Artikkel ilmus ajalehes "Postimees" 9. juunil 2007

Eesti idüllis küpsesid USA tulevased Vene-eksperdid

Eric A. Johnson, USA saatkonna pressiatašee

Eesti kooliga mehed väärikas seltskonnas: Valges Majas peavad 1947. aastal
president Harry S. Trumani (vasakult) ja abiriigisekretär Robert Lovettiga nõu
riigidepartemangu poliitika planeerimise osakonna direktor George F. Kennan ja riigisekretär
Marshalli eriabi Charles E. Bohlen. Foto: SCANPIX

Suure sõja eelne Eesti lummas siin töötanud diplomaate, kirjutab USA saatkonna pressiatašee Eric A. Johnson. Eesti oli ka paik, kuhu USA diplomaadid tulid õppima vene keelt. tulevased Vene-eksperdid said sellest maast just siin esimese aimduse.

Ma olin lõputult pahane oma võimetuse peale õppida eesti keelt. Nii kirjutas Irena Wiley oma memuaarides «Around the Globe in 20 Years» (1962). Poola päritolu Irena Wiley oli USA viimase sõjaeelse Eesti-saadiku abikaasa, andekas lingvist, kes rääkis lisaks poola keelele vabalt inglise, prantsuse, vene, itaalia, saksa ja hispaania keelt.

1920. ja 1930. aastatel polnud riigidepartemangu välisteenistuse koolis sellist võõrkeelte õppimise võimalust nagu tänapäeval. Kui riigidepartemang arvas, et kellelgi on vaja võõrkeelt õppida, saadeti ta ülikooli. Muidu eeldati diplomaatidelt, et nad saavad hakkama nende võõrkeeltega, mida nad juba oskasid – tavaliselt olid need prantsuse, saksa või hispaania keel –, või siis pidid nad keelt kohapeal õppima.

Bordeaux’s USA konsuli pojana sündinud saadik John C. Wiley rääkis vabalt prantsuse keelt ning tänu tema varasematele töökohtadele Saksamaal, Austrias, Hispaanias ning Ladina-Ameerikas ka saksa ja hispaania keelt.

Kuigi Wileydel ei õnnestunud kunagi eesti keelt ära õppida, üritasid nad alati teha seda, mis õige. Proua Wiley meenutab, kuidas John leidis Eestis oma keeleprobleemile uue lahenduse: «Oma jahmatuseks sai ta protokolliülemalt teada, et pärast oma volikirjade presidendile esitamist peab ta pidama Eesti armeele tervituskõne. Ta kirjutas toreda kõne, mille lasi tõlkida perfektsesse eesti keelde, ning harjutas seda siis meie kokaga.»

Kuigi Wileyd baseerusid Riias, seadsid nad Tallinnas Vabaduse väljakul (Vabaduse väljak 7–14) sisse oma teise residentsi, kus töötasid eestlased. Heino Taremäe kirjutas (artiklis «Ameerika Ühendriikide diplomaatilised esindused Balti riikides 1922–1940», Kultuur ja Elu, märts ja aprill 1993), et Wileyd veetsid suurema osa oma Balti ametiajast Tallinnas – ilmselgelt olid nad Tallinnast sisse võetud.

Kuid tulgem tagasi proua Wiley 1938. aasta 24. novembri mälestuste juurde. «Suur hetk saabus: John, valge lipsu ja frakiga, võttis peast mütsi ning saluteeris graatsiliselt väljakule kogunenud sõduritele,» meenutab ta. «Paljapäi kandis ta oma kõne veatus eesti keeles ette. Ta oli kleepinud oma kõne mütsi sisse ning sai sealt ilma probleemideta maha lugeda. Eestlased olid vaimustatud, et John oli võtnud vaevaks eesti keele nii kiirelt selgeks õppida, ning imetlesid tema keelteõppimise annet.»

Ühendriikide diplomaadid tulid 1920. ja 1930. aastatel Eestisse, et viia lõpule oma keeleõpe. Kuid nad tulid siia õppima pigem vene keelt. Põhjus oli lihtne: USA kehtestas 1933 aastal Nõukogude Venemaaga diplomaatilised suhted. USA Riia esindus teenis peamiselt koolituse eesmärke, sest seal koolitati neid diplomaate, kes hiljem asusid tööle 1934. aasta märtsis Moskvas avatud USA saatkonnas.

