Inimõiguste alane raport

laste väärkohtlemine.

INIMÕIGUSTE AUSTAMINE

1. Austus isikupuutumatuse vastu, sealhulgas inimese õigus kaitsele alljärgneva eest.

a. Inimeselt omavoliliselt või ebaseaduslikult elu võtmine

Puuduvad teated selle kohta, et valitsus või selle esindajad oleksid inimestelt omavoliliselt või ebaseaduslikult elu võtnud.

b. Kadumine

Poliitiliste motiividega seotud kadumise juhtudest ei ole teada antud.

c. Piinamine ja muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine

Ülalnimetatud tegevus on seadusega keelatud. Siiski on teada juhud, kus politsei on kasutanud ülemäärast füüsilist jõudu ja ahistanud kahtlustatavaid vahistamise ja küsitlemise ajal verbaalselt. Septembris süüdistas üks pensionär kohalikke politseinikke selles, et nad tarvitasid tema kallal ülemäärast jõudu. Politsei algatas ametliku uurimise, mille käigus tehti kindlaks, et politseinikud toimisid eeskirjade kohaselt.

2004. aasta augustis väitsid kolm kahtlustatavat, et politsei kasutas vahistamisel nende suhtes vägivalda. Kahtlustatavad taotlesid kriminaalsüüdistuse esitamist politseiametnikele, kuid juhtum lõpetati pärast kindlakstegemist, et mingit kuritegu ei olnud toimunud.

2003. aastal esitas kohus kahele politseinikule süüdistuse ülemäärase jõu kasutamise eest. Kevadel mõistis Järva maakohus politseiametnikud süüdi ning määras neile kaheaastase tingimisi karistuse. Juunis tühistas Tallinna ringkonnakohus Järva Maakohtu otsuse.

Juunis mõistis Tallinna ringkonnakohus kolmele endisele politseinikule kuue kuu kuni kolme ja poole aasta pikkused tingimisi karistused selle eest, et nad kasutasid 2001. aastal mitmel korral ülemäärast jõudu.

Detsembris süüdistas mõrvas kahtlustatav meedias politseinikke ülemäärase jõu kasutamises vahistamise käigus. Politsei algatas aasta lõpus ametliku uurimise.

Aasta lõpu seisuga oli pooleli 15 politsei poolt ülemäärase jõu kasutamisega seotud uurimist.

Tingimused vanglates ja kinnipidamisasutustes

Vanglatingimused ei olnud paranenud ning suuremad meestevanglad olid ikka veel ülerahvastatud. Siiski lõi valitsus Tartu vanglas eeluurimise all olevate alaealistest kinnipeetavate jaoks õppimisvõimalused ning remontis aasta jooksul Viljandi vangla ruumid.

Novembris juhtis õiguskantsler ametnike tähelepanu kehvadele ja ebasanitaarsetele tingimustele Kirde-Eesti kinnipidamisasutustes, samuti sealsete kinnipeetavate väärikust alandavale kohtlemisele. Kirde-Eesti kinnipidamisasutused olid ülerahvastatud ning täiskasvanuid ja alaealisi ei eraldatud üksteisest.

Valitsus lubab sõltumatutel inimõiguste vaatlejatel vanglaid külastada. Aasta jooksul ei toimunud siiski ühtegi sellist külastust.

d. Alusetu vahistamine või kinnipidamine

Seaduse järgi on keelatud alusetu vahistamine ja kinnipidamine ning valitsus on neid keelde üldjoontes ka järginud.

Politsei ja julgeolekustruktuuride roll

Õigus- ja korrakaitse eest vastutavad politsei, kaitsepolitsei, maksu- ja tolliamet ning piirivalve. Politsei, kaitsepolitsei ja piirivalve alluvad siseministeeriumile. Maksu- ja tolliamet kuulub rahandusministeeriumi vastutusalasse. Vanglapersonal on justiitsministeeriumi järelevalve all. Kaitsevägi vastutab välise julgeoleku eest, kuid tagab ka riigisisese julgeoleku juhul, kui riigi põhiseaduslik kord on ohus. Politseiamet on keskne ja vastutav asutus, mis korraldab, juhib ja koordineerib enda alluvuses olevate politseiasutuste tegevust. Politseiasutusi on kolm ning piirkondlikke politseiprefektuure neli. Korruptsioon ei ole üldjuhul probleemiks olnud, kuigi liikluspolitseis esines selliseid juhtumeid. Riigiprokuratuur uuris 26 liikluspolitseiniku osalemist altkäemaksuvõtmises. Üldiselt võib öelda, et ühegi kuriteo eest ei jäetud karistust määramata. Politseipoolse vägivalla süüdistuste korral uurib asja politsei sisekontrolli osakond, kes esitab seejärel tulemuste kohta aruande. Kui süüdistused on põhjendatud, algatab politsei vastutava politseiametniku suhtes distsiplinaarasja menetluse, mille käigus kõrvaldatakse ametnik näiteks ajutiselt töölt. Vajaduse korral algatavad prokurörid politseiametniku suhtes kriminaalmenetluse.

