Eesti

Riikide aruanded inimõiguste alase olukorra kohta aastal 2006

Avaldaja: demokraatia, inimõiguste ja tööga seotud küsimustega tegelev amet 6. märts 2007

Eesti rahvaarv on 1,34 miljonit, selle riigikord on põhiseaduse järgi parlamentaarselt demokraatlik; seadusandlik võim kuulub ühekojalisele parlamendile, valitsuse juhiks on peaminister ja riigijuhiks president. 23. septembril valis 345-liikmeline valijameeste kogu presidendiks Toomas Hendrik Ilvese, kes astus senise presidendi Arnold Rüütli asemele. 2003. aasta märtsis toimunud parlamendivalimised olid üldiselt vabad ja õiglased. 2005. aasta märtsis astus ametisse Keskerakonnast, Reformierakonnast ja Rahvaliidust moodustatud valitsuskoalitsioon koos peaministri Andrus Ansipiga. Julgeolekujõud olid üldiselt kindlalt tsiviilvõimude kontrolli all.

Üldjoontes austas valitsus oma kodanike ja vene keelt kõnelevatest mittekodanikest koosneva suure etnilise grupi inimõigusi; mõnes valdkonnas esines siiski vajakajäämisi. Esines teateid selle kohta, et politsei- ja vanglaametnikud on kasutanud vägivalda. Vanglates valitsesid endiselt viletsad tingimused, kuigi mõneti on olukord paranenud. Jätkuvalt oli probleemiks koduvägivald ja laste väärkohtlemine.

INIMÕIGUSTE AUSTAMINE

1. Austus isikupuutumatuse vastu, sealhulgas inimese õigus kaitsele alljärgneva eest.

a. Inimeselt omavoliliselt või ebaseaduslikult elu võtmine

Puuduvad teated selle kohta, et valitsus või selle esindajad oleksid inimestelt omavoliliselt või ebaseaduslikult elu võtnud.

b. Kadumine

Poliitiliste motiividega seotud kadumise juhtudest ei ole teada antud.

c. Piinamine ja muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine

Ülalnimetatud tegevus on seadusega keelatud. Siiski on teada juhud, kus politsei on kasutanud ülemäärast füüsilist jõudu ja ahistanud kahtlustatavaid vahistamise ja küsitlemise ajal verbaalselt.

Jaanuaris esitas Viru ringkonnaprokurör kahele politseinikule süüdistuse selle eest, et nad tungisid kallale kahtlusalusele, keda nad püüdsid pärast autoga tagaajamist vahistada. Aasta lõpu seisuga oli kohtuasi pooleli.

Oktoobris esitati ühele politseinikule süüdistus ülemäärase füüsilise jõu kasutamise eest kolme narkootikumide tarvitamises kahtlustatud nooruki suhtes. Aasta lõpu seisuga oli kohtuasi pooleli.

Aasta lõpu seisuga oli pooleli üheksa eelnevatel aastatel algatatud politseivägivallaga seotud uurimist.

Tingimused vanglates ja kinnipidamisasutustes

Vanglates valitsesid endiselt viletsad tingimused ja enamik meestevanglaid oli ülerahvastatud. Augustis moodustas justiitsminister vanglate sisekontrolli üksuse. Tõsiseks probleemiks oli rahaliste vahendite ja koolitatud personali nappus. Kinnipidamisasutused olid ikka veel ülerahvastatud. Õiguskantsler nõudis taas tungivalt, et vanglate ja kinnipidamisasutuste tingimuste parandamiseks eraldataks lisavahendeid. Teateid konkreetsetest tulemustest selles vallas aasta jooksul ei olnud. Täiskasvanud ja alaealisi kinnipeetavaid hoiti üksteisest lahus, samuti olid eraldatud naised ja mehed. Ametiasutuste teatel oli 9–10% vanglates toimepandud kuritegudest seotud vägivalla või verbaalse ahistamisega kas kaasvangide või ametiisikute suhtes.

2006. aastal tapsid kinnipeetavad Murru vanglas kaks kaasvangi. Novembris algatas prokuratuur Murru vangla direktori kohusetäitja ja asedirektori suhtes kriminaaluurimise seoses võimaliku hooletusega. Uurimine oli aasta lõpu seisuga pooleli.

Valitsus lubab sõltumatutel inimõiguste vaatlejatel vanglaid külastada. Aasta jooksul selliseid külastusi ka toimus. Rahvusvaheline Punase Risti Komitee ei teinud 2006. aastal Eestisse ühtegi külaskäiku.

d. Alusetu vahistamine või kinnipidamine

Põhiseaduse ja teiste seaduste kohaselt on keelatud alusetu vahistamine ja kinnipidamine ning valitsus on neid keelde üldjoontes ka järginud.