USA esindus Tallinnas – nagu ka kogu ülejäänud Eesti – mängis samuti rolli USA diplomaatia ning diplomaatide arengus. Just sellistes kohtades nagu Tallinn, Narva-Jõesuu ja Petseri hakkasid mitu esimest diplomaati, keda riigidepartemangus hiljem nimetati vene ekspertideks, austama ning hindama vene kultuuri, muutudes samas üha ettevaatlikumaks Nõukogude Liidu suhtes.

Vähemalt kaks uue USA saatkonna kolmandat sekretäri, George F. Kennan ja Charles E. Bohlen, olid veetnud osa oma varasest karjäärist Eestis. Kennani ja Bohleni esimene ülemus Moskva saatkonnas, teine sekretär Loy W. Henderson oli samuti Eestis sage külaline: kolme aasta jooksul (1927–1930), kui ta baseerus Riias, olid tema vastutusalas Balti riigid.

Seal kohtus ja abiellus Henderson oma läti päritolu abikaasa Elise Marie Heinrichsoniga. Kuid Hendersoni sidemed Eestiga lähevad tagasi veelgi varasemasse aega.

Töötades Ameerika Punase Risti liikmena Vabadussõja ajal Eestis, teenis Henderson 1920. aastal välja Eesti Vabadusristi ning 1923. aastal Eesti Punase Risti ordeni («Ameeriklane, kes teenis välja Eesti Vabadusristi», Eesti Ekspress 17.5.2007). Hiljem teenis Henderson USA suursaadikuna Iraagis, Iraanis ning Indias.

Hendersoni võimeka käe all oli nii Kennanile kui ka Bohlenile määratud teha suuri tegusid. George F. Kennanist sai 1952. aastal USA suursaadik Nõukogude Liidus (kuid ainult kuueks kuuks, sest Stalin kuulutas ta peagi persona non grata’ks) ning hiljem Jugoslaavias. Charles E. Bohlenist sai Kennani järel USA suursaadik Nõukogude Liidus ning hiljem USA suursaadik Filipiinidel ja siis Prantsusmaal.

Kuid mis veel tähtsam – need kaks meest koos oma riigidepartemangu kolleegide Dean Achesoni, Averell Harri-mani, Robert Lovetti ja John McCloy juunioriga mängisid võtmerolli USA sõjajärgse välispoliitika kujundamises, sundides Ameerika Ühendriike isolatsionismi tagasipöördumise asemele omaks võtma jõulist globaalset rolli.

Oma raamatus «The Wise Men: Six Friends and the World They Made» (1997) kirjeldavad Walter Isaacson ja Evan Thomas, kuidas need sõbrad ei olnud mitte ainult USA Nõukogude Liidu ohjeldamise poliitika arhitektid, vaid ka president Harry S. Trumani doktriini ning Marshalli plaani autorid. Nii Kennani kui Bohleni esimene kokkupuude Nõukogude Liiduga oli Eestis. Saksa keele oskaja Kennan saadeti vene keelt õppima Berliini ülikooli, prantsuse keelt osanud Bohlen õppis Pariisis. Et need kaks noort diplomaati olid otsustanud spetsialiseeruda Venemaa küsimustele, pidid nad saama selles vallas ka praktilisi kogemusi.

Pulitzeri võitnud raamatus «Memoirs» (1967) ütleb Kennan olukorda kirjeldades, et kuna Nõukogude Liiduga mingeid suhteid polnud, piirdus tegevusväli kolme Baltimaa pealinnadega. Seal olid Ameerika Ühendriikide valitsusel konsu-laar- ning diplomaatilised esindused.

Kennan meenutas oma Eestisse saabumist 1928. aasta juulis nii: «Esimene ametisse määramine, mis oli osa minu esialgsest Venemaa-koolitusest, oli asekonsuli amet Tallinnas. Tallinn oli siis, ja ma loodan, et on ka praegu, kaunis hansalinn – Saksa Lübecki põhjamaine jäljend –, mida ümbritses kohatu, kuid mitte ebameeldiv, samas aga puhtalt vene agul.»

Oma mälestustes «Witness to History» (1973) oli ka Bohlen samamoodi vaimustunud: «Ma veetsin kaks suve Eestis, need olid veetlevad, kuid mis veel tähtsam – võimaldasid mul vene keele vabalt selgeks saada, sest sellest hetkest, kui ma juuni lõpus Eestisse saabusin, kuni lahkumiseni septembri keskel ei kõnelnud ma peaaegu sõnagi inglise keelt.»

Nii Kennan (kes viidi 1929. aasta jaanuaris üle Riiga) kui ka Bohlen veetsid Eestis vaid lühikese aja, kuid need otsustavad kuus kuud mõjutasid neid elu lõpuni.