Vahistamine ja kinnipidamine

Seaduse järgi võib isiku vahistada ainult kohtumääruse alusel. Kinnipeetavaid tuleb vahistamise põhjustest kohe teavitada. Riigis toimib kautsjonisüsteem. Inimest võib ametlikku süüdistust esitamata vahi all hoida kuni 48 tundi; pikemaks kinnipidamiseks on vaja kohtumäärust. Politsei ületas nimetatud piire harva. Kinnipeetavatele tuleb viivitamatult anda võimalus võtta ühendust advokaadiga; kui õigusnõustamiseks puuduvad rahalised võimalused, tasub vastavad kulud riik. Isikut võib eeluurimise all hoida kuni kaks kuud; seda tähtaega võib kohtumäärusega pikendada kokku kuni 12 kuuni.

Poliitilistel kaalutlustel kinnipeetavatest ei ole teada antud.

Probleeme on tekitanud pikka aega kestev vahi all hoidmine eeluurimise ajal. Ligikaudu 23% vanglasviibijatest olid eeluurimise all ning keskmiselt kestis eeluurimine 7 kuud.

e. Õiglasest ja avalikust kohtupidamisest ilma jätmine

Seaduses on sätestatud, et kohtuvõim on sõltumatu. Valitsus austas seda sätet üldjuhul ka praktikas.

Kohtuvõim toimib kolmetasandilise süsteemina. See koosneb maa- ja linnakohtutest, ringkonnakohtutest ning Riigikohtust. Ringkonnakohtud ja Riigikohus tegelevad ka põhiseaduslikkuse järelevalvega.

Kohtumenetlus

Kohtupidamine on avalik ning menetluses osalevad kohtunik ja kohtu kaasistujad. Kostjal on õigus viibida kohtuistungil ja pidada aegsasti advokaadiga nõu. Kui inimene ei saa endale advokaati võimaldada, tagab selle riik. Kostja võib kohtuda tema vastu tunnistavate inimestega ja küsitleda neid ja/või kutsuda omalt poolt tunnistajaid ja esitada tõendeid. Kostjal ja tema advokaadil on juurdepääs neid puudutava kohtuasjaga seotud riiklikele tõendusmaterjalidele. Kostja puhul kehtib süütuse presumptsioon ning tal on kaebuse esitamise õigus. Seaduse järgi laienevad eelnimetatud õigused kõikidele elanikele sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud või mitte.

Poliitvangid

Poliitvangidest ei ole teada antud.

f. Alusetu sekkumine era-, perekonna-, kodusesse ellu või kirjavahetusse

Ülalnimetatud tegevus on seadusega keelatud ja riigis on sellest keelust üldiselt praktikas ka kinni peetud.

2. Austus järgmiste tsiviilvabaduste suhtes

a. Sõna- ja ajakirjandusvabadus

Seaduses on sätestatud sõna- ja trükivabadus; riigis on neid õigusi praktikas üldiselt ka austatud ning akadeemilist vabadust ja Interneti kasutamist ei ole piiratud. Sõna- ja ajakirjandusvabaduse tagavad sõltumatu press, hästi töötav kohtunikkond ja toimiv demokraatlik poliitiline kord.

b. Rahumeelse kogunemise vabadus ja ühinemisvabadus

Seaduses on sätestatud rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabadus ning riigis on neid õigusi praktikas üldiselt ka austatud.

Kogunemisvabadus

Ametiasutustel on ulatuslikud volitused avalikud kogunemised turvalisuskaalutlustel ära keelata, ent seda tehti harva.

Ühinemisvabadus

Mittekodanikel ei ole lubatud erakondadesse astuda, kuid nad võivad moodustada ühiskondlikke rühmitusi (vt punkti 3).

c. Usuvabadus

Seaduses on sätestatud usuvabadus ning riigis on seda õigust praktikas üldiselt ka austatud.

Usuühenduste tegevust reguleeritakse seadusega; kirikute, koguduste ja koguduste ühenduste põhikirjad registreeritakse linnakohtutes. Seadus näeb ette, et registreerimiseks peab usuorganisatsioonis olema vähemalt 12 liiget. Usuorganisatsioonide juhid peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud, kes on vähemalt viis aastat Eestis elanud.