Politsei ja julgeolekustruktuuride roll

Õigus- ja korrakaitse eest vastutavad politsei, kaitsepolitsei, maksu- ja tolliamet ning piirivalve. Politsei, kaitsepolitsei ja piirivalve alluvad siseministeeriumile. Maksu- ja tolliamet kuulub rahandusministeeriumi vastutusalasse. Vanglapersonal on justiitsministeeriumi järelevalve all. Kaitsevägi vastutab välise julgeoleku eest, kuid tagab ka riigisisese julgeoleku juhul, kui riigi põhiseaduslik kord on ohus. Politseiamet on keskne ja vastutav asutus, mis korraldab, juhib ja koordineerib enda alluvuses olevate politseiasutuste tegevust. Politseiasutusi on kolm ja piirkondlikke politseiprefektuure neli.

Korruptsioon ei ole üldjuhul probleemiks olnud, kuigi liikluspolitseis esines selliseid juhtumeid. Aasta jooksul uuris riigiprokuratuur juhtumit, mis hõlmas 26 liikluspolitseiniku osalemist altkäemaksuvõtmises. Aasta lõpu seisuga oli kohtuasi pooleli. Üldiselt võib öelda, et ühegi kuriteo eest ei jäetud karistust määramata. Politseivägivalla süüdistuste korral uurib asja politsei sisekontrolli osakond, kes esitab seejärel tulemuste kohta aruande. Kui uurimise käigus leitakse, et süüdistused on põhjendatud, algatab politsei vastutava politseiametniku suhtes distsiplinaarasja menetluse, mille käigus kõrvaldatakse ametnik näiteks ajutiselt töölt. Vajaduse korral algatavad prokurörid politseiametniku suhtes kriminaalmenetluse.

Vahistamine ja kinnipidamine

Seaduse järgi võivad ametivõimud inimese vahistada ainult kohtumääruse alusel. Ametivõimud peavad kinnipeetavaid vahistamise põhjustest kohe teavitama. Riigis toimib kautsjonisüsteem. Inimest võib süüdistust esitamata vahi all hoida kuni 48 tundi; pikemaks kinnipidamiseks on vaja kohtumäärust. Politsei ületas nimetatud piire harva. Kinnipeetavatele tuleb viivitamatult anda võimalus võtta ühendust advokaadiga; kui õigusnõustamiseks puuduvad rahalised võimalused, tasub vastavad kulud riik. Inimest võib eeluurimise all hoida kuni kaks kuud; seda tähtaega võib kohtumäärusega pikendada kokku kuni 12 kuuni.

Probleeme on tekitanud pikka aega kestev vahi all hoidmine eeluurimise ajal. Ligikaudu 23% vanglasviibijatest olid eeluurimise all ja keskmiselt kestis eeluurimine 8 kuud.

e. Kriminaal- ja kohtumenetlus

Põhiseaduses on sätestatud, et kohtuvõim on sõltumatu. Valitsus austas seda sätet üldjuhul ka praktikas.

Kohtuvõim toimib kolmeastmelise süsteemina. Esimese astmena lahendavad kohtuasju maa- ja halduskohtud. Kolm teise astme kohut, mida vahel nimetatakse ka ringkonnakohtuks või apellatsioonikohtuks, vaatavad läbi kaebused esimese astme kohtute otsuste suhtes. Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, mis tegeleb põhiseaduslikkuse järelevalvega.

Kohtumenetlus

Kohtupidamine on avalik. Vandekohtunike kogu ei kasutata, menetluses osalevad kohtunik ja kohtu kaasistujad. Kostjal on õigus viibida kohtuistungil ja pidada selleks ettenähtud ajal advokaadiga nõu. Kriminaalmenetluses on kõikidele inimestele tagatud advokaat riigi kulul, tsiviilkohtumenetluses on advokaat tagatud nendele, kellele käib tema palkamine üle jõu. Kostja võib kohtuda tema vastu tunnistavate inimestega ja küsitleda neid ning kutsuda omalt poolt tunnistajaid ja esitada tõendeid. Kostjal ja tema advokaadil on juurdepääs neid puudutava kohtuasjaga seotud riiklikele tõendusmaterjalidele. Kostja puhul kehtib süütuse presumptsioon ja tal on kaebuse esitamise õigus. Seaduse järgi laienevad eelnimetatud õigused kõikidele elanikele sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud või mitte.

Põhiseaduses sätestatakse õigus õiglasele kohtupidamisele ja sõltumatu kohtuvõim on selle üldiselt ka taganud.

Poliitvangid ja kinnipeetavad

Poliitilistel kaalutlustel vangistatutest või kinnipeetavatest ei ole teada antud.

Tsiviilkohtumenetlus ja õiguskaitsevahendid

Tsiviilasju lahendab sõltumatu ja erapooletu kohus. Kohtusse saab pöörduda, kui inimõiguste rikkumise eest soovitakse nõuda kahjutasu või tahetakse sellist käitumist lõpetada. Igasuguse väidetava õigusrikkumise vastu saab rakendada nii halduslikke kui ka kohtulikke abinõusid. Inimõigustega seotud kohtuotsuste täideviimisel probleeme ei esinenud.

f. Alusetu privaatsuse häirimine või perekonnaellu, kodusesse ellu või kirjavahetusse sekkumine

Selline tegevus on põhiseadusega keelatud ja riigis on sellest keelust üldiselt praktikas ka kinni peetud.

