Aruanded inimõigustealase olukorra kohta aastal 2003

Avaldatud Demokraatia, Inimõiguste ja Tööbüroo poolt 25. veebruaril 2004

EESTI

Eesti riigikord on põhiseaduse järgi parlamentaarne demokraatia. Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele parlamendile (Riigikogule), valitsuse juhiks on peaminister ja riigijuhiks on president. Märtsis toimusid vabad ja õiglased parlamendivalimised. Uus valitsuskoalitsioon, mis moodustus Res Publicast, Reformierakonnast ja Rahvaliidust, astus ametisse aprillis. Kohtuvõim on sõltumatu.

Politsei ja Kaitsepolitsei alluvad Siseministeeriumile ning karistusasutuste personal allub Justiitsministeeriumile. Julgestuspolitsei allub Siseministeeriumile, ent annab aru ka peaministrile. Politsei ja karistusasutuste personal pani jätkuvalt toime inimõigustealaseid rikkumisi.

Riigis on toimiv turumajandus. Rahvaarv on ligikaudu 1,4 miljonit. Teenuste – iseäranis finants-, transiidi- ja turismiteenuste – osatähtsus kasvas võrreldes varasemalt olulisemat rolli mänginud kergetööstuse ja toiduainetetööstusega. Aasta kolmandas kvartalis oli riigi majanduse kasvutempo 4,3 protsenti. Aastal 2002 oli majanduse kasvutempo 5,5 protsenti. Ehkki palgad ja hüvitised jõudsid inflatsioonitempole järele, kasvas ebavõrdsus Tallinna (kus elab 1/3 elanikkonnast) ja aeglasema kasvuga Lõuna-Eesti maapiirkondade ning tööstusliku Kirde-Eesti vahel.

Üldiselt valitsus austas oma kodanike ja vene keelt kõnelevatest mittekodanikest koosneva suure etnilise grupi inimõigusi. Mõnedes valdkondades esines siiski probleeme. Teada on antud vangide ja kinnipeetavate väärkohtlemisest ning ülemäärase jõu kasutamisest politsei poolt. Vanglatingimused olid jätkuvalt viletsad, ent mõningaid parendusi siiski tehti, muu hulgas renoveeriti karistusasutusi kogu riigis. Seoses eesti keele nõuetega kritiseeriti jätkuvalt kodakondsust ja välismaalasi puudutavate õigusaktide diskrimineerivat olemust. Endiselt oli probleemiks naiste vastu suunatud vägivald. Teada anti naistega prostitutsiooni eesmärgil kaubitsemise juhtudest.

INIMÕIGUSTE AUSTAMINE

1. Austus inimese terviklikkuse suhtes, sh inimese õigus kaitsele alljärgneva eest:

a. Inimeselt meelevaldselt või ebaseaduslikult elu võtmine
Valitsuse või tema agentide poolt inimestelt meelevaldselt või ebaseaduslikult elu võtmise juhtudest ei ole teada antud.

b. Kadumine
Poliitiliste motiividega seoses kadumise juhtudest ei ole teada antud.

c. Piinamine ja muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine
Seadus keelab taolised tegevused. Siiski on teada antud juhtudest, kus politsei on kasutanud ülemäärast jõudu ja kinnipeetavaid arreteerimise ja küsitlemise ajal verbaalselt ahistanud. Kahe politseiniku vastu esitati süüdistus ülemäärase jõu kasutamises: ühel juhul taltsutas politseinik arreteerimisele vastu hakkavat kahtlusalust jõuga; teisel juhul ründas politseinik isikut, kes ei ilmunud ettenähtud ajal kohtusse. Kaks endist politseinikku ja üks praegune politseinik, kelle vastu esitati süüdistus ülemäärase jõu kasutamises 2001. aastal, on selle aasta lõpul peetava kohtuistungi ootel.

Vanglatingimused olid endiselt viletsad, ehkki mõningaid parendusi siiski tehti. Amortiseerunud ja ebaturvaline Keskvangla suleti. Detsembris oli vanglates 4579 kinnipeetavat. Peamiste meestevanglate põhiliseks probleemiks oli ülerahvastatus. Tõsiseks probleemiks oli ka rahaliste vahendite ja koolitatud personali nappus. Tuberkuloosi põdevate inimeste osakaal oli vanglate kinnipeetavate hulgas oluliselt suurem kui kogu elanikkonnas. Detsembris esitati kolmele eeluurimisalusele kinnipeetavale süüdistus kongikaaslase tapmises.

Riigis jätkus kõikide vanglate renoveerimine ja restruktureerimine. Tartus 2002. aastal rajatud vanglas oli 900 kinnipeetavat. Tartu vangla parandas vangide üldist olukorda. Uute vanglatöötajate palkamise ja olemasolevate töötajate säilitamise osas olid tulemused tagasihoidlikud. Jätkuvalt kasvasid vangide töö- ja õppimisvõimalused. Aasta jooksul vabanes 329 vangi ennetähtaegselt vastava riikliku programmi alusel. Mehi ja naisi hoiti vanglates eraldi; ka noorukeid hoiti eraldi karistusasutustes. Eeluurimise all olevaid kinnipeetavaid ja süüdimõistetud vange hoiti samades vanglates, ent erinevates osakondades. Karistusseadustik võimaldab mõningatel juhtudel asendada vanglakaristuse ühiskondliku tööga.

