist osavõtjate poole, kes keskenduvad teemadele, mida nii minu kodumaa kui ka mina isiklikult äärmiselt tähtsaks peame. Daamid ja härrad, te tegelete vabaduse tagamise ja levitamisega maailmas, mis selle järgi januneb. Inimõiguste alase hariduse puhul on just sellega tegemist. Inimesed on selle vabaduse saavutamise eest oma elu andnud.

Ma arvan, et on oluline paigutada meie arutelu inimõiguste üle eelmise sajandi kogemuste konteksti. Kahekümnes sajand oli tunnistajaks suurtele eksperimentidele valitsemises – eriti siin Euroopas. Eelmisel sajandil katsetati hämmastavalt palju erinevaid valitsemise, majanduse ja ühiskonna korraldamise viise. Proovile pandi nii imperialism, fašism, kommunism kui demokraatia.

Nüüd on selle kaugele ulatuva eksperimendi tulemused käes ning need on üheselt mõistetavad. Ainuke kord, mis tagab pikaaegse rahu, õitsengu ning rahvusliku edu on vabu inimesi ning turge usaldav süsteem. Kõik teised lähenemised viivad varem või hiljem läbikukkumisele.

Daamid ja härrad, see ei ole ajalooline juhus, et majandusliku heaolu mõistes on nimekirja eesotsas just need riigid, mis suurimal määral usaldavad nii vabu inimesi kui vaba turgu. See ei ole kliimasse puutuv probleem, et riikide hulgas, mille elanikud aasta aasta järel vajavad miljardeid dollareid toiduabiks, on just need, mille kodanikud on enim piiratud oma poliitilistes ja majanduslikes valikutes ning on kõige enam muu maailma eest suletud.

Põhja-Korea elanikud või Afganistani talibanid ei ole vähem töökad või vähem intelligentsed kui teised rahvad, kuid nad on vähem vabad ning see määrab nii nende rahvad kui riigid mõttetutesse kannatustesse.

Daamid ja härrad, teie ülesanne on vabaduse kindlustamine ja levitamine selle järgi janunevas maailmas. See tagab teile otsustava rolli eduka ja toimiva ühiskonna loomisel. Me ei tohi kunagi selle lõksu langeda, et peaksime inimõigusi ja -vabadusi luksuseks, mida valitsuste poolt meile jagatakse alles peale seda, kui väidetavalt tähtsamad eesmärgid on saavutatud.

Inimõigustel on käesoleval sajandil ees kaks võitlust, üks neist on väline, teine sisemine.

Ma mainisin eelmise sajandi valitsemise eksperimente ning nende tagajärgi. Vähesed suudavad neid tagajärgi kahtluse alla seada, paljudele ent need lihtsalt ei meeldi. Mõned, kes viimaste hulka kuuluvad, on ilmselged -need on juhid, kes ei soovi võimult lahkuda.

Need on võimust kasu lõikavad liidrid, kellel ei ole ajendit omaks võtta süsteemi, mis võimaldaks selle riigi kodanikel kaotada juhistaatusega kaasnevad privileegid. Mitte kõik nõukogude impeeriumist väljunud rahvad ei ole olnud nii edukad oma hilisemas juhtimises nagu Eesti seda on olnud.

Tallinnast ida poole vaadates võib näha, et ka sellel kontinendil on endiselt palju teha inimõiguste kasvu julgustamiseks. Kuid hoolimata oma kodanikele ning oma rahvale tekitatavast kahjust, ei saa see hetkel meie vabadust ohustada. Oht võib tuleneda uuelt autoritaarselt võimuihkajalt, kes on jõudnud järeldusele, et ta võimu püüdlused ei vii sihile seni, kuni meie ühiskonnad on heal järjel.

Selgitame maailma usama bin-ladenite tegevuskava.

Nii sellesse liikumisse kui teistesse sarnastesse gruppidesse kuuluvad poliitilise tegevuskavaga mässulised. Usama ei ole austatud islami mõtleja. Tal ei ole ei minevikku ega volitusi islami nimel esinemiseks. Tal on vägivaldse poliitilise mässaja kolme aastakümne pikkune minevik, mis on pühendatud ühele eesmärgile – vägivaldsete, repressiivsete režiimide loomisele moslemi maailmas, mis välistab igasuguse kontakti väljaspool asuvate ideede või inimestega. Talibani Afganistan oli selge näide, mis selle liikumise eesmärgiks on. See on islami usu taha varjatud represseerimine, mis ei peegelda mingeid religioosseid motivatsioone.

See võiks pakkuda teile vaid akadeemilist laadi huvi, kui ei oleks üht kohutavat tõsiasja - grupp Lähis-Ida totalitarismi pooldajaid on jõudnud samadele järeldustele nagu Hitler ja Stalin. See järeldus on, et nende võim ei ole seni kindel, kuni nende poolt represseeritavad inimesed näevad meie vabade ühiskondade poolt pakutavaid alternatiivseid võimalusi.

Usama on jõudnud järeldusele, et ta ei saa võimu haarata ega seal püsida enne kui meie ühiskonnad on hävitatud. Mulle meenub ühe Hamasi liidri sõnavõtt. Vastuseks küsimusele, mida tuleks ette võtta lõpetamaks Hamasi rünnakud vastas ta: “Me ei ründa teid selleks, et teilt midagi saada. Me ründame eesmärgiga teid hävitada.”