Nagu Bohlen selgitas: «Mind saadeti Eestisse, mis oli sel ajal iseseisev. Ma elasin venelaste pansionaadis, kus ma süüvisin vene keele kõlasse. Pansionaat asus Narva-Jõesuus, endises vene puhkekeskuses, kus oli suurepärane rand ning mis asus umbes nelja sõidutunni kaugusel Tallinnast. Hungerburgi nime all oli see olnud St. Peterburgi peamine suvine puhkekoht.»

Kennan räägib, et elu Serebrjakovi õdede pansionaadis järgis tsaari-Venemaa sajanditevanust kõrgklassi stiili. Hommikuti olid keeletunnid. Lõuna oli väga hilja, umbes kell neli.

«Siis me tegime lõunauinaku, järgnes jalutuskäik, sageli korjasime metsas seeni,» meenutab Kennan. «Pärast hilist õhtusööki seati õues üles samovar ning siis me vestlesime kahe-kolme tunni jooksul nagu Tðehhovi tegelaskujud filosoofia ja moraali teemadel, kandsime ette luuletusi, rääkisime poliitikast ning jõime teed.»

Tundub, et Narva-Jõesuu rand jättis Bohlenile samasuguse jälje nagu hiljem Wileydele («Taasavastades Maria Laidoneri saladust», Eesti Ekspress 5.4.2007).

Bohlen selgitab: «Üks veetlev tunnus Narva-Jõesuu elus oli rand. Liiva veetud joontega oli see jagatud kaheks osaks. Vasakul suplesid alasti naised, paremal ujumiskostüümides mehed. Ma veetsin mitmeid tunde rannas, kuid alati oli uudne näha parve alasti Eesti iludusi. Eestlased on ainulaadselt kaunis Skandinaavia päritolu rass – pikad, blondid ning võrreldes venelastega hea kehaehitusega.»

Irooniliselt oli 1920.–1930. aastate Eesti suutnud säilitada need vene kultuuri traditsioonilised elemendid, mis kaotati Nõukogude Liidus. Oma võõrustajatelt Narva-Jõesuus õppis Bohlen austama pigem vene, mitte Nõukogude kultuuri.

«Õed Serebrjakovid olid pärit Leningradist, millele nad alati viitasid selle ennesõjaaegse nimega St. Peterburg,» kirjutab Bohlen. «Mõlemad olid tugevalt bolðevikevastased ning elasid lootuses, et ühel päeval see õudus lõpeb ning nad saavad minna tagasi vanale Venemaale, koos tsaari ja aristokraatiaga.»

Üks õdedest oli kõrgelt haritud ning olnud õpetaja Smolnõi instituudis. Just tema innustas Bohlenit huvituma vene kirjandusest – klassikutest nagu Tolstoi, Dostojevski, Turgenev, Tðehhov jt.

Bohlen huvitus vene kultuurist kogu oma elu. Kirjutades oma memuaare, ütles ta vene keele kohta: «See on ilus keel, suurepärane muusika ja luule jaoks, sest selles on nii palju täishäälikuid. Mul ei olnud kunagi erilisi raskusi vene keele õppimisel ning ma naudin endiselt selles keeles lugemist ja kõnelemist.»

Kennani meenutused vene keele õppimisest Eestis on väga sarnased Bohleni omadega. «Minu õpetaja oli laostunud ukrainlane,» meenutab ta. «Ta ei teadnud midagi keelte õpetamisest, kuid tema vooruseks oli see, et peale oma emakeele, ukraina keele, ei rääkinud ta sõnagi ühtki muud keelt peale selle, mida ta pidi õpetama.»

Nagu Bohlen, õppis ka Kennan vene keelt austama just Eestis: «Siis ja seal tekkis minus armastus selle suure vene keele vastu, mis on nii rikas, sisukas, musikaalne, mõnikord õrn, mõnikord maalähedane ning brutaalne, mõnikord klassikaliselt karm. See armastus ei jätnud mind kunagi ning moodustas lisaks mingil kummalisel kombel lakkamatu jõuallika ning kindlustunde, mis aitas mind hiljem süngemates ning kurnavamates eluetappides.» Vene keel tundus Kennanile algusest peale loomuliku keelena, «mille sõnad kõlasid nii, nagu nad peaksid kõlama, ning nagu sa ootad neid kõlavat, justnagu oleksid kunagi minevikus seda keelt osanud ning nagu selle õppimine oleks omamoodi uuesti avastamine.» Ta ütleb, et asus õppimise kallale sellise naudingu ja põnevusega, et sai aasta lõpus juba vähesel määral selles keeles hakkama.