Valitsus lubas vanglaid külastada sõltumatutel inimõigustealase olukorra vaatlejatel. Oktoobris külastas Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Maardu vanglat.

d. Alusetu arreteerimine, kinnipidamine või väljasaatmine
Põhiseadus ja muud õigusaktid keelavad alusetu arreteerimise ja kinnipidamise ning riigis on neid keelde üldjoontes ka järgitud.

Riigi politseijõud, mis koosnevad 3800 erinevatesse etnilistesse gruppidesse kuuluvast politseinikust, on Siseministeeriumi haldusalas. Eestis on neli riiklikku politseiüksust: Keskkriminaalpolitsei, Julgestuspolitsei, Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus ning Politseikool. Politseireformiga püüti suurendada politseijõudude tõhusust ja vähendada piirkondlike prefektuuride arvu. Korruptsioon, millest enamasti on teada antud liikluspolitsei osas, ei olnud üldiselt probleemiks.

Põhiseaduse järgi võib isikut arreteerida ainult kohtu sellekohase orderi alusel. Kinnipeetavaid tuleb kohe teavitada arreteerimise alustest ning neil tuleb viivitamatult võimaldada võtta ühendust advokaadiga. Riigis toimib kautsjonisüsteem. Inimest võib ametlikku süüdistust esitamata vahi all hoida kuni 48 tundi; pikema kinnipidamise eelduseks on kohtuorder. Politsei ületas neid piire harva. Isikut võib eeluurimise all hoida kuni kaks kuud; seda tähtaega võib kohtuorderiga pikendada kokku kuni 12 kuuni. Pikaajalised eeluurimistähtajad ei olnud probleemiks; keskmine kinnipidamisaeg oli 3,5 kuud. Aasta lõpul olid 4579 kinnipeetavast 1309 eeluurimise all. Põhiseadus keelab jõuga väljasaatmise, ja valitsus sellist praktikat ka ei rakendanud.

e. Õiglasest ja avalikust kohtupidamisest keeldumine
Põhiseadus sätestab, et kohtuvõim on sõltumatu. Valitsus austas üldiselt praktikas seda sätet. Kohtuvõim toimib kolmetasandilise kohtusüsteemi kaudu. See süsteem koosneb maa- ja linnakohtutest, ringkonnakohtutest ning Riigikohtust (mis funktsioneerib ülemkohtuna). Ringkonnakohtud ja Riigikohus tegelevad ka põhiseaduslikkuse järelevalvega. Maa- ja linnakohtute tasandil tehakse otsused lihthäälteenamuse alusel.

Kohtukoosseisu kuuluvad kohtunik ja kaks kohtukaasistujat. Kõik kohtunikud ja kohtukaasistujad peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud. President nimetab ja Riigikogu kinnitab ametisse Riigikohtu esimehe. Riigikohtu esimees nimetab ametisse Riigikohtu kohtunikud, kelle ametissemääramise peab samuti kinnitama Riigikogu. Samuti määrab Riigikohtu esimees ametisse presidendi poolt nimetatud ringkonna-, linna- ja maakohtute kohtunikud. Kohtunike ametiaeg on eluaegne.

Põhiseadus sätestab õiguse õiglasele kohtupidamisele. Sõltumatu kohtuvõim on seda õigust üldiselt ka võimaldanud. Samuti sätestatakse põhiseaduses, et kohtumenetlus peab olema avalik. Kinniseid kohtuistungeid võib pidada ainult erakorralistel põhjustel, näiteks riigi- või ärisaladuste kaitse kaalutlustel ja alaealisi puudutavates kaasustes. Põhiseadus sätestab, et kostjad võivad esitada tunnistajaid ja tõendeid, vaielda vastu süüdistuse tunnistajatele ning neid ristküsitleda. Kostjatel on õigus tutvuda süüdistuse tõenditega. Kehtib süütuse presumptsiooni põhimõte. Kui isik ei saa endale advokaati lubada, võimaldatakse talle advokaat riigi poolt. Poliitilistest vangidest ei ole teada antud.

f. Alusetu privaatsuse häirimine või perekonnaellu, kodusesse ellu või kirjavahetusse sekkumine
Põhiseadus keelab sellised tegevused ja riigis on neid keelde üldiselt praktikas ka järgitud. Vara läbiotsimiseks ja arestimiseks on seaduse kohaselt nõutav läbiotsimisorder. Uurimise staadiumis väljastab ordereid usutava põhjuse olemasolul süüdistaja. Kui juhtum on läinud kohtusse, väljastab ordereid kohus. Põhiseadus sätestab posti, telegrammide, telefonikõnede ja muude sidepidamisviiside privaatsuse. Side pealtkuulamiseks peab politsei hankima kohtuorderi. Ebaseaduslikult hangitud tõendeid kohtus ei aktsepteerita.

2. Austus tsiviilvabaduste, sh alljärgneva suhtes:

a. Sõna- ja ajakirjandusvabadus
Põhiseadus sätestab sõna- ja ajakirjandusvabaduse ning riigis on neid õigusi praktikas üldiselt ka austatud. Keeleseadus keelab avalikel tähistel, reklaamides, teadetes, sh valimisplakatitel võõrkeelte kasutamise. Lisada võib tõlked teistesse keeltesse.

