Abraham Lincoln

Esimene inauguratsioonikõne

Esmaspäev, 4. märts 1861

Ameerika Ühendriigi kaaskodanikud!

Vastavalt tavale, mis on sama vana kui meie riigi valitsus, astun ma teie ette lühikese kõnega ja annan teie ees vande, mille Ameerika Ühendriikide põhiseadus on presidendile ette näinud “enne sellesse ametisse astumist.”

Ma ei pea praegu vajalikuks käsitleda haldusküsimusi, mis ei tekita hetkel erilist muret ega ärevust.

Lõunaosariiklaste seas näib valitsevat hirm, et vabariikliku valitsuse ametisseastumisega satub ohtu nende vara, rahu ja isiklik julgeolek. Sellel kartusel pole aga mingit põhjendatud alust. Tõepoolest, pidevalt on ilmnenud vägagi küllaldasi tõendeid hoopis vastupidise kohta ja selles on neil olnud võimalik ka veenduda. Selliseid tõendeid on välja toodud peaaegu kõikides siinkõneleja avaldatud kõnedes. Ma tsiteeriksin vaid ühte nendest, väites täie kindlusega, et mul ei ole mingit eesmärki otseselt ega kaudselt sekkuda orjapidamisse kui sellisesse nendes osariikides, kus see eksisteerib. Ma usun, et mul ei ole selleks seaduslikku õigust ning ma ei kavatse seda teha.

Need, kes mu kandidatuuri üles seadsid ja mind ametisse valisid, olid täielikult teadlikud eelnimetatud ja paljudest teistest seisukohavõttudest ning sellest, et ma ei ole neist kunagi lahti öelnud. Veelgi enam, minu tegevusprogrammis ja nii nende kui ka minu üle kehtivas seaduses on selge ja kindel sõnum, mille nüüd ette loen. Täie kindlusega võib öelda, et osariikide õigused, eelkõige iga osariigi õigus korraldada ja kontrollida oma asutuste tööd ise oma otsuste alusel, tuleb hoida puutumatuna, sest see tagab võimude tasakaalu, millest sõltub meie riigi poliitilise ülesehituse täiuslikkus ja kestmajäämine. Me peame üheks kõige raskemaks kuriteoks ebaseadusliku relvastatud jõudude sissetungi mis tahes osariigi või territooriumi pinnale, ükskõik millisel ettekäändel see ka ei toimuks.

Käesolevaga kinnitan seda mõtteavaldust ning juhin seetõttu kahtluste käes vaevleva avalikkuse tähelepanu sellele, et nüüd ametisse astuv valitsus ei sea mitte mingil viisil ohtu riigi ühegi osa vara, rahu ja julgeolekut. Samuti lisan, et seadusekohase taotluse korral pakutakse kõikidele osariikidele kooskõlas põhiseaduse ja seadustega varmalt kogu võimalikku kaitset, ükskõik millisel põhjusel seda ka ei vajata. Kaitset pakutakse kõigile ühtviisi varmalt. Teenistuse või tööülesannete täitmise eest põgenevate isikute üleandmise teemal on olnud palju poleemikat. Lõik, mille nüüd ette loen, on põhiseaduses kirjas sama selgelt nagu iga teine selle säte: ”Mitte ühtegi isikut, kes on teenistuses või tööl ühes osariigis selle seaduste alusel ja põgeneb teise osariiki, ei vabastata teise liikmesriigi seaduse või määruse alusel sellisest teenistusest või tööst, vaid antakse üle selle osapoole nõudmisel, kellele isik võlgneb sellise teenistuse või töö.”

Vaevalt seab keegi kahtluse alla selle, et nimetatud sätte koostajate eesmärgiks oli tagasi nõuda nn põgenevad orjad. Seaduselooja eesmärgiks on ju õiguse jaluleseadmine. Kõik kongressi liikmed väljendavad oma toetust kogu põhiseadusele, seega on kõnealune säte sama tähtis kui iga teine säte. Nad kinnitavad ühehäälselt, et orjade suhtes, kelle juhtum jääb selle sätte reguleerimisalasse, kehtib nn üleandmise säte. Niisiis, olles positiivselt häälestatud, kas ei suuda nad peaaegu sama üksmeelselt sõnastada ja vastu võtta seadust, mille abil oleks võimalik seda ühehäälset kinnitust täita?