Erinevate religioossete kogukondade vahelised suhted olid üldiselt sõbralikud; siiski olid Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik endiselt eriarvamusel õigeusu kiriku varade kasutamise suhtes.

Sotsiaalne vägivald ja diskrimineerimine

Aasta jooksul teatati kahest surnuaedades toime pandud vandalismiaktist. Märtsis lõhkus üks vandaal Jõhvi kalmistul ühe hauakivi ning lükkas kolm neist ümber. Ametiasutused algatasid tema suhtes väärteomenetluse. Mais lükkasid kaks vandaali Narva sõjaväekalmistul ümber 35 kivist risti. Vandaalid saadi kätte ning nad tunnistasid end süüdi; prokurörid on taotlenud neile üheaastast tingimisi karistust. Aasta lõpu seisuga oli kohtuasi pooleli. Juulis lõhkus alkoholijoobes alaealine viis Viljandi Pauluse kiriku klaasmaalinguga akent ning talle määrati rahatrahv. Aprillis süüdati põlema Tartu Pauluse kiriku raamatukogu, mille tagajärjel hävisid paljud väärtuslikud religioossed teosed. Politsei võttis kahtlustatava vahi alla. Aasta lõpu seisuga oli juhtumi uurimine pooleli.

Juunis mõistis ringkonnakohus süüdi isiku, kes kutsus avalikult üles sotsiaalsele vihkamisele rahvusliku päritolu, rassi või religiooni pärast, ning määras talle rahatrahvi. Kõnesolev isik kirjutas 1995. aastal essee, milles nõudis kõikide kristlaste, juutide ja kirikute hävitamist. Tema poolt Riigikohtule esitatud apellatsiooni menetlemine oli aasta lõpu seisuga pooleli.

Eestis on 2500-liikmeline juudi kogukond. Aasta jooksul ei teatatud ühestki antisemiitlikust teost.

Augustis määras linnakohus rahatrahvi isikule, kes avaldas Internetis antisemiitlikke kommentaare. Septembris jättis ringkonnakohus otsuse jõusse ning sama tegi detsembris ka Riigikohus.

Riigis tähistati jätkuvalt iga-aastast holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude mälestuspäeva. Eesti on rahvusvahelise holokaustialase hariduse, holokausti mälestamise ja uurimise rakkerühma kontaktliige. Aasta vältel varustas riik rohkem kui 200 kooli 30 minuti pikkuse holokaustiteemalise filmiga. Augustis toetas valitsus koos rakkerühmaga ajalooõpetajatele korraldatud seminari, kus räägiti parimatest holokausti käsitlusviisidest koolitunnis.

Üksikasjalikum teave on toodud 2005. aasta rahvusvahelises usuvabaduse aruandes (International Religious Freedom Report).

d. Riigisisese liikumise, välismaale reisimise, emigreerimise ja repatrieerimise vabadus

Need vabadused on seadusega sätestatud ja riigis on neid õigusi üldiselt praktikas ka austatud.

Valitsus ei piiranud mittekodanikest residentide (s.t teiste riikide kodanike või kodakondsuseta isikute) õigust reisida, emigreeruda või repatrieeruda, ehkki mõned mittekodanikud kaebasid reisidokumentide hankimisel esinevate viivituste üle. Selleteemalisi kaebusi saadeti aasta jooksul ka õiguskantslerile (vt punkti 4).

Seaduse järgi on keelatud inimeste vägivaldne riigist väljasaatmine ning valitsus ei rakendanud seda meedet.

Pagulaste kaitse

Seadus lubab anda pagulasstaatuse ja pakkuda varjupaika vastavalt 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsioonile ja selle 1967. aasta protokollile; valitsus on loonud pagulastele kaitse pakkumise süsteemi. Tegelikult pakkus riik kaitset tagasisaatmise eest, s.t inimesi ei saadetud tagasi riiki, kus nad kartsid tagakiusamist. Pagulasseisundit ega varjupaika riik aasta jooksul ei andnud, sest ükski taotleja ei vastanud 1951. aasta ÜRO konventsiooni ega 1967. aasta protokolli alusel kehtestatud tingimustele.

Riik pakub ajutist kaitset isikutele, kes ei vasta 1951. aasta konventsiooni ja 1967. aasta protokolli järgi pagulasseisundi saamise tingimustele. Sellist kaitset pakuti aasta jooksul ühele isikule.