Sõltumatu meedia oli aktiivne ja esitas väga mitmesuguseid seisukohti ilma valitsusepoolsete piiranguteta. Tegutses kaks eestikeelset kommertstelekanalit ja suur hulk eraraadiojaamu. Riiklik (avalik-õiguslik) ringhääling, sh üks üleriigiline telekanal (Eesti Televisioon ehk ETV) sai jätkuvalt suuri riiklikke subsiidiume. ETV lõpetas reklaamide edastamise 2002. juulis. Kohtuasja kaotas eraisik, kes oli teleajakirjanikku süüdistanud solvamises.

Augustis ostis kontsern Eesti Meedia (millele kuuluvad juhtiva kvaliteetpäevalehe Postimees kõik aktsiad ja 50% juhtiva kõmulehe SL Õhtuleht aktsiatest ning millele kuulub ka eratelekanal Kanal 2 ja eraraadiokanal Tartu Raadio) Trio raadiogrupi. Nii omandas kontsern Eesti Meedia suurima turuosa raadioturul. Eesti Meedia ja Ekspress Grupp konkureerisid omavahel aga ka arvukate väiksemate sõltumatute väljaannetega.

Riigitelevisioonis ja eratelekanalitel edastati mõningaid venekeelseid saateid, mis olid enamasti toodetud Eestis. Valitsus mängis olulist rolli venekeelsete saadete edastamise soodustamisel riigitelevisioonis. Arvestades aga venekeelse vähemuse suurust riigi elanikkonnas, oli venekeelsete saadate osakaal väike, osaliselt venekeelsete saadete teenistuse piiratud eelarve tõttu. Kaabeltelevisiooni kaudu oli laialdaselt võimalik jälgida Vene riigitelevisiooni ja ka Vene kommertskanaleid.
Ligipääs Internetile oli olemas ja üldiselt piiramatu.
Valitsus ei piiranud akadeemilisi vabadusi.

b. Rahumeelsete rahvakogunemiste ja ühenduste vabadus
Põhiseadus sätestab rahumeelsete rahvakogunemiste ja ühenduste vabaduse ning riigis on neid vabadusi praktikas üldiselt ka austatud. Igasuguste avalike kogunemiste jaoks tuleb luba hankida kolm nädalat enne kogunemise toimumist. Ametiasutustel on laialdased volitused selliseid rahvakogunemisi turvalisuse kaalutlustel keelata, ent seda tehti harva. Mittekodanikel ei ole lubatud poliitilistesse parteidesse astuda, kuid nad võivad moodustada sotsiaalseid rühmitisi.

c. Usuvabadus
Põhiseadus sätestab usuvabaduse ja riigis on seda vabadust praktikas üldiselt ka austatud. Seaduste järgi peab koguduses olema vähemalt 12 liiget ning see peab olema registreeritud Siseministeeriumi usuasjade osakonnas. Koguduste juhid peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud ning vähemalt viis aastat Eestis elanud.

Alates 1993. aastast on grupp etnilistest eestlastest ja venelastest koosnevaid kogudusi, mis eelistasid jääda Vene Õigeusu Kiriku struktuuri, üritanud registreerida end nimede all, mis sarnanevad sõltumatu ja juba registreeritud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nimega. 2002. aasta aprillis registreeris Siseministeerium kiriku Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku nime all.

Suurem osa Eesti elanikest on nimeliselt luterlased; suhted erinevate usuliste kogukondade vahel olid üldiselt sõbralikud. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku registreerimise tähistamise eesmärgil külastas Eestit septembris Moskva ja kogu Venemaa õigeusu patriarh Aleksius II. Vaatamata sellele edusammule ei kadunud Õigeusu Kiriku varade käsutamist puudutavad erimeelsused Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vahel. Aasta jooksul vandaalitseti kolmes kirikus ja kahel kalmistul. Aprillis lõhkusid kaks poissi 48 hauaplaati ühel Ida-Virumaa surnuaial, mis kuulub kultuuri- ja ajaloomälestisena kaitse alla. Poisid olid kohtu alla andmiseks liiga noored. Juunis varastati Põlva kirikust armulauariistade komplekt; juulis varastati ühest Narva kirikust küünlajalad ja ühes Viljandi kirikus lõhuti vitraažaken; novembris lõhuti Rakvere kalmistul üks hauakivi ja osa kalmistut ümbritsevast aiast. Kõigil neljal juhul algatati väärteomenetlus. Üksikasjalikum teave on toodud aruandes usuvabadusealase olukorra kohta Eestis aastal 2003.

d. Riigisisese liikumise, välismaale reisimise, emigreerimise ja repatrieerumise vabadus
Põhiseadus sätestab need vabadused ja riigis on neid vabadusi üldiselt praktikas ka austatud. Isikuttõendavaks dokumendiks on pass, ent see ei pea inimesel alati kaasas olema. Väljasõiduviisasid ei nõutud.