Kohati lähevad arvamused lahku selles osas, kas seda sätet peaksid jõustama riigi või osariigi ametiasutused, kuid see erimeelsus ei ole kindlasti märkimist väärt. Kui ori tuleb üle anda, ei ole tema ega ka teiste jaoks erilist tähtsust, milline võimkond seda teeb. Ja kas saab keegi olla rahul, kui tõotus jääb täitmata pelgalt tähtsusetu vaidluse tõttu selle pärast, kuidas seda täita?

Ja veel: kas ei peaks igas selle teemaga seotud seaduses kehtestama kõiki tsiviliseeritud ja humaanses õigussüsteemis tuntud abinõusid vabaduse kaitsmiseks, nii et vaba inimest ei oleks mingil juhul võimalik orjusele alistada? Ja kas ei oleks õige samal ajal seadusega sätestada põhiseaduse selle tingimuse jõustamine, mis tagab, et “iga osariigi kodanikel on kõik teiste osariikide kodanike privileegid ja immuniteedid”?

Ma annan täna ametliku vande ilma igasuguste mõtteliste lisatingimusteta ja ilma eesmärgita tõlgendada põhiseadust või seaduseid tähenärijalikult. Ning kuigi ma ei soovi hetkel täpsustada konkreetseid Kongressi õigusakte, mille jõustamine oleks õige, leian, et meie kõigi jaoks oleks nii ametlikul kui ka isiklikul tasandil ohutum pigem kohanduda kõikide kehtivate õigusaktidega ja pidada neist kinni kui rikkuda neid, lootes, et kui lasta need kuulutada põhiseadusevastaseks, jääme ilma karistuseta.

On möödunud 72 aastat hetkest, mil meie riigi põhiseaduse alusel pühitseti esimest korda ametisse president. Selle aja jooksul on valitsuse täidesaatvat haru juhtinud üksteise järel meie riigi viisteist erinevat ja väga silmapaistvat kodanikku. Nad on meie riigi eesotsas seistes ületanud mitmed raskused ja üldiselt on see neil väga hästi õnnestunud. Kõigi nende eeskujuks olnud presidentide järel asun ma nüüd täitma sedasama ülesannet lühikese nelja aasta pikkuse ametiaja jooksul, mida iseloomustavad suured ja uutmoodi probleemid. Föderatsiooni lõhestamise ähvardust püütakse nüüd jõuga teoks teha.

Olen seisukohal, et üldistele tõdedele ja põhiseadusele tuginedes on osariikide liit igavene. Kõikide rahvaste valitsuste põhiseaduses on vihjatud igikestvusele, isegi kui seda ei ole selgesõnaliselt väljendatud. Võib julgelt kinnitada, et mitte ükski õige valitsus ei ole kunagi oma olemust käsitlevas seaduses näinud ette iseenda tegevuse lõpetamist. Kui jätkame kõikide meie riigi põhiseaduse sätete täideviimist, püsib see liit igavesti, sest seda ei ole võimalik hävitada, kui just ei panda toime mõnda tegu, mida ei ole seaduses endas sätestatud.
Lisaks leian: kui Ameerika Ühendriigid ei oleks tõeline riik, vaid riikide ühendus, mida ühendab pelgalt leping, kas oleks seda siis võimalik ilma kõigi osapoolte nõusolekuta rahumeelselt olematuks teha? Üks lepinguosaline võib lepingut rikkuda, seda n-ö murda, kuid kas ei nõua lepingu tühistamine selle seaduslikku kehtetuks tunnistamist kõigi lepinguosaliste poolt?

Nendest üldpõhimõtetest tulenevalt jõuame väiteni, et juriidilises mõttes on liit alatine. Seda kinnitab ka liidu enda ajalugu. Liit on palju vanem kui põhiseadus. See loodi tegelikult ühinemislepingu alusel 1774. aastal. Seejärel liit arenes järjest ning 1776. aastal võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon. Läks veel veidi aega ning 1778. aastal seoti kõigi tollal eksisteerinud kolmeteistkümne osariigi saatus selgesõnaliselt konföderatsioonilepinguga, et liit kestaks igavesti. Ja viimaks, 1787. aastal oli üheks põhiseaduse määramise ja kehtestamise eesmärgiks “täiuslikuma liidu moodustamine”.

Kui liidu purustamine ühe osariigi või selle osa poolt oleks seaduslikult võimalik, oleks liit vähemtäiuslik kui enne põhiseaduse vastuvõtmist, sest siis kaoks see nii elutähtis püsivuse aspekt.