Pagulaste ja varjupaigataotlejate abistamisel tegi riik koostööd ÜRO pagulaste ülemkomissariga ja teiste humanitaarorganisatsioonidega.

Riigis kehtib nn turvalise päritolu- või transiidiriigi poliitika.

3. Poliitiliste õiguste austamine: kodanike õigus vahetada valitsust

Seadus annab kodanikele õiguse vahetada rahumeelselt valitsust ja kodanikud kasutasid seda õigust korralistel vabadel ja õiglastel valimistel, mis peeti üldise valimisõiguse põhimõttel.

Valimised ja poliitiline osalus

2003. aastal toimunud vabade ja õiglaste parlamendivalimiste järel loodi Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu esindajatest koosnev valitsuskoalitsioon. 2005. aasta aprillis läks koalitsioon laiali - näiliselt oli selle põhjuseks vastuseis justiitsministri kavandatud korruptsioonivastasele poliitikale. Põhiseaduse alusel määras president ametisse uue peaministrikandidaadi, kes moodustas uue koalitsiooni. Sellesse kuulusid Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit. Parlamendivalimistel võivad osaleda ja erakondade liikmeks võivad saada ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Mittekodanikest residendid ja isikud, kes on Eestis alaliselt elanud vähemalt viis aastat enne valimisi, võivad küll hääletada kohalike omavalitsuste valimistel, ent ei tohi ise kandideerida.

101 parlamendiliikmest 20 olid naised. Valitsuse 13-liikmelisse kabinetti kuulus 2 naist.

101 parlamendiliikme hulgas oli etniliste vähemuste esindajaid 9.

Riigiametnike korruptsioon ja riigiasutuste töö läbipaistvus

Vaatlusalusel perioodil teatati üksikutest riigiametnikega seotud korruptsioonijuhtumitest. Näiteks trahviti märtsis ühte maavanemat selle eest, et ta sõlmis kokkuleppeid kahe fondi ja ühe vabaühendusega, mille juhatusse ta ise kuulus. Septembris mõisteti ühe ministeeriumi endine infotehnoloogiaosakonna juhataja süüdi altkäemaksu võtmises isikutelt, kelle ettevõtted võitsid hiljem riigihankeid ja teisi ministeeriumile mõeldud IT-seadmetega seotud pakkumisi. Talle mõisteti 6kuuline tingimisi vabadusekaotus kolmeaastase katseajaga. Lisaks peab ta tagastama riigilt ebaseaduslikult saadud raha.

Seaduse järgi tuleb tagada üldsuse juurdepääs avalikule teabele ning luua võimalused avaliku sektori töö kontrollimiseks. Juurdepääs avalikule teabele oli inimestele ka tegelikkuses tagatud.

4. Valitsuse suhtumine inimõiguste väidetavate rikkumiste rahvusvahelisse ja valitsusvälisesse uurimisse

Mitmed riiklikud ja rahvusvahelised inimõigustega tegelevad rühmitused uurisid inimõigusi puudutavaid juhtumeid ja avalikustasid uurimise tulemused, ilma et riik oleks neid üldjuhul takistanud. Riigiametnikud olid enamasti koostööaltid ja rühmituste seisukohtade suhtes soodsalt meelestatud.

Riigilt kuigipalju rahalisi vahendeid saav Inimõiguste Instituut jälgis inimõigustega seonduvat ja andis rahvusvahelisele üldsusele selle kohta teavet. Instituut uuris inimõiguste rikkumiste alaseid teateid, näiteks väiteid politseivägivalla ja kinnipeetavate ebainimliku kohtlemise kohta. Instituudil on teabekeskus Jõhvis, riigi kirdeosas, kus vene keelt kõnelevad inimesed moodustavad suurema osa kogukonnast.

Presidendi juures kokku kutsutud ümarlaud, mis koosneb Riigikogu, Eestimaa Rahvuste Ühenduse ja vene keelt kõneleva elanikkonna esinduskogu liikmetest, arutas sotsiaalse lõimumisega seotud küsimusi ja tegi sellekohaseid ettepanekuid; samaga tegeles sarnane, ent iseseisev, kord kuus kokku tulnud ümarlaud. Ümarlaud esitas soovitusi näiteks Integratsiooni Sihtasutusele, kes võttis neid arvesse oma 2000.-2007. aasta integratsiooniprogrammis. Kõiki ümarlaua soovitusi siiski ei rakendatud. Mõnel juhul tõstatas ümarlaud üldiste tegevussuundadega seotud küsimusi, millega sai tegeleda ainult mingi perioodi jooksul. Õiguskantsler, kellel on esindus muu hulgas ka valdavalt venekeelse elanikkonnaga Narvas, menetles tavakodanike kaebusi riigiasutuste vastu.