Riik ei piiranud mittekodanikest residentide (s.t teiste riikide kodanike või kodakondsuseta isikute) õigust reisida, emigreeruda või repatrieeruda, ehkki mõned mittekodanikud kaebasid reisidokumentide hankimisel esinevate viivituste üle. Enamus mittekodanikest on etnilised venelased (vt punkt 5). Välismaalase passe väljastati välismaalastest residentidele, kel puudusid muud kehtivad reisidokumendid, muu hulgas järgmistele isikutele: kodakondsuseta isikutena määratletud inimesed; välisriikide kodanikud, kel ei ole võimalik hankida reisidokumente oma kodumaal või muus riigis; Eesti kodakondsust taotlenud ja vastava nõudmise korral keeleeksami sooritanud isikud (kellele ei ole veel kodakondsust omistatud); ja välismaalased, kes lahkuvad riigist jäädavalt. Valitsus kiitis heaks välismaalase passide väljastamise välismaale õppima asuda soovivatele mittekodanikele ning nõustus väljastama välismaalase passe ka endistele sõjaväelastele, kes ei saa või ei soovi Venemaa kodakondsust.

Seadus lubab anda pagulase staatuse ja pakkuda varjupaika isikutele, kes vastavad 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsioonis ja selle 1967. aasta protokollis toodud määratlusele. Tegelikkuses võimaldatigi kaitset tagasisaatmise eest, anti pagulase staatus ja pakuti varjupaika. Pagulaste abistamisel tegi riik koostööd ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ametiga ja muude humanitaarorganisatsioonidega. Riigisiseselt tegeleb pagulastega seonduvate küsimustega ja teostab järelevalvet riikliku varjupaigaregistri üle Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Varjupaigataotlusi menetletakse standardprotseduuri alusel nii riigisiseselt kui ka piiril. Ajutisi elamislube võib väljastada isikutele, kelle elamisloataotlused põhinevad riikidevahelisel lepingul.

Varjupaiga- ja pagulasküsimuste eest vastutab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Aasta jooksul taotles varjupaika 14 isikut; üks isik ootas Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt vastust ja kaks isikut kaebasid Kodakondsus- ja Migratsiooniameti negatiivsed otsused Tallinna Halduskohtusse. Varjupaika ühelegi taotlejale ei antud. Aastatel 2000–2002 väljastati inimlikel kaalutlustel üheksa elamisluba. Ülejäänud taotlused lükkas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tagasi, põhjendades elamisloa väljastamisest keeldumist asjaoluga, et taotlejad ei vastanud 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsioonis ega selle 1967. aasta protokollis toodud määratlusele. Aasta jooksul saadeti riigist välja 67 ebaseaduslikult siin viibivat välismaalast. Tavaliselt oli tegemist kriminaalkuritegudelt tabatud isikutega. Detsembris interneeriti kuus ebaseaduslikult riigis viibivat välismaalast, kes ootavad väljasaatmist või elamisloa väljastamist kinnitavat kohtuotsust.
Ajutist (täiendavat) kaitset pakuti teatud isikutele, kes ei vastanud pagulaste või varjupaigale õigustatud isikute määratlusele.

3. Poliitiliste õiguste austamine: Kodanike õigus vahetada valitsust

Põhiseadus annab kodanikele õiguse vahetada rahumeelselt valitsust ning kodanikud kasutasid seda õigust korralistel vabadel ja õiglastel valimistel, mis peeti üldise valimisõiguse põhimõttel. Märtsis toimunud parlamendivalimised olid vabad ja õiglased. Valimiste tulemusena astus aprillis ametisse kolmest parteist koosnev valitsuskoalitsioon, kuhu kuuluvad Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu esindajad. Riigi poliitilise ja majandusliku struktuuri reformimisele järgnes 2002. aastal kutse astuda 2004. aasta maikuus Euroopa Liitu. Aprillis allkirjastati Euroopa Liiduga ühinemise leping ja septembris toimunud referendumil hääletas 67 protsenti kodanikest Euroopa Liitu astumise poolt.

Ainult Eesti Vabariigi kodanikud võivad osaleda parlamendivalimistel ja astuda poliitiliste parteide liikmeks. Mittekodanikest residendid, kes on Eestis alaliselt elanud vähemalt viie aasta jooksul enne valimisi, võivad hääletada kohalike omavalitsuste valimistel, ent mitte ise kandideerida. Ligikaudu 124 000 isikule riigi 1,1 miljoni suurusest elanikkonnast anti kodakondsus naturalisatsiooni korras. Nendeks isikuteks oli ligikaudu 263 200 alalise või ajutise elamisloa omanikku, kellest 80 protsenti olid etnilised venelased (vt punkt 5). Illegaalselt riigis elavate isikute, kelleks on peamiselt etnilised venelased, ligikaudne arv oli vahemikus 10 000–30 000; rahvaloenduse andmetes need isikud ei kajastunud.

Parlamendi 101 liikmest 18 olid naised. Kolmeteistkümnest ministrist üks oli naine.
Etnilistele venelastele, kes moodustavad 28 protsenti elanikkonnast, kuulus Riigikogus 101 kohast kuus kohta.

4. Valitsuse suhtumine inimõiguste väidetavate rikkumiste rahvusvahelisse ja valitsusvälisesse uurimisse

Mitmed riiklikud ja rahvusvahelised inimõigustega tegelevad rühmitused uurisid inimõigusi puudutavaid juhtumeid ja avalikustasid uurimiste tulemusi, tegutsedes üldjoontes ilma riigipoolsete piiranguteta. Riigiametnikud olid enamasti koostööaltid ja nimetatud isikute seisukohtade suhtes soodsalt meelestatud. Valitsusväline õigusteabekeskus Tallinnas pakkus tasuta õigusabi nii kodanikele kui ka mittekodanikele, kelle sooviks oli saada nõu inimõigustega seotud küsimustes.