2. Austus tsiviilvabaduste vastu

a. Sõna- ja ajakirjandusvabadus

Põhiseaduses on sätestatud sõna- ja trükivabadus; riigis on neid õigusi praktikas üldiselt ka austatud ja akadeemilist vabadust ei ole piiratud. Sõna- ja ajakirjandusvabaduse tagavad sõltumatu press, hästi töötav kohtunikkond ja toimiv demokraatlik poliitiline kord.

Seadusega on keelatud tegevus, millega kutsutakse avalikult üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, seksuaalse sättumuse, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui see seab ohtu inimese elu, tervise või vara.

Interneti-vabadus

Riik ei piiranud juurdepääsu Internetile, samuti ei teatatud sellest, et riik oleks kontrollinud elektronposti või Interneti-jututubasid. Inimestel ja rühmitustel oli võimalik Internetis, sealhulgas elektronposti teel, oma seisukohti rahumeelselt väljendada.

Akadeemiline vabadus ja kultuuriüritused

Akadeemilist vabadust ja kultuuriürituste korraldamist riigis ei piiratud.

b. Rahumeelse kogunemise vabadus ja koondumisvabadus

Põhiseaduses on sätestatud rahumeelse kogunemise vabadus ja koondumisvabadus ning riigis on neid õigusi praktikas üldiselt ka austatud.

Kogunemisvabadus

See vabadus on seadusega sätestatud ja riigis on seda õigust üldiselt praktikas ka austatud.

Ametiasutustel on ulatuslikud volitused avalikud kogunemised turvalisuskaalutlustel ära keelata, ent seda tehti harva. Juunist septembrini piiras riik turvalisuskaalutlustel kõikide rühmituste ja organisatsioonide juurdepääsu vastuolusid tekitavale nõukogude monumendile riigi pealinna südames. Riik ei keelanud monumendi tulevikku käsitlevate meeleavalduste korraldamist ausamba asukohast eemal. Augustis ei suutnud riik kaitsta homoseksuaalide õiguste toetamise paraadil osalenuid (vt punkti 5).

Koondumisvabadus

See vabadus on seadusega sätestatud ja riigis on seda õigust üldiselt praktikas ka austatud.

Põhiseadusega on keelatud organisatsioonid, ühendused ja erakonnad, mis püüavad jõuga muuta riigi põhiseaduslikku korda või on muul viisil õigusaktidega vastuolus. Seadusjärgselt ei ole mittekodanikel lubatud erakondadesse astuda, kuid nad võivad moodustada ühiskondlikke rühmitusi.

c. Usuvabadus

Põhiseaduses on sätestatud usuvabadus ning riigis on seda õigust praktikas üldiselt ka austatud.

Usuühenduste tegevust reguleeritakse seadusega; kirikute, koguduste ja koguduste ühenduste põhikirjad registreeritakse linnakohtutes. Seaduse kohaselt peab usuorganisatsiooni registreerimiseks kuuluma sellesse vähemalt 12 liiget ning organisatsiooni juht peab olema Eestis elanud kuni viis aastat.

Erinevate religioossete kogukondade vahelised suhted olid üldiselt sõbralikud; siiski olid Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik endiselt eriarvamusel õigeusu kiriku varade kasutamise suhtes.

Seadusega on keelatud tegevus, millega kutsutakse avalikult üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses mitme omaduse, sealhulgas usutunnistusega, kui see seab ohtu inimese elu, tervise või vara (vt punkti 2a).

Sotsiaalne vägivald ja diskrimineerimine

Aprillis kajastati ajakirjanduses juhtumit, kus kaks skinheedi välimusega isikut hüüdsid Tallinna külastanud Iisraeli kodanikule antisemiitlikke solvanguid ja viskasid teda õllepudeliga. Iisraeli kodaniku väitel teavitas ta juhtunust politseid, kuid see „suhtus tema kaebusesse ükskõikselt”. Politsei sõnul ei teavitatud neid pudeliga loopimisest. Sündmuskohale saadeti patrull, kuid kuna teo toimepanijaid ei leitud ja füüsilisi vigastusi ei olnud, siis täiendavat uurimist ei toimunud.

Aasta jooksul ei teatatud ühestki antisemiitlikust teost.

Juunis lõhkusid kaks vandaali Rakvere kalmistul seitse hauaplaati ja mitu laternat. Politsei võttis vahi alla kaks kahtlusalust, kes tunnistasid end süüdi. Septembris määras kohus ühele neist viiekuulise vanglakaristuse.

Mais määras kohus nelja ja poole aasta pikkuse vabadusekaotuse isikule, kes mõisteti süüdi Pauluse kiriku raamatukogu süütamises. Süütamine toimus 2005. aasta aprillis.

Politsei uuris edasi 2005. aasta detsembris aset leidnud juhtumit, kus tundmatu isik või tundmatud isikud lõhkusid Pärnu kalmistul enam kui 20 hauaplaati, samuti riste, laternaid ja pinke.