Nii kodanikest kui ka mittekodanikest residentidel on inim- või põhiseaduslike õiguste väidetava rikkumise korral õigus esitada kaebus otse õiguskantslerile. Valitsusasutusi, ametnikke ja kohalikke asutusi puudutavad kaebused hõlmasid omandireformi ja omandi tagastamist, haridust, transporti, kohtuotsuseid, õigust tööle, samuti sotsiaalseid õigusi ja majutusega seotud õigusi. Kui õiguskantsler leiab, et mingi õigusakt on põhiseadusega vastuolus, võib nimetatud õigusakti vastu võtnud asutuselt nõuda selle põhiseadusega vastavusse viimist 20 päeva jooksul. Üldjuhul tegi õiguskantsler juhtumite lahendamiseks ettepanekuid õigusaktide muutmiseks ja õigusrikkumiste kõrvaldamiseks. Õiguskantsler võib küll esitada õigusaktide muutmise ettepanekuid, kuid ta ei saa olla õigusakti algatajaks. Tema ettepanekud on hõlmanud paljusid teemasid alates valimiskampaania reklaamide reformimisest ja lõpetades tervishoiuküsimustega.

5. Diskrimineerimine, sotsiaalne vägivald ja inimkaubandus

Seadusega on keelatud igasugune diskrimineerimine ning seda põhimõtet riigis üldiselt ka järgiti. Siiski oli probleemiks naiste ja laste väärkohtlemine.

Naised

Muret tekitas naiste vastu suunatud vägivald, sealhulgas abikaasa poolne vägivald. Seadus keelab kehalise väärkohtlemise, kuid ei erista meeste, naiste või laste vastu toimepandud tegusid. Politsei andmetel leidis aasta jooksul aset enam kui 3000 koduvägivalla juhtumit. Vabaühenduste hinnangul on koduvägivald tõsiseks probleemiks - näiteks kannatas nende väitel iga viies naine füüsilise, seksuaalse või emotsionaalse koduvägivalla all. Koduvägivalla eest on ette nähtud trahv või kuni kolmeaastane vangistus; kui vägivallatsemine on kestnud pikka aega ja pidevalt, on karistuseks viie aasta pikkune vangistus. Aasta jooksul langetati süüdimõistev otsus rohkem kui 700 koduvägivalla juhtumi kohta. Koduvägivalla ohvritele annavad soovi korral toetust, nõu ning õigusabi kohalikud sotsiaaltöötajad ja selle probleemi lahendamisele spetsialiseerunud vabaühendused.

Vägistamine (ka abikaasa poolt) on ebaseaduslik ja seadus näeb selle eest ette kohtulikule vastutusele võtmise. Vägistamise eest karistatakse kuni 15 aasta pikkuse vangistusega. Aasta jooksul pandi politsei andmetel toime 137 vägistamist ja 22 vägistamiskatset. Aasta lõpu seisuga mõisteti 46 isikut vägistamises süüdi.

Prostitutsioon ei ole ebaseaduslik ning on riigis levinud; seevastu prostitutsiooni vahendamine on ebaseaduslik.

Esines teateid naistega kaubitsemisest seksuaalse ärakasutamise eesmärgil (vt punkti 5, Inimkaubandus).

Seksuaalne ahistamine on seadusega keelatud. Esines seksuaalset ahistamist töökohal, kuid seda ei peetud tõsiseks probleemiks. Seaduse kohaselt lahendab vaidlused kohus, õiguskantsler või soolise võrdõiguslikkuse volinik. Kannatanu võib nõuda kahju hüvitamist ning seadusevastase käitumise lõpetamist.

Kuigi seaduste järgi on naistel meestega võrdsed juriidilised õigused ning nad peaksid saama sama töö eest ühesugust tasu, ei olnud see tegelikult nii. Naiste keskmine haridustase on meeste omast kõrgem, ometi oli esimeste keskmine töötasu üldiselt madalam; samuti esineb jätkuvalt elukutseid, kus domineerivad kas mehed või naised.

Septembris lõi valitsus soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametikoha. Augustis ja septembris osales 300 erinevate ministeeriumite ja riigiametite töötajat riigi korraldatud soolise võrdõiguslikkuse teemalisel koolitusel.

Lapsed

Laste õigused ja nende heaolu oli riigi prioriteediks.