Riiklik Inimõiguste instituut jälgis inimõigustealast olukorda ja teavitas rahvusvahelist kogukonda. Instituut uuris teateid inimõiguste rikkumiste kohta, näiteks väiteid politseivägivalla ja kinnipeetavate ebainimliku kohtlemise kohta. Instituudil on teabekeskus Jõhvis, riigi kirdeosas, kus vene keelt kõnelev kogukond on enamuses.

Presidendi ümarlaud, mis koosneb Riigikogu, Eesti Vähemusrahvuste Liidu ja vene keelt kõneleva elanikkonna esinduskogu esindajatest, arutas sotsiaalse integratsiooniga seonduvaid küsimusi ja tegi sellekohaseid ettepanekuid, nagu ka samalaadne, ent iseseisev ümarlaud, mis tuli kord kuus kokku Ida-Virumaal. Kantsler-inimõiguste volinik, kes juhtis ka institutsiooni filiaali valdavalt venekeelse elanikkonnaga Narvas, käsitles eraisikute kaebusi riigiasutuste vastu.

5. Rassi, soo, puude, keele või sotsiaalsel staatuse pinnal diskrimineerimine

Ehkki Põhiseadus keelab igasuguse diskrimineerimise, teatati jätkuvalt etniliste venelaste diskrimineerimise juhtudest.

Naised

Naiste vastu suunatud vägivald, sh abikaasade poolt, oli teada antud juhtumite alusel otsustades sage ning diskussioonide ja meediasõnavõttude üheks teemaks. Koduvägivald ja abielusisene vägistamine ei ole kohtulikult karistatavad, ehkki olemasolevate õigusaktide alusel oleks võimalik vastavaid süüdistusi esitada. Vägistamisi ja vägistamiskatseid esines vähe. Aasta esimese üheksa kuu jooksul teatati 73 vägistamisest ja 18 vägistamiskatsest. Kogu 2002. aasta jooksul teatati 67 vägistamisest ja kümnest vägistamiskatsest. Uuringud on aga näidanud, et 40 protsenti kuritegudest, sh koduvägivallajuhtumitest, jääb teatamata. Isegi kui politsei kutsuti kohale, keeldus väärkohtlemise ohver oma abikaasa vastu süüdistust esitamast. Põhjuseks on sotsiaalne surve. Teatatud on naistega kaubitsemisest prostitutsiooni eesmärgil (vt punkt 6 f).

Seksuaalset ahistamist esines, ent ametlikke kaebusi ei esitatud. Ehkki seksuaalset ahistamist ei ole karistusseadustikus eraldi välja toodud, on süüdistusi seksuaalse ahistamise eest võimalik esitada karistusseadustiku sugudevahelist võrdsuse rikkumist puudutavate sätete alusel. Kuigi seaduste järgi on naistel meestega võrdsed juriidilised õigused ning teoreetiliselt on neil õigus saada võrdse töö eest võrdset tasu, ei olnud see tegelikkuses nii. Ehkki naiste keskmine haridustase on meeste omast kõrgem, oli nende keskmine töötasu üldiselt madalam. Jätkuvalt on elukutseid, kus domineerivad kas mehed või naised. Naised moodustasid veidi vähem kui poole kogu tööjõust. Naiste kanda oli suurem osa kodustest kohustustest.
Naiste õiguste edendamise nimel tegutsesid Eesti Naisuuringute ja Teabekeksus, Kodanikuhariduse Keskus, Harjumaa Naiste Ümarlaud ja muud valitsusvälised organisatsioonid.

Lapsed

Haridus on riigi üheks prioriteediks. Suurt tähelepanu pöörati koolide ehitamisele ja renoveerimisele. Haridus on üheksa aasta kestel tasuta ja kohustuslik. Ligikaudu 97 protsenti kooliealistest lastest käis koolis. Kooliskäivate tüdrukute ja poiste osakaal sarnanes naiste ja meeste osakaalule riigi elanikkonnas. Riik võimaldas lastele tasuta arstiabi ja subsideeris koolilõunaid.

2003. aastal avaldatud Tartu Ülikooli poolt läbi viidud uurimusest ilmnes, et märkimisväärne osa lastest koges vähemalt aeg-ajalt vägivalda kodus, koolis või noortekampade poolt. Laste ahistamine ei olnud ühiskonnas siiski levinud nähtus. Olles koolivägivalla vastu võitlemise määratlenud ühena oma prioriteetidest, korraldas Teadus- ja Haridusministeerium seminari ja avaldas õpetajatele mõeldud käsiraamatu koolis ja kodus esineva vägivalla märkamise ja sellega tegelemise kohta. Aasta esimese 11 kuu jooksul anti teada 28 alaealiste vägistamisjuhtumist ja kolmest vägistamiskatsest. Politsei registreeris 56 alla 18-aastaste vastu suunatud seksuaalse väärkohtlemise juhtumit. Kaheksal juhul olid seksuaalse väärkohtlemise ohvrid alla 14-aastased.