Eeltoodu põhjal võib öelda, et ükski osariik ei saa vaid taotluse alusel liidust seaduslikul viisil lahku lüüa; et sellekohased otsused ja määrused on seaduslikult kehtetud ja et osariigis või osariikides Ameerika Ühendriikide võimu vastu aset leidev vägivallaakt on olenevalt olukorrast kas ülestõus või revolutsioon.

Seetõttu olen seisukohal, et põhiseadust ja muid seadusi arvesse võttes ei ole liit purunenud; ning ma hoolitsen oma võimete piires selle eest, et liidu seadusi täidetaks ustavalt kõikides osariikides, sest see on mulle põhiseadusega ilmselgelt ülesandeks pandud. See on minu arvates lihtsalt mu kohus, mida ma täidan senikaua, kuni see on võimalik, välja arvatud siis, kui mu seaduslik käskija - Ameerika rahvas - keeldub andmast selleks vajalikke vahendeid või käsib mõnel autoritaarsel viisil vastupidist. Ma usun kindlalt, et liidu õigust kaitsta ennast ja areneda kooskõlas põhiseadusega ei nähta hädaohuna, vaid liidu väljakuulutatud eesmärgina.

Seejuures ei ole vaja veresauna ega vägivalda ja seda ei rakendata, välja arvatud juhul, kui riigiasutus pannakse olukorda, kus ta on sunnitud seda kasutama. Kasutan minule usaldatud võimu selleks, et hoida, vallata ja valitseda valitsusele kuuluvat vara ja kohti ning koguda tollimakse ja lõivusid; kuid nende ülesannete täitmiseks vajalikest võimupiiridest väljaspool ei rikuta mitte kusagil mitte kuidagi inimeste õigusi ega kasutata jõudu rahva vastu või rahva seas. Kui vaenulikkus Ameerika Ühendriikide vastu on kusagil meie riigis nii tugevalt võimust võtnud, et seal elavad pädevad kodanikud ei saa föderaalametis töötada, ei tooda ka väljastpoolt võõrtööjõudu sisse ega suruta seda vägisi kohalikele peale. Kuigi valitsusel võib olla kindel juriidiline õigus jõustada nende ülesannete täitmine, oleks katse seda teha nii ärritav ja peaaegu et ebapraktiline, et leian olevat parem loobuda mõneks ajaks selliste ametikohtade kasutamisest.

Postiteenustega varustamine jätkub kõikides liidu osades, välja arvatud juhul, kui see osutub võimatuks. Nii palju kui võimalik, peavad inimesed kõikjal tundma seda täiuslikku turvatunnet, mis kindlustab kõige paremini rahulikud mõtted ja tasakaalukad teod. Seda suundumust järgitakse senikaua, kuni hetkesündmused ja -kogemused näitavad, et kohandused või muudatused on tarvilikud. Eri juhtumite ja vajaduste korral käitun oma parima äranägemise järgi vastavalt olukorrale ning loodan leida rahumeelse lahenduse riigis tekkinud probleemidele ja taastada vennaliku mõistmise ja armastuse.

Ma ei kinnita ega lükka ümber, et siin ja seal on inimesi, kes püüavad liitu iga hinna eest hävitada ning tunnevad rõõmu iga ettekäände eest, mis sellist tegevust õigustab. Kuid kui selliseid inimesi on, ei vaevu ma ühegi sõnaga nende poole pöörduma. Ometi võin ma ju pöörduda nende poole, kes liitu tõesti kalliks peavad?

Enne kui ma asun rääkima nii tõsisel teemal nagu meie riigi struktuuri hävitamine koos selle heade külgede, mälestuste ja lootustega, kas poleks mõistlik selgitada, mis on sellise käitumise põhjused? Kas te riskiksite sellise meeleheitliku sammuga, kui on mingigi võimalus, et seda halba, mille eest põgenete, ei ole tegelikult olemaski? Kas riskiksite teha nii kohutava vea, kui see halb, mille poole tormate, on palju suurem kui see, mille eest põgenete?