Veebruaris lükkas Riigikohus ümber 2005. aasta juunis tehtud otsuse isiku suhtes, kellele esitati süüdistus rahvusliku päritolu, rassi või usutunnistuse pärast avalikult sotsiaalsele vihkamisele üles kutsuva essee kirjutamise eest. Oma essees nõudis autor kõikide kristlaste, juutide ja kirikute hävitamist. Riigikohtu hinnangul ei sisaldanud essee üleskutset sotsiaalsele vihkamisele ega vägivallale selliselt, nagu seda on kirjeldatud seaduses.

Valitsus astus samme, et mälestada holokausti ja edendada koolides holokausti teema käsitlemisel levinud tavasid.

Üksikasjalikum teave on toodud 2006. aasta rahvusvahelises usuvabaduse aruandes.

d. Riigisisese liikumise, välismaale reisimise, emigreerimise ja repatrieerimise vabadus

Need vabadused on põhiseadusega sätestatud ja riigis on neid õigusi üldiselt praktikas ka austatud.

Valitsus ei piiranud mittekodanikest residentide (s.t teiste riikide kodanike või kodakondsuseta isikute) õigust reisida, emigreeruda või repatrieeruda ning kindlustas reisidokumendid kõigile riigis seaduslikult elavatele isikutele, sealhulgas sellele 8,8%le, kellel polnud kodakondsust. Õiguskantslerile esitati kaebusi elamislubade väljastamisel tekkivate viivituste ja viisa andmisest keeldumise pärast.

Põhiseadusega on keelatud inimeste vägivaldne riigist väljasaatmine ja valitsus ei rakendanud seda meedet.

Pagulaste kaitse

Seadus lubab anda pagulasstaatuse ja pakkuda varjupaika vastavalt 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsioonile ja selle 1967. aasta protokollile; valitsus on loonud pagulastele kaitse pakkumise süsteemi. Tegelikult pakkus riik kaitset tagasisaatmise eest, s.t inimesi ei saadetud tagasi riiki, kus nad kartsid tagakiusamist.

Pagulasseisundit ega varjupaika riik aasta jooksul ei andnud, sest ükski taotleja ei vastanud 1951. aasta ÜRO konventsiooni ega selle 1967. aasta protokolli alusel kehtestatud tingimustele. Ametliku statistika kohaselt esitati ametiasutustele läbivaatamiseks 15 varjupaigataotlust, sealhulgas kaheksa eelnevatel aastatel esitatud taotlust. Viis taotlust lükati tagasi, seitsme puhul oli menetlus aasta lõpu seisuga pooleli.

Riik pakub ajutist kaitset isikutele, kes ei vasta 1951. aasta konventsiooni ja 1967. aasta protokolli järgi pagulasseisundi saamise tingimustele. Sellist kaitset pakuti aasta jooksul ühele isikule.

Pagulaste ja varjupaigataotlejate abistamisel tegi riik koostööd ÜRO pagulaste ülemkomissariga ja teiste humanitaarorganisatsioonidega.

Riigis kehtib nn turvalise päritolu- või transiidiriigi poliitika. Turvalisteks riikideks peeti ÜRO pagulasseisundi konventsiooni osalisriike.

3. Poliitiliste õiguste austamine: kodanike õigus vahetada valitsust

Seadus annab kodanikele õiguse vahetada rahumeelselt valitsust ja kodanikud kasutasid seda õigust korralistel vabadel ja õiglastel valimistel, mis peeti üldise valimisõiguse põhimõttel.

Valimised ja poliitiline osalus

23. septembril valis 345-liikmeline valjameeste kogu presidendiks Toomas Hendrik Ilvese. 2003. aasta üldjoontes vabade ja õiglaste parlamendivalimiste järel loodi Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu esindajatest koosnev valitsuskoalitsioon. Koalitsioon läks laiali 2005. aasta aprillis ja ametisse astus uus, Keskerakonnast, Reformierakonnast ja Rahvaliidust koosnev koalitsioonivalitsus.

Parlamendivalimistel võivad osaleda ja erakondade liikmeks võivad saada ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Mittekodanikest residendid ja isikud, kes on Eestis alaliselt elanud vähemalt viis aastat enne valimisi, võivad küll hääletada kohalike omavalitsuste valimistel, ent ei tohi ise kandideerida.

101 parlamendiliikmest 20 olid naised. Valitsuse 13-liikmelisse kabinetti kuulus 2 naist.

101 parlamendiliikme hulgas oli etniliste vähemuste esindajaid 8.

Riigiametnike korruptsioon ja riigiasutuste töö läbipaistvus

Vaatlusalusel perioodil teatati üksikutest riigiametnikega seotud korruptsioonijuhtumitest.

Veebruaris mõistis kohus Riigikantselei infosüsteemide ja asjaajamise osakonna endise juhi ühelt eraettevõttelt altkäemaksu võtmise eest süüdi. Talle mõisteti kahe ja poole aasta pikkune tingimisi vabadusekaotus 18kuulise katseajaga, lisaks pidi ta ebaseaduslikult omandatud raha riigile tagastama.

Mais mõisteti 16 kuuks vangi endine ehitusspetsialist, kes nõudis ja sai ülikooli ehitamiseks välja kuulutatud riigihanke käigus altkäemaksu.