Teada anti ka laste prostitutsioonist. Probleemiks oli lastega kaubitsemine prostitutsiooni eesmärgil (vt punkt 6 f). Samuti leidis tõendamist, et lapsi kaasati narkootikumidega kaubitsemisse ning et eksisteerib seos narkootikumide tarbimise ja laste prostitutsiooni vahel.

Puuetega inimesed

Ehkki Põhiseadus keelab puuetega inimeste diskrimineerimise ning nii riiklikud kui ka mõned eraorganisatsioonid annavad puuetega inimestele rahalist abi, on vähe tehtud selleks, et võimaldada puuetega inimestel avalikus elus normaalselt osaleda. Avalikku juurdepääsu puudutavaid õigusakte ei ole vastu võetud, ent puuetega inimeste aitamiseks on siiski midagi tehtud: näiteks on uutele kõnniteedele lisatud kaldteed ning ühistranspordifirmad ja mõned taksofirmad on soetanud puudega inimestele ligipääsetavaid sõidukeid. Seadused lubavad raske nägemis-, kuulmis- või kõnepuudega inimestel saada Eesti Vabariigi kodanikeks naturalisatsiooni korras, ilma kohustuseta sooritada põhiseadust puudutav eksam ja keeleeksam.

Rahvuslikud/rassilised/etnilised vähemused

Ajal, mil riik oli jõuga annekteeritud Nõukogude Liidu koosseisu, julgustati suurel hulgal mitte-eestlasi (valdavalt venelasi) asuma Eestisse tööle. 2003. aastal moodustasid need immigrandid ja nende järeltulijad ligikaudu kolmandiku kogu elanikkonnast. Umber 40 protsenti neist olid sündinud Eestis.
Vähemuste diskrimineerimise kahe juhtumi uurimine lõppes süüdistuse esitamisega: juunis mõisteti kolmele skinhead'ile kolmeaastane tingimisi vanglakaristus avalikult rahvus- ja rassiviha õhutava tegevuse eest; teine kohtumenetlus oli aasta lõpu seisuga pooleli.
Kultuuriautonoomia seadus sätestab vähemusrahvuste kodanike kultuuride kaitse. Mõned mittekodanikud väitsid, et see seadus on diskrimineeriv, kuna kaitseb kultuuriautonoomiat ainult kodanike puhul. Mittekodanikel on aga õigus osaleda etnilistes organisatsioonides ja seadus reguleerib toetuste maksmist kultuuriorganisatsioonidele. Piirkondades, kus üle poole elanikkonnast ei räägi eesti keelt, võimaldab seadus elanikel saada ametlikku teavet nende emakeeles.
Kõik elanikud, olgu kodanikud või mitte, võisid nende inimõiguste või põhiseaduslike õiguste rikkumiste korral kaevata otse Riigikohtule. Riigikohtu kohtunikud uurivad iga sellist rikkumisjuhtumit. Kõik otsused väljastatakse eesti keeles, ent kui kaebus laekub mingis muus keeles (milleks tavaliselt on vene keel), tagab kohus ka tõlke.
Mõned mittekodanikest residendid, peamiselt etnilised venelased, väitsid jätkuvalt, et neid diskrimineeritakse seoses eesti keele oskust puudutavate nõuetega töö, töötasu ja eluasemega seonduvates küsimustes. Kodakondsuse seadus sätestab, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks peab inimene olema elanud Eestis vähemalt viis aastat, tundma põhiseadust ja kodakondsuse seadust ning oskama eesti keelt.

Seadus lubab riigil loobuda keeleoskuse ja kodanikuhariduse nõudmisest taotlejate puhul, kes on omandanud hariduse eesti keeles või kellel on erilisi teeneid Eesti riigi ees. Kodakondsuse seaduse alusel antakse alates 26. veebruarist 1992 kodakondsus Eestis seaduslikult elavate kodakondsuseta vanemate lastele (vanemate või hooldaja avalduse alusel). 2003. aastal esitasid vanemad 1331 sellist avaldust. 1211 avaldust rahuldati. Alates 1999. aasta juulist on 3536 avaldusest rahuldatud 3237.
Kuigi Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ning muud rahvusvahelised organisatsioonid nagu Helsingi Komisjon on leidnud Kodakondsuse seaduse olevat rahuldava, esitasid nii kohaliku vene kogukonna esindajad kui ka Venemaa valitsus väiteid seaduse diskrimineeriva olemuse kohta, iseäranis seoses eesti keele nõuetega. Septembris Eestit külastanud NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioon nentis, et riigis ei ole suuri probleeme seoses vene vähemuse kohtlemisega.
Kodakondsuse seadus ei võimalda naturalisatsiooni korras kodakondsust isikutele, kes on tegutsenud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu, kes on töötanud või töötavad välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealhulgas välisriigi relvajõududest reservi arvatud või erru läinud. Viimati mainitud kategooria hõlmab ka selliste isikute abikaasasid, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru.