Kõik väidavad, et on liitu kuuludes rahul seni, kuni kõiki põhiseaduslikke õiguseid on võimalik tagada. Kas siis kedagi on mõnest põhiseadusesse selgelt kirja pandud õigustest ilma jäetud? Ma arvan, et ei ole. Õnneks on inimmõistus selliselt loodud, et mitte ühelgi osapoolel ei ole julgust seda väita. Püüdke meenutada mõnda konkreetset olukorda, mil põhiseaduses selgelt kirja pandud sätet oleks kuidagi eiratud. Kui enamus saaks jätta vähemuse ilma mõnest põhiseaduses selgelt väljendatud õigusest pelgalt sellepärast, et neid on arvuliselt rohkem, võiks see moraalsest seisukohast olla õigustuseks revolutsioonile, eriti kui tegemist oleks mõne elutähtsa õigusega. Kuid me ei ole sellise olukorraga kokku puutunud. Kõik vähemuste ja üksikisikute elutähtsad õigused on poolt- või vastuhäältega, garantiide ja keeldudega nii kindlalt põhiseaduses tagatud, et selles osas ei saa kunagi tekkida avalikke vaidlusi. Kuid mitte ühtegi põhiseadust ei ole võimalik koostada selliselt, et see sisaldaks sätet, mida saaks kohaldada kõikide riigi tegelikul juhtimisel esilekerkivate küsimuste puhul. Mitte mingisuguse ettenägelikkusega ei saa ette näha kõiki võimalikke probleeme, samuti ei saa ükski mõistliku pikkusega dokument sisaldada selgeid sätteid kõikide olukordade kohta. Kas töökohustuste eest põgeneva isiku annavad üle riigi või osariigi võimuorganid? Põhiseaduses ei ole seda sõnaselgelt öeldud. Kas Kongress võib oma territooriumil orjapidamise ära keelata? Põhiseaduses ei ole seda sõnaselgelt öeldud. Kas Kongress peab oma territooriumil orjapidamist kaitsma? Põhiseaduses ei ole seda sõnaselgelt öeldud.

Sellised küsimused on meie põhiseaduslike vastuolude allikaks ning nende alusel jaguneme me enamuseks ja vähemuseks. Kui vähemus ei jää nõusse, peab nõusse jääma enamus, vastasel juhul lakkab valitsus toimimast. Muud võimalust ei ole, sest valitsuse tegevuse jätkamiseks peab üks või teine pool nõusse jääma. Kui sellises olukorras lööb vähemus nõustumise asemel liidust lahku, loob ta sellise käitumisega pretsedendi, mis omakorda lõhestab vähemust ennast ja hävitab selle, sest ka selle enda vähemus lööb lahku iga kord, kui selle enamus ei ole nõus olema kogu vähemuse kontrolli all. Näiteks miks ei võiks ükskõik milline osa uuest konföderatsioonist aasta või kahe pärast jälle omavoliliselt lahkuda, täpselt nagu praegu üks osa senisest liidust kavatseb teha? Kõik, kes praegu hellitavad väljaastumise mõtteid, saavad kohe teada, millised on selliste veendumuste tagajärjed.

Kas osariikide huvid langevad nii täiuslikult kokku, et uue liidu moodustamisel valitseb vaid üksmeel ja keegi enam ei eraldu?

On selge, et lahkulöömise keskseks ideeks on anarhia. Vaba rahva ainukeseks tõeliseks valitsejaks on enamus, mida hoitakse ohjes põhiseaduslike kontrollimiste ja piirangute abil ja mis areneb kiiresti vastavalt sellele, millised on muutused avalikkuse arvamuses ja meeleoludes. Selle põhimõtte eirajad liiguvad paratamatult anarhia või despotismi poole. Üksmeel on võimatu. Vähemuse valitsemine püsiva ühiskonnakorraldusena on täielikult vastuvõetamatu, nii et enamuse põhimõtte hülgamisel jääb järele kas mõni anarhia või despotismi esinemisvorm.

Ma ei unusta mõnede inimeste seisukohta, et põhiseaduslike küsimuste kohta langetab otsuse Ülemkohus, samuti tunnistan, et sõltumata otsuse iseloomust peaks see olema alati siduv ükskõik millise kohtuasja osapooltele, kõik sellised otsused väärivad väga lugupidavat suhtumist ja põhjalikku kaalutlemist kõikides sarnastes kohtuasjades valitsuse kõikides teistes tegevusvaldkondades. Ja kuigi on endastmõistetavalt võimalik, et selline otsus võib mõnel juhul olla ekslik, on sellise otsuse tõttu tekkiv kahju (mis piirdub ühe konkreetse kohtuasjaga ja mille puhul on võimalik, et see tühistatakse ja see ei muutu pretsedendiks teiste kohtuasjade puhul) igal juhul väiksem kui kahju, mis tuleneb erineva kohtupraktika kohaldamisest. Samal ajal peab iga aus kodanik tunnistama, et kui elutähtsaid küsimusi puudutav ja kogu rahvast mõjutav valitsuse poliitika määratakse jäädavalt kindlaks Ülemkohtu otsustega, mida hakatakse seejärel kohaldama tavatingimustes inimestevahelistes personaalsetes hagides, lakkavad inimesed silmapilkselt olemast omaenda elu üle otsustajad, olles sel määral praktiliselt andnud oma valitsuse Ülemkohtu kätesse. Seda öeldes ei taha ma rünnata kohtuid ega kohtunikke. Põhiseaduslike küsimuste otsustamine on kohustus, mille puhul nad ei saa loobuda enda ette toodud kohtuasjade lahendamisest nõuetekohasel viisil ning see ei ole nende süü, kui teised nende otsuseid poliitilistel eesmärkidel ära kasutavad.