Juunis mõistis Tartu maakohus 15 tolliametnikku altkäemaksu võtmises süüdi. Kohus määras ametnikele kuni kolmekuulise vabadusekaotuse või 2–3 aasta pikkuse tingimisi karistuse.

Seaduse järgi tuleb tagada üldsuse juurdepääs avalikule teabele ja luua võimalused avaliku sektori töö kontrollimiseks. Juurdepääs avalikule teabele oli inimestele ka tegelikkuses tagatud.

4. Valitsuse suhtumine inimõiguste väidetavate rikkumiste rahvusvahelisse ja valitsusvälisesse uurimisse

Mitmed riiklikud ja rahvusvahelised inimõigustega tegelevad rühmitused uurisid inimõigusi puudutavaid juhtumeid ja avalikustasid uurimise tulemused, ilma et riik oleks neid üldjuhul takistanud. Riigiametnikud olid enamasti koostööaltid ja rühmituste seisukohtade suhtes soodsalt meelestatud.

5. Diskrimineerimine, sotsiaalne vägivald ja inimkaubandus

Põhiseadusega on keelatud igasugune diskrimineerimine ja seda põhimõtet riigis üldiselt ka järgiti. Siiski oli probleemiks naiste ja laste väärkohtlemine.

Naised

Muret tekitas naiste vastu suunatud vägivald, sealhulgas abikaasa poolne vägivald. Seadus keelab kehalise väärkohtlemise, kuid ei erista meeste, naiste või laste vastu toimepandud tegusid. Politsei andmetel leidis aasta jooksul aset enam kui 3300 koduvägivalla juhtumit. 2005. aastal mõisteti enam kui 700 juhul inimesed sellise väärkohtlemise eest süüdi. Vabaühenduste hinnangul on koduvägivald tõsiseks probleemiks – näiteks kannatas nende väitel iga viies naine füüsilise, seksuaalse või emotsionaalse koduvägivalla all. Sellise väärteo eest on ette nähtut trahv või kuni kolmeaastane vangistus ning kui vägivallatsemine on kestnud pikka aega ja pidevalt, on karistuseks viie aasta pikkune vabadusekaotus. Koduvägivalla ohvritele annavad soovi korral toetust – sealhulgas nõu ja õigusabi – kohalikud sotsiaaltöötajad ja selle probleemi lahendamisele spetsialiseerunud vabaühendused.

Vägistamine (ka abikaasa poolt) on ebaseaduslik ja seadus näeb selle eest ette kohtulikule vastutusele võtmise. Vägistamise eest karistatakse kuni 15 aasta pikkuse vangistusega. Aasta jooksul pandi politsei andmetel toime 73 vägistamist ja 27 vägistamiskatset. 2005. aastal mõisteti vägistamise eest süüdi 46 inimest.

Prostitutsioon ei ole keelatud ja on riigis levinud; seevastu prostitutsiooni vahendamine on ebaseaduslik.

Esines teateid naistega kaubitsemisest seksuaalse ärakasutamise eesmärgil (vt punkti 5, Inimkaubandus).

Seksuaalne ahistamine on seadusega keelatud. Esines seksuaalset ahistamist töökohal, kuid seda ei peetud tõsiseks probleemiks. Seaduse kohaselt lahendab sellised vaidlused kohus, õiguskantsler või soolise võrdõiguslikkuse volinik. Kannatanu võib nõuda kahju hüvitamist ja seadusevastase käitumise lõpetamist.

Kuigi seaduste järgi on naistel meestega võrdsed juriidilised õigused ja nad peaksid saama sama töö eest ühesugust tasu, ei järgitud seda alati praktikas. Naiste keskmine haridustase on meeste omast kõrgem, ometi oli esimeste keskmine töötasu üldiselt madalam; samuti esineb jätkuvalt elukutseid, kus domineerivad kas mehed või naised.

Lapsed

Laste õigused ja nende heaolu oli riigi prioriteediks.

Seaduse järgi on koolis õppimine kohustuslik alates 7. eluaastast kuni selle ajani, mil õpilane omandab põhihariduse; tavapäraselt kestab koolikohustus 9 aastat või kuni 17. eluaastani. Põhihariduse omandamine on tasuta. Koolikohustust täitis ligikaudu 98,7% kooliealistest lastest. Statistikaameti andmetel oli enamiku õpilaste keskmiseks haridustasemeks keskharidus, millele lisandus kaks aastat kõrgkooliõpinguid. Riik võimaldas lastele tasuta arstiabi ja subsideeris koolilõunaid. Poistel ja tüdrukutel oli kooliharidusele võrdne juurdepääs.

Muret tekitas laste väärkohtlemine. Politsei andmetel pandi aasta jooksul laste suhtes toime 491 vägivallaakti (see näitaja hõlmab ka kodu- ja koolivägivalda).