Kodakondsuse seadus sätestab ka, et Eesti kodakondsus võidakse anda välisriigi relvajõududest erru läinud isikule, kes on olnud sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikuga abielus vähemalt viis aastat. 2003. aasta jooksul said 3706 isikut kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Detsembri seisuga oli 211 668 isikul alaline elamisluba ja 51 569 isikul oli ajutine elamisluba. Bürokraatiast tulenevaid viivitusi nimetati antistiimulitena kodakondsuse omandamisel.
Välismaalaste seadus sätestab, et iga-aastase sisserännu piirarvu alla ei arvata Eesti kodanike ja Eestis elamisloa alusel elavate välismaalaste abikaasasid ja lähisugulasi, kui elamisloa taotlus on põhjendatud. Seadus ei tee äriühingute ja vara omandiga seoses vahet kodanike ja mittekodanike vahel, välja arvatud maaomandiga seotud küsimustes, ning maaomandiga seotud kitsendused piirduvad vaid teatud strateegiliste piirkondadega. Kõik Eestis seaduslikult elavad isikud võivad võrdselt osaleda riigile kuuluvate elamispindade erastamises.
Keeleseadus nõuab, et kõik avalikud teenistujad ning avaliku sektori töötajad, teenindustöötajad, meditsiinitöötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad kasutaksid Eesti keelt vastavalt keeleeksamil määratletud tegelikule oskusele. Eesti keele tasemeeksami sooritamise nõudest on vabastatud need mitte-eestlased, kes on omandanud vähemalt põhihariduse eesti keeles.

Seitse vanglaametnikku vallandati, kuna nad ei vastanud keeleoskuse nõudele. Keeleseadus on kooskõlas Euroopa Liidu soovitustega, mis puudutavad erasektoris töötavatele isikutele esitatavaid keelenõudeid. Seadus sätestab, et äriühingute, mittetulundusühingute, sihtasutuste ja nende töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate puhul nõutakse eesti keele kasutamist juhul, kui see on õigustatud avalikes huvides.

Erandeid tehti isikute suhtes, kes suutsid põhjendada keele mitteoskamist nõutud tasemel. Loodud on keeleõppekeskuseid, kus on aga nappus kvalifitseeritud õpetajatest, rahalistest vahenditest ja õppematerjalidest. Esitati väiteid, nagu oleks hindamine eksamitel, mille sooritab 75–90 protsenti eksamineeritavatest, meelevaldne. Mõned etnilised venelased on taotlenud tasuta keeleõpet. Detsembris muudeti kodakondsuse seadust ja sätestati, et riik hüvitab eksami edukalt sooritanutele kuni 50 protsenti keele- ja kodakondsuse eksamitega seotud kuludest; ülejäänud 50 protsenti on lubanud hüvitada Euroopa Liit. Nimetatud kompensatsiooniskeemi kohaldatakse plaanide järgi kuni 2005. aasta lõpuni.

Presidendi Ümarlaud otsis jätkuvalt praktilisi lahendusi mittekodanike probleemidele. Valitsus jätkas aastateks 2000–2007 ette nähtud integratsiooniprogrammi elluviimist, mille eesmärgiks on edendada mitte-eestlaste integreerimist ühiskonda. Vähemalt kümme valitsusvälist organisatsiooni töötas välja ja viis ellu kohalikke programme, et aidata kaasa mitte-eestlaste integreerimisele ühiskonda.

6. Töötajate õigused

a. Ühenduste moodustamise õigus
Põhiseadus sätestab töötajate õiguse moodustada ametiühinguid ja töötajate ühendusi ning seda õigust rakendati ka tegelikkuses. Suurim ametiühing on Eesti Ametiühingute Keskliit, mis tegutseb vabatahtlikkuse alusel ja milles oli aastal 2003 ligikaudu 50 000 liiget. Teine ametiühing, milleks on Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon, eraldus Eesti Ametiühingute Keskliidust ja selles on ligikaudu 35 000 liiget. Kolmas keskliit esindas toiduainetööstuse töötajaid ja talupidajaid. Ligikaudu kolmandik riigi tööjõust kuulus mõnda ülalmainitud ametiühingutest. Ametiühingud olid valitsusest ja poliitilistest parteidest sõltumatud.

Tööseadustik keelab diskrimineerimise ametiühingusse kuulumise pinnal ja töötajatel on õigus jõustada oma õigusi kohtus. Seadused reguleerivad kollektiivseid läbirääkimisi, kollektiivsete vaidluste lahendamist ja kohalike ametiühingukomiteede tegevust. Ametiühingud võisid vabalt liituda ametiühingute föderatsioonidega ja moodustada rahvusvahelisel tasandil filiaale.

b. Õigus organiseeruda ja pidada kollektiivseid läbirääkimisi
Ehkki töötajatel on õigus pidada kollektiivseid läbirääkimisi, ei ole vastav praktika veel täielikult välja kujunenud. Eesti Ametiühingute Keskliidu juhtide sõnul on konkreetsete ettevõtete tööandjate ja töötajate vahel sõlmitud vähe kollektiivseid töökokkuleppeid. Siiski on Eesti Ametiühingute Keskliit tootjate liitudega sõlminud raamlepinguid, mis reguleerivad konkreetsete töökokkulepete aluseid, sh miinimumpalga kehtestamist (vt punkt 6 a).