Seadusega on koolis õppimine kohustuslik alates 7. eluaastast kuni selle ajani, mil õpilane omandab põhihariduse, tavapäraselt kestab koolikohustus kokku 9 aastat või kuni 17. eluaastani. Põhihariduse omandamine on tasuta. Koolikohustust täitis ligikaudu 98,7% kooliealistest lastest. Statistikaameti andmetel oli õpilaste keskmiseks haridustasemeks keskharidus, millele lisandus kaks aastat kõrgkoolis käimist.

Riik võimaldas lastele tasuta arstiabi ja subsideeris koolilõunaid. Poistel ja tüdrukutel oli kooliharidusele võrdne juurdepääs.

Muret tekitas laste väärkohtlemine. Politsei andmetel pandi aasta jooksul laste suhtes toime 781 vägivallaakti (see näitaja hõlmab ka koduvägivalda) ja 123 koolivägivalla akti.

2004. aasta jooksul teatati 70st alaealiste vägistamisjuhtumist ja seitsmest vägistamiskatsest. Politsei registreeris 131 alla 18aastaste seksuaalse kuritarvitamise juhtumit, kusjuures 53 juhtumi ohvrid olid nooremad kui 14 aastat. Aasta lõpu seisuga mõisteti erinevates alaealiste suhtes toime pandud seksuaalkuritegudes süüdi 49 isikut.

Esines teateid lasteprostitutsioonist.

Probleemiks oli lastega kaubitsemine seksuaalse ärakasutamise eesmärgil (vt punkti 5, Inimkaubandus).

Inimkaubandus

Esines teateid selle kohta, et teatud määral oli riik naiste ja lastega rahvusvaheliselt ja riigisiseselt kauplemise päritolu-, transiidi- ja sihtkohaks.

Kuigi puudub kõiki inimkaubanduse vorme kriminaalkuriteoks nimetav õigusakt, on inimestega kaubitsejatele võimalik esitada süüdistus seaduse alusel, millega keelustatakse orjastamine ja inimeste toimetamine isikuvabadust piiravasse riiki. Vangistuse ülemmääraks on sellisel juhul 12 aastat. Veebruaris menetles kohus orjastamist käsitleva seaduse alusel esimest inimkaubanduse juhtumit, mõistes neljale inimkaubitsejale karistused kaheaastasest tingimisi vangistusest kuni nelja aasta pikkuse vangistuseni. Ülejäänud viis juhtumiga seotud isikut mõistis kohus süüdi teiste seaduste alusel (näiteks selliseid olukordi käsitleva seaduse põhjal, kus alaealist sunnitakse tegelema prostitutsiooni ja selle vahendamisega), ning määras neile tingimisi karistuse katseajaga. Õiguskaitseorganid uurisid aasta jooksul veel 10 inimkaubandusega seotud juhtumit. Inimkaubandusega võitlemise eest vastutavad sise-, sotsiaal-, välis- ja justiitsministeerium. Eesti võttis osa Põhjamaade ja Balti riikide inimkaubanduse rakkerühma tööst. Samuti osales riik Euroopa Liidu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, Läänemeremaade Nõukogu, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Euroopa Nõukogu raames aktiivselt inimkaubandusevastases tegevuses.

Vastavalt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni hiljutisele uuringule, millesse oli kaasatud üle 160 riikliku ja rahvusvahelise allika (sealhulgas EUROPOL, INTERPOL, õiguskaitseorganid, vabaühendused, Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon ja ministeeriumid), oli aastatel 2001-2004 riiki toodud, läbi riigi toimetatud ja riigist välja viidud inimkaubanduse ohvrite arv alla 100. Naiste ja alaealistega kauplemise sihtriikideks olid Põhjamaad ja Lääne-Euroopa riigid, samuti kaubeldi naiste ja lastega Eesti-siseselt või eesmärgiga tuua nad Eestisse.

Näib, et inimkaubandus on oma olemuselt jäänud viimaste aastatega võrreldes muutumatuks. Lihtsad reisivõimalused, lühikesed vahemaad, madalad reisikulud ning tööotsijate soov leida välismaal seaduslik töökoht muudavad Põhjamaad ja ELi riigid inimkaubitsejatele ligitõmbavateks sihtkohtadeks. Inimkaubitsejateks olid üksikisikud, väikesed rühmitused ning organiseerunud kurjategijad, kes juhtisid prostitutsioonitööstust ja meelitasid ohvreid peamiselt lubadusega leida seaduslik töökoht ja/või elamis- ja õppimisvõimalus välismaal. Inimkaubitsejatel oli tavaks ohvritega sõbruneda või esineda seaduslikult töökohti vahendavate isikutena. Eesti suhteliselt leebe reisimiskorra tõttu ei olnud võltsdokumente alati vajagi.