Eesti oli ka see koht, kus Kennan sai teada teistsugusest Venemaast, mis oleks võinud olemas olla. Ta veetis 1928. aasta jõulud Petseri kloostris. Seal nägi ta veidike vana Venemaad, suisa 17. sajandi Venemaad.

«Mitte keegi seal ei rääkinud ühtki teist keelt peale vene keele,» meenutab Kennan. Just seal toimus tema esimene läbimurre vene keele õpingutes. Töötades Tallinna väikeses ning vaikses USA esinduses, oli Kennanil võimalus vabal ajal ka Eestit avastada. Koos koeraga tegi ta nädalavahetuse-ekspeditsioone Helsingisse, Narva, Tartusse, Pärnusse, Petserimaale ning saartele, «kus olid lihtsad rootsi talunike-kalameeste kogukonnad». Isegi pärast Riiga kolimist tõmbas Kennanit Eestisse tagasi – näiteks veetis ta 1929. aastal lihavõtted Tartus, külastades tee peale jäänud Valgat. Kuigi aeg, mis nad mõlemad Eestis veetsid, tundub olevat ideaalilähedane, ei unustanud ei Kennan ega Bohlen kunagi, miks nad siin olid: et valmistuda suunamiseks Nõukogude Liitu.

Ametissemääramised tulid peagi. Kennan reisis Moskvasse 1933. aasta detsembris koos suursaadik William C. Bullittiga, aitamaks kaasa uue USA suursaatkonna asutamisele. Bohlen saabus Moskvasse koos ülejäänud saatkonna töötajatega märtsis 1934.

Kord juba Moskvas, panid need kaks meest kindla aluse oma eluaegsele sõprusele. Kuid just Eestis hakkasid nad mõlemad mõistma Nõukogude Venemaad ning kujundasid need esimesed ülitähtsad muljed, mis saatsid neid läbi kogu elu.

Bohlen meenutas: «Kord, kui sõber Ameerikast oli mul umbes nädala aega külas, otsustasime minna Nõukogude riigipiirile. Jalutasime mööda tolmuseid teid, kuni jõudsime Eesti piiripostini. Seistes seal, vaatasime Venemaa poole. See oli minu esimene pilguheit sellele maale. Me nägime Nõukogude tunnimehi ja valvuritorne, kuid me ei saanud piisavalt lähedale, et mõnega neist rääkida.»

Proua Wiley kirjeldab oma ja abikaasa reisi samasse piiri äärde ajal, kui Teise maailmasõja pilved hakkasid kogunema: «See oli pahaendeline ja kurjakuulutav vaatepilt. Punaarmee oli puhastanud umbes veerand miili eikellegimaad. Seal oli tohutult okastraati ning tihedalt asetsevad Nõukogude vaatluspostid. Tihedas männimetsas võis näha kollaseid laike, kus puud olid maha võetud, et teha ruumi kuulipildujate pesadele. Puud olid uuesti maasse löödud, et nad toimiksid kaitsemaskeeringuna, ning kui puud olid surnud ja värvi muutnud, jäeti nad lihtsalt sinna seisma. Kaitsemaskeeringu asemel toimisid nad meenutusena eestlastele, et nende suur naaber hoidis neil pahatahtlikult silma peal.»

Wileyde visiit Eesti-Nõukogude piirile oli 1939. aasta suvel. 18. oktoobril 1939 sundis Nõukogude Liit Eestit aktsepteerima Nõukogude baaside rajamise oma pinnale. 16. juunil 1940 lõpetasid venelased teesklemise. New York Timesi järgmise päeva väljaande esiküljelt võis lugeda: «Kaks Nõukogude invasiooni: Punaarmee marsib Lätti ja Eestisse, kus nende nõudmistele järele antakse.»

Kuigi see oli riskantne, otsustas saadik Wiley jääda kohale ning jätkas rohkem kui kuu jooksul oma ametlike ettekannete tegemist, mis raporteerisid üha halvenevast olukorrast Eestis ja Lätis. Sel ajal külastas ta ka viimast korda oma sõpra kindral Johan Laidoneri enne tema arreteerimist ning oli 21. juulil marionettriikide Eesti NSV ja Läti NSV loomise tunnistajaks.

Saadik Wiley ettekandeid luges suure huviga tema sõber ning kolleeg Moskva päevilt – Loy Henderson, kes oli nüüd riigidepartemangu Euroopa asjade osakonna asejuht.