Üks osa meie riigist usub, et orjapidamine on õige ja et seda õigust tuleks pikendada, teine osa aga peab seda valeks ega nõustu selle õiguse pikendamisega. See on ainuke oluline vaidlusküsimus. Põhiseaduses sisalduv põgeneva orja säte ja välismaalt sisseveetavate orjadega kaubitsemise keelustamise seadus on mõlemad sama hästi kui jõustunud, arvatavasti nii hästi kui seda saab olla ükskõik milline seadus kogukonnas, kus rahva moraalitunne võimaldab ka ebatäiuslikke seadusi pooldada. Suur enamus rahvast järgib seda jäika juriidilist kohustust mõlemal juhul ning mõned järgivad üht või teist seadust. Seda olukorda ei ole minu arvates võimalik täiuslikult lahendada; mõlemal juhul oleks see pärast riigi osa eraldumist halvem kui enne. Orjade sissevedu, millele nüüd on poolenisti lõpp tehtud, taaselustuks lõppkokkuvõttes ilma igasuguste piiranguteta ühes riigi osas, samas kui põgenevad orjad, keda praegu ainult osaliselt üle antakse, jäetaks teises osas üldse üle andmata.

Füüsilisest aspektist võetuna ei saa me lahku lüüa. Me ei saa riigi osi üksteisest eraldada ega ehitada nende vahele läbipääsmatut müüri. Abikaasad võivad lahutada ning minna teineteise juurest ära ja üksteise haardeulatusest kaugemale, kuid meie riigi erinevad osad ei saa ju seda teha. Neil ei ole muud võimalust kui olla üksteisega silmitsi; nad peavad jätkama suhtlemist, olgu siis sõbralikult või vaenulikult. Kas pärast lahkulöömist on võimalik muuta suhtlemine tõhusamaks või paremaks kui enne? Kas võõrastevahelisi kokkuleppeid on lihtsam sõlmida kui sõpradevahelisi seadusi vastu võtta? Kas lepinguid on võõraste vahel võimalik usaldusväärsemalt jõustada kui seadusi sõprade vahel? Oletame, et hakkate sõdima. Kuid sõdida ei saa ju lõputult ning pärast suuri kaotusi mõlemal poolel ning ei kummagi poole võitu seisate taas sama küsimuse ees – kuidas omavahel suhelda?

Meie riik kuulub koos oma institutsioonidega siin elavatele inimestele. Kui nad väsivad võimul olevast valitsusest, saavad nad kasutada oma põhiseaduslikku õigust muuta valitsust või oma revolutsioonilist õigust saata see laiali või kukutada see. Ma ei saa jätta tähelepanuta tõsiasja, et paljud väärikad ja isamaalised kodanikud soovivad meie riigi põhiseadust muuta. Kuigi ma ise ei soovita mingeid parandusi, tunnustan ma selles küsimuses täielikult inimeste seaduspärast õigust, mida saab põhiseaduse alusel kasutada kahel viisil; antud olukorras peaksin ma pigem pooldama inimeste õiglast võimalust seda õigust järgida kui seisma selle vastu. Söandan lisada, et ma ise eelistan konvendi kokkukutsumise võimalust, sest sel juhul saavad inimesed ise parandusettepanekuid teha, selle asemel et lubada neil anda oma poolt- või vastuhääl üksnes ebapädevate isikute tehtud ettepanekutele, mis ei pruugi olla täpselt sellised, mille osas nad sooviksid poolt või vastu olla. Minu arusaamist mööda on Kongressis vastu võetud üks parandus – ma ei tea täpselt, milline neist –, mille kohaselt ei sekku föderaalvalitsus mitte kunagi osariikide institutsioonide tegevusse, ja see kehtib ka teenistuses olevate isikute kohta. Et vältida mu sõnade vääritimõistmist, rikun oma lubadust mitte rääkida konkreetsetest parandustest, kuid murran seda ainult sellepärast, et pean ülalnimetatud parandust põhiseaduslikuks õigusaktiks ja mul ei ole vastuväiteid selle suhtes, et muuta see selgesõnaliseks ja tagasivõetamatuks.