Seadusega nähakse nii inimkaubanduse kui ka kõikide teiste kuritegude ohvritele ette kaitse, samuti õigus- ja ravikulude hüvitamise õigus, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et see oleks inimkaubanduse ohvritele ka tegelikkuses tagatud olnud. Igas maakonnas oli ametisse määratud ohvriabitöötaja, kes aitas inimkaubanduse ja ka teiste kuritegude ohvritel saada toetust sotsiaalabisüsteemist. Neid töötajaid koolitati vaatlusalusel perioodil inimkaubanduse valdkonnas.

Ühe vabaühenduse poolt avatud inimkaubanduse telefoninumbril tehti rohkem kui 400 kõnet. 24% helistajatest soovis teada saada, kuidas leida tööd välismaal, 1% uuris õppimisvõimalusi piiri taga; 16% helistajatest päris, kas välismaist tööd pakkuvatel töövahendusfirmadel on tegevusluba; 8% esitas küsimusi meedias käsitletud teemadel; 8% soovis üldist informatsiooni; 1% huviorbiidis oli abielu välismaalasega; 4% vajas teavet välismaalasest lahutamise kohta; 1% huvitus, kuidas saada välismaal elamisluba; 1% otsis vastuseid koduvägivalla teemal ning 1% küsimustest oli seotud eraviisilise reisimisega välismaal. 3% helistajatest olid sugulased; 16% olid korduvad kõned; 7% kõnedest tulid riiklikest organisatsioonidest ja teistelt vabaühendustelt ning ülejäänud liigitati rubriigi “muud” alla.

Sotsiaalministeerium korraldas riigiametnikele, kohalikele omavalitsustele ja välismaal rahuvalvajatena teenistuses olevatele kaitseväelastele, ametiühingutele, sotsiaaltöötajatele, naisorganisatsioonidele, ajakirjanikele ja ohvriabitöötajatele loengusarja prostitutsiooni ja inimkaubanduse teemal. Aprillis viis välisministeerium konsulaartöötajate jaoks läbi erikoolituse, mille käigus õpetati konsulitele, kuidas aidata välismaale müüdud inimkaubanduse ohvreid. Toimus viis noortega kaubitsemise ennetamist käsitlevat kursust, millest võttis osa üle 100 õpetaja, koolinõustaja, koolipsühholoogi, noortega tegeleva sotsiaaltöötaja ja karjäärinõustaja.

Puuetega inimesed

Seadusega on keelatud puuetega inimeste diskrimineerimine tööhõive ja hariduse vallas, tervishoiuteenuste kättesaadavuse suhtes ja teiste riigi poolt pakutavate teenuste osutamisel ning neid keelde riigis üldiselt ka järgiti. Seadus ei kohusta puuetega inimestele hoonetesse ligipääsu tagamist; sissepääs vanematesse ehitistesse käis tavaliselt üle jõu, samas olid uutel või remonditud hoonetel ligipääsuvõimalused üldjuhul olemas. Aasta jooksul suurendati riigis puuetega inimestele pakutavate taastusraviteenuste valikut ja invavarustuse eest makstavat toetust. Puuetega inimeste õiguste kaitsmine on sotsiaalministeeriumi ülesanne.

Rahvuslikud/rassilised/etnilised vähemused

2005. aastal moodustasid mitteetnilised eestlased (valdavalt venelased) vähem kui ühe kolmandiku kogu elanikkonnast. Umbes 40 protsenti neist on sündinud Eestis.

Eraisiku antisemiitlikke ning avalikult vaenu ja vägivalda õhutavaid Interneti-kommentaare puudutanud kohtuasjas määrati karistuseks rahatrahv (vt punkti 2c).

Politsei on alustanud uurimist seoses meedias esitatud kommentaaridega, milles õhutati avalikult rahvusel põhinevat vaenu.

Seadusega on sätestatud vähemusrahvustesse kuuluvate kodanike kultuuride kaitse; mõned kodanikud väitsid aga, et see seadus on diskrimineeriv, sest see sätestab kultuuriautonoomia kaitse ainult kodanike puhul. Piirkondades, kus üle poole elanikkonnast ei räägi eesti keelt, võimaldab seadus elanikel saada ametlikku teavet nende emakeeles.