Mida see tähendab? See tähendab seda, daamid ja härrad, et meie vastaseks on vaenlane, kes püüab meie tapmise katseid jätkata niikaua kui me vabad oleme. Ta kasutab meie ühiskondade vaba iseloomu, et sinna sisse imbuda ning siis meid rünnata. Paljudeks järgnevateks aastateks on meie ülesandeks võidelda totalitarismi pooldajatega , samal ajal säilitades vabadused oma kodumaal ning aidates neid luua ka väljaspool. Kõik pikemaajalised eelised on meie poolt. Vabadus ja inimõigused levivad kergesti. Kuid meie vastased on kavalad, järeleandmatud ning vägivaldsed. Need meie hulgast, kes vabaduse eest võitlevad, peavad oma inimesi julgustama ning neile rasketel aegadel meenutama, millised panused on selles võitluses mängus .

Kuid mitte vähem tähtis ei ole töö, mida me peame vabaduse säilitamiseks tegema seestpoolt. President Franklin Roosevelt hoiatas meid juba palju aastaid tagasi, et läbikukkumine kodanike inimõiguste kaitsmisel näitab kätte nõrga koha meie vabas ühiskonnas.

Nagu te siin Eestis tunnistada võite, sarnaneb toimiva demokraatia saavutamine järsu mäe tippu ronimisele. Tipust kukkumine võib toimuda hoopis kiiremini ja kergemini, kuid tulemus on saatuslik. Praegusel uuel ajajärgul seisame me silmitsi uute väljakutsetega meie vabadusele. Ärge uskuge hetkekski, et inimõiguste eest seismine jääb alatiseks populaarseks.

Hiljuti näiteks oli minu enda kodumaa juhtkond sunnitud vastu seisma väga populaarsetele religioossetele juhtidele, kes kasutasid terrorismi vastast võitlust islami ründamiseks. Samuti oleme minu kodumaal olnud sunnitud võtma ette tõsiseid samme kaitsmaks ameeriklastest moslemeid, kes peale 11. septembri rünnakuid ebaõiglaselt langesid vihkamiskuritegude ohvriks. Inimõigused meie ühiskonnas ei ole kitsendatud vaid neile, kes näevad välja nagu meie, on sama usku kui meie või räägivad meiega üht keelt. Tõeline töö inimõiguste vallas peab olema üle isegi demokraatlikes ühiskondades laialt levinud eelarvamustest.

Mulle tundub, et siin Eestis on inimõiguste alasel tööl vähemalt kolm peamist eesmärki: minevikuga toime tulemine, integratsiooni jätkamine ning mitmekultuuriliseks keskkonnaks valmistumine.

Esiteks lubage mul palun öelda paar sõna mineviku valusate teemade kohta. See töö kujuneb raskeks. Mitmed sooviksid mineviku unustada, peamiselt kogetud valu tõttu ning mõned seetõttu, et kardavad häbisse sattuda. Te ei saavuta populaarsust, kui käsitlete antud teemat oma töös õiglaselt. Kuid ühiskond, mis ei puhasta mineviku haavu, nakatub nende tõttu.

Demokraatlik ühiskond, mis ei tegele oma mineviku probleemide uurimisega, avab tee oma enda hävingule tulevikus. Vanad vabaduse vaenlased loodavad oma minevikus tehtud tegusid varjata, selleks et maskeerida oma tagasitulekut.

Teine lähtekoht on jätkata kõigi Eestis elavate inimeste edukat integreerimist demokraatiasse ja majandusse. Hetkel ei ole mul selles küsimuses mingit nõuannet pakkuda. Protsess tundub edenevat. Kuid selle tegevuse eesotsas olevatele inimestele on arvatavasti mõistlik meelde tuletada, millisest inertsist tuli jagu saada selleks, et integratsioonile impulss anda. Teie toetus siinjuures on väga oluline.

Lõpuks, õpetajatena on teie esimeseks kohustuseks tuleviku eest hoolt kanda.

Teie kätes on järgmise põlvkonna ettevalmistamine. Mulle näib, et Eesti on viimase aastakümne jooksul teinud suure hüppe maailma. Peale 50 aastat totalitaarset isolatsiooni, millele eelnes paar sajandit geograafilist isolatsiooni, on Eesti väga mitmekesises ning kiiresti arenevas maailmas esile kerkinud. Samal ajal tuleb maailm ilmselgelt ka Eestisse.

Järgmiste aastakümnete jooksul saavad eestlaste moodi mitte välja nägevad ja käituvad ning nende keelt mitterääkivad inimesed üha suuremaks osaks Eestis. Tänane Euroopa on märksa mitmekesisem kui see, millest Eesti viiskümmend aastat tagasi lahkus. See võib väga positiivseks osutuda, kuid see on ka tahk, mida inimesed peavad mõistma ning milleks nad peavad valmis olema. Eestisse tulevad uued inimesed, on nad külalised, töölised või immigrandid, liituvad ühiskonnaga, mida nad ei suuda eestlastega võrdselt mõista. Meist erinevate inimeste tundma õppimine ei tule iseenesest, vaid selleks on vaja pingutada. Te peate selleks jõupingutuseks valmis olema.

Daamid ja härrad, ma soovin teile edukat konverentsi, kuid mis veel tähtsam, ma soovin teile edu meie vabaduse edendamisel ja kindlustamisel. Tänan tähelepanu eest.