Aasta jooksul teatati 26st alaealiste vägistamisjuhtumist ja kuuest vägistamiskatsest. Politsei registreeris 127 alla 18aastaste seksuaalse kuritarvitamise juhtumit, kusjuures 37 ohvrit olid nooremad kui 14 aastat. 2005. aastal mõisteti alaealiste suhtes toime pandud seksuaalkuritegudes süüdi 49 isikut.

Esines teateid lasteprostitutsioonist ja lastega kaubitsemisest seksuaalse ärakasutamise eesmärgil (vt punkti 5, Inimkaubandus).

Inimkaubandus

Kõiki inimkaubanduse vorme kriminaalkuriteoks nimetav õigusakt puudub. Siiski saavad ametivõimud esitada inimestega kaubitsejatele süüdistuse seaduse alusel, millega keelustatakse orjastamine ja inimeste toimetamine isikuvabadust piiravasse riiki. Niisuguste tegude eest võib määrata 1–12 aasta pikkuse vabadusekaotuse või rahalise karistuse.

Riik oli eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse lähtekohaks, transiidiriigiks ja sihtkohaks. Probleemi üldise ulatuse kohta oli hinnangulisi andmeid raske saada. 2005. aastal korraldas Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon uuringu, mis käsitles seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuvat inimkaubandust. Uuringu järgi oli ajavahemikul 2001–2004 Eestis seda liiki inimkaubanduse teadaolevaid ohvreid 100. See arv hõlmab ka riigist läbiviidud ja riiki sisse toodud inimesi. Näib, et inimkaubandus on oma olemuselt jäänud varasemate aastatega võrreldes muutumatuks. Lihtsad reisivõimalused, lühikesed vahemaad, madalad reisikulud ja tööotsijate soov leida välismaal seaduslik töökoht lihtsustasid inimkaubitsejate tegevust oma ohvrite toimetamisel Põhjamaadesse ja ELi riikidesse. Inimkaubitsejateks olid üksikisikud, väikesed rühmitused ja organiseerunud kurjategijad, kes juhtisid prostitutsioonitööstust ja meelitasid ohvreid lubadusega leida seaduslik töökoht või elamis- ja õppimisvõimalus välismaal. Inimkaubitsejatel oli tavaks ohvritega sõbruneda või esineda seaduslikult töökohti vahendavate isikutena. Eesti suhteliselt leebe reisimiskorra tõttu ei olnud võltsdokumente alati vajagi.

Võitlus inimkaubanduse vastu oli riiklik prioriteet. Jaanuaris võttis valitsus vastu riikliku tegevuskava ja seadis sisse inimkaubanduse andmebaasi, et saada probleemi ulatusest ülevaade.

Juulis mõistsid Soome kohtud pärast kohalike ja Soome uurijate ühispingutusi viis Eesti ja kaks Soome inimkaubitsejat süüdi 15 Eesti naise toimetamises Soome prostitutsiooni eesmärgil. Karistuseks määratud vabadusekaotused ulatusid 27 kuust kuni viie aastani. Aasta lõpu seisuga oli kohtuotsus edasi kaevatud. 2005. aastal rakendas valitsus orjastamist käsitlevat seadust kahe kohtuasja puhul, mille tulemusena mõisteti seitse isikut süüdi. Lisaks algatasid ametivõimud prostitutsiooni vahendamise kohta 73 kohtuasja ja kohtud mõistsid süüdi 40 isikut; alaealiste prostitutsiooni suhtes algatati 2005. aastal viis kohtuasja ja süüdi mõisteti 15 isikut. Inimkaubandusega võitlemise eest vastutavad sise-, sotsiaal-, välis- ja justiitsministeerium. Eesti võttis osa Põhjamaade ja Balti riikide inimkaubanduse rakkerühma tööst. Samuti osales riik Euroopa Liidu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, Läänemeremaade Nõukogu, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Euroopa Nõukogu raames aktiivselt inimkaubandusvastases tegevuses. Lisaks aidati kaasa rahvusvahelisele uurimistööle teistes riikides.

Seadusega nähakse nii inimkaubanduse kui ka kõikide teiste kuritegude ohvritele ette kaitse, samuti õigus- ja ravikulude hüvitamise õigus, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et see oleks inimkaubanduse ohvritele ka tegelikkuses tagatud olnud. Igas maakonnas oli ametisse määratud ohvriabitöötaja, kes aitas inimkaubanduse ohvritel saada toetust sotsiaalabisüsteemist. Vabaühendused koolitasid neid töötajaid vaatlusalusel perioodil inimkaubanduse valdkonnas.

Tööd jätkas ühe vabaühenduse juhitav inimkaubanduse ennetamise abitelefon, mille tegevust hakkas valitsus aasta jooksul rahastama. Nimetatud telefoninumbrilt anti välismaisest tööst huvitatud inimestele teavet inimkaubandusega seotud ohtude kohta. Telefoninumbrile tehti 2005. aastal enam kui 400 kõnet.

Aasta jooksul korraldas sotsiaalministeerium riigiametnikele, kohalikele omavalitsustele ja välismaal rahuvalvajana teenistuses olevatele kaitseväelastele, ametiühingutele, sotsiaaltöötajatele, naisorganisatsioonidele, ajakirjanikele ja ohvriabitöötajatele loengusarja prostitutsiooni ja inimkaubanduse teemal. Et aidata inimkaubanduse ohvreid paremini, kaasrahastas riik sotsiaaltöötajatele, nõustajatele ja õpetajatele mõeldud käsiraamatute väljaandmist.