Riigi kõrgeim võimukandja saab kõik oma volitused rahvalt, kuid rahvas ei ole andnud talle õigust määrata kindlaks osariikide väljaastumise tähtaeg. Seda saab teha ainult rahvas, kui ta nii otsustab, kuid ühelgi täidesaatva võimu esindajal ei ole sellega mingit pistmist. Tema kohus on juhtida olemasolevat valitsust sellisena nagu see talle üle anti ning anda see omakorda kahjustamatult edasi oma ametijärglasele.

Miks ei peaks me siis kindlalt usaldama rahva õiglustunnet? Kas on kusagil maailmas mõni parem või võrdsem lootus? Kas oma praegustes erimeelsustes leiab emb-kumb osapool, et tal pole õigus? Sõltumata sellest, kas kõikide rahvaste kõigeväeline juht on oma igavese tõe ja õiglusega teie poolel, kes te olete põhjas, või teie poolel, kes te olete lõunas, avaldub tema tõde ja õiglus kindlasti Ameerika rahva suurepärase kohtu otsuse kaudu.

Selles valitsuses, mille juhtimise all me elame, on rahvas targalt andnud oma riigiametnikele vähe õigusi, millega võib tekitada kahju, ning on samavõrd targalt näinud ette, et need vähesed neile antud õigused jõuavad väga lühikeste ajavahemike järel rahva kätte tagasi. Sellal kui rahvas säilitab oma võimu ja valvsuse, ei saa ükski ametkond mingi äärmise nurjatuse või rumalusega kahjustada valitsust selle lühikese aja jooksul, mis kestab neli aastat.

Mu kaasmaalased, viimne kui üks teie seast, mõelge kogu selle küsimuse üle rahulikult ja põhjalikult. Ruttamata ning tasakaalukalt tegutsedes ei ole võimalik kaotada midagi väärtuslikku. Kui mingi põhjus kiirustab teid ülepeakaela astuma sammu, mida te iial muidu ei astuks, raiskate te tegelikult oma aega ja see, mida püüate saavutada, ei kuku ikkagi hästi välja. Teie, kes te olete praegu rahulolematud, teil on endiselt olemas praegune põhiseadus selle muutmata kujul ning selles tundlikus küsimuses teie enda poolt raamistatud seadused, kuid uuel ametkonnal ei ole mingit otsest õigust muuta kumbagi neist, isegi kui ta seda sooviks. Kui tunnistataks, et teie, rahulolematud, olete vaidluses õigel poolel, ei oleks ikkagi ühtegi head põhjust, miks hakata kiirustades tegutsema. Intelligentsus, isamaalisus, kristlus ning kindel toetumine Taevaisale, kes ei ole veel kunagi hüljanud seda õnnelikku maad, on jätkuvalt õiged kriteeriumid, mille abil saab meie praegust keerulist olukorda kõige paremini lahendada.

See nii tähtis kodusõja puhkemise küsimus on teie kätes, mu rahulolematud kaasmaalased, mitte minu kätes. Valitsus ei tungi teile kallale. Teil ei saa tekkida konflikti, ilma et oleksite ise kallaletungijad. Te ei ole taevase väe ees andnud vannet hävitada valitsus, samas kui mina annan kõige pühalikuma tõotuse seda “hoida ja kaitsta ning selle eest seista.”
Ma olen sunnitud siinkohal oma kõne lõpetama. Me ei ole vaenlased, vaid sõbrad. Me ei tohi olla vaenlased. Kuigi kired on löönud lõkkele, ei tohi need purustada meie vastastikuse kiindumuse köidikuid. Need müstilised mälestuste kandlekeeled, mis ulatuvad igalt lahinguväljalt ja kodumaa patrioodi haualt inimeste südameni ja kodukoldeni, panevad selle liidu ühise hääle veel võimsamalt helisema, kui neid keeli taas kord puudutatakse. Ning võime kindlad olla, et neid puudutavad meie loomuse paremad küljed.