Toetatuna Hendersoni lobby-tööst Washingtonis, viisid saadik Wiley paljuütlevad raportid, mis kirjeldasid Balti riikide tegelikku olukorda, ka reaalse tulemuseni. 23. juulil 1940 deklareeris asevälisminister Sumner Welles, et USA valitsus keeldub tunnustamast Leedu, Läti ja Eesti ebaseaduslikku ning jõuga inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Kaks päeva hiljem lahkusid Wileyd alatiseks Baltikumist, olles teinud kõik, mis nende võimuses. Nagu Kennan, Bohlen, Henderson ning mitmed teised Eestis 1920. aastatel töötanud või õppinud diplomaadid, ei unustanud Wileyd kunagi seda väikest riiki, millel õnnestus neid ära võluda ning mis aitas kaasa nende maailmavaate kujunemisele.

George F. Kennan
Sündis 16. veebruaril 1904.
Diplomaat, poliitikaekspert, NSV Liidu asjatundja. Külma sõja peaideoloog ja Marshalli plaani üks autoreid.
Astus välisteenistusse 1926. aastal.
1928. aastal saadeti Tallinna saatkonna asekonsuliks. Sellega algas tema ettevalmistamine Venemaa spetsialistiks. 1929. aastal viidi üle Riiga.
1929–1931 õppis Berliini ülikoolis. Seejärel naasis Riiga, kus töötas 1931–1933. Aitas asutada Moskva 1934. aastal avatud saatkonda, töötas seal 1937. aastani ning aastatel 1944–1946.
1946. aasta veebruaris saatis USA riigidepartemangu 5542-sõnalise telegrammi, mida diplomaatia ajaloos tuntakse nime all «pikk telegramm». Sõnum ütles, millist poliitikat peaks Lääs NSV Liidu suhtes rakendama. Aasta hiljem avaldas varjunime X all artikli, kus ütles välja, et USA sõjaaegne liitlane otsib võimalusi oma mõjuvõimu laiendamiseks Lääne arvelt.
1947. aastal sai riigidepartemangu poliitika planeerimise osakonna direktoriks.
Oli 1952. aastal pool aastat USA suursaadik Venemaal, kuid Stalin kuulutas ta persona non grata’ks. Seejärel töötas riigidepartemangus ja oli saadik Jugoslaavias.
Suri 101-aastasena 17. märtsil 2005.

Charles E. Bohlen
Sündis 30. augustil 1904.
Diplomaat ja poliitikaekspert, Nõukogude Liidu asjatundja, Marshalli plaani üks autoreid.
Astus välisteenistusse 1929. aastal. 1931–1933 valmistus saama Venemaa eksperdiks, muu hulgas käis 1932. ja 1933. aasta suvel Eestis õppimas vene keelt. Moskva saatkonnas oli ametis 1934–1935 ja 1937–1941.
Töötas Valges Majas nõunikuna, oli president Franklin D. Roosevelti tõlk Teherani (1943) ja Jalta konverentsil (1945), osales tõlgina ka Potsdami konverentsil (1945). Seejärel töötas riigisekretäri tõlgi ja nõustajana.
USA suursaadik Moskvas 1953–1957.
Hiljem oli saadik Filipiinidel ja Prantsusmaal.
Suri 31. detsembril 1974.

Loy W. Henderson
Sündis 28 juunil 1892.
Diplomaat. Baltimaade inkorporeerimise mittetunnustamise toetaja.
Töötades Ameerika Punases Ristis sattus Eestisse Vabadussõja ajal, teenis Narvas tüüfuseepideemiaga võitlemise eest esimese liigi Vabadusristi (1920) ja Punase Risti kolmanda klassi (1923) ordeni.
Konsulaarteenistusse astus 1922. aastal.
1927–1930 töötas Riia saatkonnas, seejärel tegeles riigidepartemangus Ida-Euroopa küsimustega. 1934–1938 oli Moskva saatkonnas Bohleni ja Kennani ülemus ja mentor.
1938–1942 oli riigidepartemangu Euroopa asjade osakonna asejuht. Hiljem töötas veel Moskva saatkonnas ja riigidepartemangus, oli saadik Iraagis, Indias ja Iraanis.
Suri 24. märtsil 1986.

John C. Wiley
Sündis 26. septembril 1893.
Diplomaat.
Alustas karjääri Prantsusmaa saatkonna ametnikuna 1915. aastal.
Oli Moskva saatkonna erakorraline nõunik 1934–1936.
USA erakorraline ja täievoliline saadik Eestis ja Lätis aastatel 1938–1940.
Teise maailmasõja ajal töötas valdavalt riigidepartemangus. Hiljem oli saadik Kolumbias, Portugalis, Iraanis ja Panamas.
Suri 3. veebruaril 1967.