Puuetega inimesed

Seadusega on keelatud puuetega inimeste diskrimineerimine tööhõive ja hariduse vallas, tervishoiuteenuste kättesaadavuse suhtes ja teiste riigi pakutavate teenuste osutamisel ning neid keelde riigis üldiselt ka järgiti. Seadus ei kohusta puuetega inimestele hoonetesse ligipääsu tagamist; sissepääs vanematesse ehitistesse käis üle jõu, samas olid uutel või remonditud hoonetel ligipääsuvõimalused üldjuhul olemas. Aasta jooksul suurendas riik puuetega lastele mõeldud toetust 25% võrra. Puuetega inimeste õiguste kaitsmine on sotsiaalministeeriumi ülesanne.

Rahvuslikud, rassilised või etnilised vähemused

Esines avalikke rassilisi vaenuavaldusi, kuigi need juhtumid olid harvad. Vihkamisele õhutavaid kuritegusid keelustav seadus puudub, kuid on olemas õigusakt, mis keelab kutsuda üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, seksuaalse sättumuse, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga.

Politsei algatas 2005. aastal uurimise Eesti Päevalehes avaldatud märkuste suhtes, mis väidetavalt õhutasid viha vene rahvuse vastu. Oktoobris otsustas Tallinna linnakohus, et artikkel ei kutsunud üles vihkamisele ega vägivallale ning autor mõisteti õigeks.

Märtsis trahvis politsei kolme noorukit rassilisele sotsiaalsele vihkamisele õhutamise eest (Aafrika päritolu Hollandi kodaniku suhtes) ühes Tallinna meelelahutusasutuses. Väidetavalt solvasid tundmatud isikud augustis Tartu ööklubis ühest Aafrika riigist pärit filosoofiakandidaati. Politsei algatas uurimise ja aasta lõpu seisuga oli see pooleli.

Aasta jooksul kriminaliseeriti sotsiaalsele vihkamisele või vägivallale õhutamine seksuaalse sättumuse alusel. Augustis ründas mitu isikut Tallinnas peetud geiparaadil osalenuid. Viga said 12 osalist, üks isik esitas kaebuse paraadil olnud politseinikele, kes aga ei suutnud siiski vägivalda ära hoida. Politsei lõpetas võimaliku sotsiaalsele vihkamisele õhutamise uurimise, sest teo toimepanijaid ei olnud võimalik leida. Politsei algatas seitse väärteomenetlust. Ühel juhul määrati trahv, ülejäänute puhul oli menetlus aasta lõpu seisuga pooleli.

Seadusega on sätestatud vähemusrahvustesse kuuluvate kodanike kultuuride kaitse; mõned kodanikud väitsid aga, et see seadus on diskrimineeriv, sest see sätestab kultuuriautonoomia kaitse ainult kodanike puhul. Piirkondades, kus üle poole elanikkonnast ei räägi eesti keelt, võimaldab seadus elanikel saada ametlikku teavet nende emakeeles.

Suurimad etnilised vähemused on venelased, ukrainlased ja valgevenelased, kes moodustavad rahvastikust 29%. Riigis edendati sotsiaalset lõimimist, eriti keelepoliitika kaudu, mille kohaselt on kodakondsuse saamiseks nõutav eesti keele oskus ja milles nähakse ette, et kõik avalikud teenistujad ja avaliku sektori töötajad, teenindustöötajad, meditsiinitöötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad peavad kasutama eesti keelt. Tegelik keeleoskus määratakse tavaliselt kindlaks keeleeksamil. Eksamit ei pea siiski tegema need kodakondsuse taotlejad, kes on varem sooritanud eesti keele eksami algtasemel või põhikooli lõpueksami eesti keeles võõrkeelena. Mõned mittekodanikest residendid (peamiselt etnilised venelased) väitsid endiselt, et keelenõude tõttu esineb töö ja palgaga seotud diskrimineerimist.

Mitmed keelenõude seaduslikkust tunnustanud isikud kritiseerisid ametivõime, et nad ei ole eraldanud eesti keele õpetamise jaoks piisavalt ressursse. Märtsis asuti riigis rakendama tegevuskava, mille eesmärk on saavutada 2011. aastaks riigi 63s vene õppekeelega keskkoolis eestikeelne õppetöö 60% ulatuses, sealjuures alustatakse eesti keelele üleminekut 2007. aastal. Endiselt on puudus kvalifitseeritud õpetajatest, kes suudaksid õpetada oma ainet vene õppekeelega koolides, keskkoolides ja kutsekoolides eesti keeles. Ametivõimud on selleks eraldanud uusi vahendeid.