Samuti osales Eesti Ametiühingute Keskliit töölepinguid, puhkusi ja tööohutust reguleeriva tööseadustiku väljatöötamisel. Seadused sätestavad õiguse streikida. Põhiseadus ja muud õigusaktid keelavad streikijate karistamise. Riigi esimene suurem streik pärast taasiseseisvumist toimus detsembris. Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni poolt organiseeritud ühepäevasest streigist võttis osa ligikaudu 20 000 töötajat. Streikijad nõudsid õpetajatele ja kultuuritöötajatele kõrgemaid palku ning nende palga sidumist keskmise kuupalgaga. Raudteetöötajad toetasid seda streiki ühetunnise hoiatusstreigiga. Eksportkauba tootmise eritsoone ei olnud.

c. Sunniviisiline töö
Põhiseadus keelab sunniviisilist tööd, sh laste töölesundimist, ent inimkaubitsemine oli siiski probleemiks (vt punkt 6 f).

d. Laste tööga seonduv situatsioon ja minimaalne tööleasumise vanus
Töölepingu seadus kehtestab tööleasumise minimaalseks vanuseks 18 aastat, ent 15–17 aasta vanused lapsed võivad töötada vanema või hooldaja nõusolekul ning 13–15 aasta vanused lapsed võivad töötada vanema või hooldaja ja tööinspektori nõusolekul. Alla 18 aasta vanused lapsed ei või teha riskantset ega ohtlikku tööd. Töö- ja puhkeaja seadus piirab tundide arvu, mil alla 18 aasta vanused lapsed võivad töötada, ja keelab ületunni- ja öötöö. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus paneb vastutuse tööalaste õigusaktide jõustamise eest Tööinspektsioonile. Valitsus võttis vastu määruse, millega pandi paika ILO konventsioonis 182 määratletud laste töö halvimate vormide üle järelevalvet teostavad ametiasutused. Laste töö kuritarvitusi puudutavaid kohtuasju menetluses ei olnud.

e. Rahuldavad töötingimused
Pärast konsultatsioone Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Tööandjate Keskliiduga kehtestas valitsus miinimumpalga. Minimaalne kuupalk oli ligikaudu 155 USA dollarit (2160 Eesti krooni). Riikliku miinimumpalka sai 5–6 protsenti kogu tööjõust ning see oli ebapiisav töötajale ja tema perekonnale normaalse elustandardi tagamiseks. Keskmine kuupalk oli kolmandas kvartalis ligikaudu 461 USA dollarit (6431 Eesti krooni).

Normikohase töönädala pikkuseks on 40 tundi. Nädala jooksul peab olema üks kohustuslik 24-tunnine puhkeperiood. Eesti Ametiühingute Keskliidu allikate kohaselt on töötervishoiu ja -ohutuse standardid teoorias rahuldavad, ent neid on äärmiselt raske praktikas järgida. Riiklik Tööinspektsioon vastutab nende standardite jõustamise eest, ent inspektsiooni tegevus ei ole olnud kuigi mõjus. Ka ametiühingud kasutasid töötervishoiu ja -ohutuse eksperte, kes aitasid töötajatel nõuda seaduslikele standarditele vastavuse tagamist. Töötajatel on õigus keelduda ohtlikest töösituatsioonidest, ilma et seeläbi satuks ohtu nende töösuhe.

f. Inimestega kaubitsemine
Seadused keelavad inimestega kaubitsemise. Sellegipoolest müüdi naisi riigist välja ja anti teada juhtumitest, kus kaubitseti alla 18-aastastega.
Karistusseadustiku paragrahvid 133 ja 134 sätestavad karistuse inimeste orjastamise ja isikuvabadust piiravasse riiki toimetamise eest ning võimaldavad kohtulikule vastutusele võtmist inimestega kaubitsemise eest. Maksimaalne karistus inimestega kaubitsemise eest on 12-aastane vangistus. Detsembri seisuga oli kohtus menetluses üks inimkaubanduse juhtum. Ülejäänud viis juhtumit, mis hõlmasid 15 inimest, olid uurimisel.

Naisi müüdi Eestist Põhjamaadesse ja Lääne-Euroopasse. Mõned valitsusvälised organisatsioonid viitasid sellele, et aastas on ligikaudu 500 inimkaubitsemise ohvrit, ent usaldusväärset statistikat probleemi ulatuse kohta ei ole. Teatatud on, et kohalikes ajalehtedes ilmunud reklaamid, millega värvati naisi tööle, olid mõnedel juhtudel seotud rahvusvahelise prostitutsiooniga. Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni ja kohalike valitsusväliste organisatsioonide arvates sattusid tütarlapsed kaubitsemise tulemusel Põhjamaadesse ja Lääne-Euroopasse. Valitsus moodustas Siseministeeriumi juhitava riikliku ümarlaua, et koostada riiklik tegevusplaan ja anda aru valitsuse meetmetest inimkaubitsemise vastu võitlemisel. Valitsus jätkas tööd Läänemere regioonis organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise erirühma ekspertgrupis, mis tegeleb naistega kaubitsemise vastu suunatud meetmetega.

Sotsiaalministeerium algatas koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukoguga ulatusliku naistega kaubitsemise vastase kampaania, mis oli peamiselt suunatud tõkestamisele. Kampaania tõmbas avalikkuse tähelepanu inimkaubanduse probleemile ja toetas rahvusvahelist koostööd probleemi lahendamisel. Rahvusvahelised organisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid viisid koostöös valitsusega ellu mitmeid inimkaubanduse vastu võitlemise suunitlusega projekte.

Inglisekeelse aruande inimõigustealase olukorra kohta Eestis aastal 2003 leiate siit