Seaduses, milles nõutakse kodakondsuse saamiseks eesti keele oskust, nähakse ette, et kõik avalikud teenistujad ja avaliku sektori töötajad, teenindustöötajad, meditsiinitöötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad peavad kasutama eesti keelt ning nende tegelik keeleoskus määratakse kindlaks keeleeksamil. Eesti keele tasemeeksami sooritamise nõudest on vabastatud mitte-eestlastest elanikud, kes on omandanud vähemalt alghariduse eesti keeles. Mõned mittekodanikest residendid (peamiselt venelased) väitsid endiselt, et keelenõuete tõttu esineb töö ja palgaga seotud diskrimineerimist.

6. Töötajate õigused

a. Ühinemisõigus

Kuigi seadus sätestab töötajate õiguse luua ühinguid ja töötajate liitusid ning ühineda nendega, oli mõnedel inimestel seda õigust tegelikkuses raske teostada. Ligikaudu 10% riigi tööjõust kuulus mõnda töötajate ühingusse. Seadusega on keelatud ametiühingute diskrimineerimine; Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) sõnul esines taolist tegevust erasektoris siiski jätkuvalt. Ajakirjanike ühingu sõnul esines aasta jooksul meediasektoris töötajate ühingute diskrimineerimist.

b. Õigus organiseeruda ja pidada kollektiivseid läbirääkimisi

Seadus võimaldab ametiühingutel segamatult tegutseda ning riigis on seda õigust üldiselt ka kaitstud. Kollektiivläbirääkimised on seadusega lubatud ning seda õigust kasutati vabalt. Lepingud hõlmasid ligikaudu 15% töötajatest, sealhulgas mõningaid ametiühingusse mittekuuluvaid liikmeid. Seadus näeb ette õiguse streikida ning töötajad on seda õigust ka kasutanud. Eksportkauba tootmise eritsoone ei olnud.

c. Sunniviisilise või kohustusliku töö keeld

Seadusega on sunniviisiline või kohustuslik töö eriti laste puhul keelatud; siiski oli teateid sellise tegevuse kohta (vt punkti 5).

d. Laste töö keelamine ja minimaalne tööleasumise vanus

Valitsus jõustas tõhusalt seaduseid ja poliitikat eesmärgiga kaitsta lapsi ekspluateerimise eest töökohal.

Seaduse järgi on tööleasumisel minimaalseks vanuseks 18 aastat, kuigi 15–17 aasta vanused lapsed võivad töötada vanema või hooldaja nõusolekul ning 13–15aastased lapsed võivad töötada vanema või hooldaja ja tööinspektori nõusolekul. Alla 18 aasta vanused lapsed ei tohi teha riskantset ega ohtlikku tööd. Seadus piirab laste töötundide arvu ning keelab ületunnid või öötöö. Nende seaduste jõustamise eest vastutab Tööinspektsioon ning seda ta praktikas ka tegi. Eraldi kontrollimisi lapstöötajate vanuse kohta läbi ei viidud.

e. Rahuldavad töötingimused

Ligi 218 USA dollari (2690 krooni) suurune kuine miinimumpalk ei taganud töötajale ja tema perekonnale normaalset elatustaset; umbes 94% tööjõust teenis aga siiski miinimumpalgast rohkem.

Normikohase töönädala pikkuseks on 40 tundi; vahetustega töötajatel peab nädala jooksul olema üks kohustuslik 24tunnine puhkeperiood. Alaealiste, allmaatöötajate, tervistkahjustavat või muud eritööd tegevate isikute puhul on nõutav lühendatud tööaeg. Töötunnid, sealhulgas ületunnid, ei või keskmiselt ületada 48 tundi nädalas. Ületunnitöö tasu peab olema vähemalt 150% töötaja tunnitasust. Neid nõudeid järgiti tõhusalt.

Valitsus kehtestas töötervishoiu ja -ohutuse normid. Nende jõustamise eest vastutasid Tööinspektsioon, Tervisekaitseinspektsioon ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ning nad tegid seda hästi. Töötajatel on õigus keelduda osalemast olukordades, milles seatakse ohtu nende tervis või ohutus, ilma et töösuhe seeläbi ohtu satuks; seda õigust kasutasid töötajad ka praktikas. Tööinspektorid esitasid aasta esimese üheksa kuu jooksul tööandjatele 2812 ettekirjutust. Kaks kolmandikku ettekirjutustest esitati töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest ning üks kolmandik töösuhete rikkumise eest. Ettekirjutuse täitmine oli tööandjate jaoks kohustuslik. Tööinspektsioon viis juunis ning septembris-oktoobris läbi kahenädalased kampaaniad, mille eesmärk oli pöörata ehitustööliste tähelepanu erinevatele ehitusplatsil esinevatele ohtudele ning vähendada seeläbi õnnetuste arvu.