Riigis elavad romide kogukonnad peamiselt kolmes piirkonnas ja nende koguarv jääb alla 1000. Euroopa Nõukogu poolt veebruaris avaldatud aruandes järeldati, et romide tööpuuduse tase on erakordselt kõrge, osaliselt seetõttu, et väga vähesed neist käivad koolis. Aruandes jõuti järeldusele, et romid kogevad diskrimineerimist ka tööhõives ja muudes valdkondades. Riigis astuti samme, et rõhutada hariduse olulisust romi laste jaoks. 2005. aasta alguses käivitati kaks projekti, mille eesmärgiks oli edendada haridust ja identiteeditunnet romi kogukonnas. Detsembris aitasid ametivõimud korraldada seminari, kus käsitleti tõhusamaid romi laste õpetamismeetodeid koolides.

6. Töötajate õigused

a. Ühinemisõigus

Kuigi seadus sätestab töötajate õiguse luua ühinguid ja töötajate liitusid ning ühineda nendega, oli mõnedel inimestel seda õigust tegelikkuses raske teostada. Ligikaudu 10% riigi tööjõust kuulus mõnda töötajate ühingusse. Seadusega on keelatud ametiühingute diskrimineerimine; Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) sõnul esines taolist tegevust erasektoris siiski jätkuvalt ja tihti. EAKLi hinnangul on ametiühingute õiguste rikkumised riigis sagedased ja Tööinspektsioon ei ole seaduste jõustamisel tulemuslik. Mõnedes ettevõtetes soovitatakse töötajatel mitte ametiühinguid luua, neid ähvardatakse vallandamise või palga vähendamisega või vastupidi – neile lubatakse soodustusi, kui nad ametiühinguga ei liitu. Nii töötajatel kui ka tööandjatel on õigus taotleda individuaalsete töövaidluste lahendamist töövaidluskomisjonis või kohtus.

b. Õigus organiseeruda ja pidada kollektiivläbirääkimisi

Seadus võimaldab ametiühingutel segamatult tegutseda ja riigis on seda õigust üldiselt ka kaitstud. Seadus näeb ette õiguse pidada kollektiivseid läbirääkimisi ja lahendada vaidlusi ühiselt.

Kollektiivläbirääkimiste teel sõlmitud lepingud hõlmasid ligikaudu 15% töötajatest, sealhulgas mõnesid ametiühingusse mittekuuluvaid liikmeid. Seadus näeb ette õiguse streikida ning töötajad on seda õigust ka kasutanud. Streikimise õigus puudub riigi või kohalikul tasandil töötavatel avalikel teenistujatel.

Eksportkauba tootmise eritsoone ei olnud.

c. Sunniviisilise või kohustusliku töö keeld

Seadusega on sunniviisiline või kohustuslik töö eriti laste puhul keelatud; siiski oli teateid sellise tegevuse kohta (vt punkti 5).

d. Laste töö keelamine ja minimaalne tööleasumise vanus

Valitsus jõustas tõhusalt seaduseid ja poliitikat eesmärgiga kaitsta lapsi ekspluateerimise eest töökohal.

Seaduse järgi on tööleasumisel minimaalseks vanuseks 18 aastat, kuigi 15–17 aasta vanused lapsed võivad töötada vanema või hooldaja nõusolekul ning 13–15aastased lapsed võivad töötada vanema või hooldaja ja tööinspektori nõusolekul. Alla 18 aasta vanused lapsed ei tohi teha riskantset ega ohtlikku tööd. Seadus piirab laste töötundide arvu ning keelab ületunnid või öötöö. Nende seaduste jõustamise eest vastutab Tööinspektsioon ja seda ta praktikas ka tegi. Eraldi kontrollimisi lapstöötajate vanuse kohta läbi ei viidud.

e. Rahuldavad töötingimused

243 USA dollari (3000 krooni) suurune kuine miinimumpalk ei taganud töötajale ja tema perekonnale normaalset elatustaset; umbes 94% tööjõust teenis aga siiski miinimumpalgast rohkem. Toimetulekupiir oli 2005. aastal 157 dollarit (1938 krooni) kuus.

Normikohase töönädala pikkus on 40 tundi; vahetustega töötajatel peab nädala jooksul olema üks kohustuslik 24tunnine puhkeperiood. Alaealiste, allmaatöötajate, tervistkahjustavat või muud eritööd tegevate isikute puhul on nõutav lühendatud tööaeg. Töötunnid, sealhulgas ületunnid, ei või keskmiselt ületada 48 tundi nädalas. Seadus näeb ette, et ületunnitöö tasu peab olema vähemalt 150% töötaja tunnitasust. Neid nõudeid järgiti tõhusalt.

Valitsus kehtestas töötervishoiu ja -ohutuse normid. Nende jõustamise eest vastutasid ja vastavasisulisi jõupingutusi tegid Tööinspektsioon, Tervisekaitseinspektsioon ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioon. Töötajatel on õigus keelduda osalemast olukordades, milles seatakse ohtu nende tervis või ohutus, ilma et töösuhe seeläbi ohtu satuks; seda õigust kasutasid töötajad ka praktikas. Aasta üheksa esimese kuu jooksul leidis aset 2591 tööõnnetust, s.o 427 tööõnnetust 100 000 töötaja kohta.