Artikkel ilmus 29. oktoobril 2004 ajalehes "Põhjarannik"

HIV-positiivse ema laps ei pruugi nakkust saada

Erika Prave

Selle aasta septembri keskpaiga seisuga on end Ida-Viru tervishoiuasutustes arvele võtnud 62 HIV-positiivset rasedat, see tähendab, et iga kahekümnes sünnitaja maakonnas võib olla HI-viiruse kandja.

"Kui HIV-positiivne rase end varakult arsti juures arvele võtab ja rakendusele võetakse kõik tervishoius olemas olevad ennetusmeetmed, siis on võimalus, et laps HI-viirusesse nakatub, vaid paar-kolm protsenti," ütles Ida-Virumaal emalt lapsele HI-viiruse leviku ennetamise projekti juht Tiia Pertel. Kuna HIV-positiivsete rasedate hulk on sel aastal eelmise aastaga võrreldes kordades kasvanud – möödunud aastal sai lapse 16 idavirulasest HIV-positiivset –, siis oli Perteli sõnul viimane aeg hakata selle probleemiga tõsiselt tegelema.

"Lapse HI-viirusesse nakatumise riski on võimalik langetada, seepärast on oluline, et HIV-positiivsed naised läheksid varakult arsti juurde ja teaksid, et rasedatele on Eestis arstiabi tasuta," rääkis Pertel. Tema sõnul on HIV-positiivsete seas väga noori naisi, kes nakkuse saamise ajal olid alles alaealised.

"Paraku on praegu nii, et paljud HIV-positiivsed rasedad lükkavad naistearsti juurde minekut võimalikult kaua edasi, sest nad kardavad, et arst käsib neil abordi teha. Otsuse, kas last saada või mitte, teevad ikkagi naised ise," sõnas Pertel. Ta tõdes, et paljudele HI-viirusesse nakatunutele on laps see, tänu kellele nad oma elul üldse mõtet näevad.

Pertel küsitles uurimuse tarvis nii HIV-positiivseid emasid kui ka nendega tööd tegevaid inimesi – meedikuid ja sotsiaaltöötajaid.

"Üks väga suur probleem nii viirusekandjate kui teenuseosutajate seas on vähene psühholoogilise abi ja toetuse saamine maakonnas," ütles Pertel. Teenusepakkujad, kes iga päev selliste probleemidega inimestega kokku puutuvad, vajavad tööalast supervisiooni. Teisalt eelistavad mõned noored HIV-positiivsed emad oma diagnoosi eitada ja püüavad sellele probleemile pigem mitte mõelda.

Näiteks ütleb üks küsitletud 19aastane naine, kes on oma HIV-kandlusest teadlik neli aastat ning kellel on vähem kui aasta vanune laps, uurimuses nii: "Ma tahan elada nii, et ma ei teaks sellest, ma isegi ei mõtle sellele. Kui hakkad mõtlema, on väga raske, raske on elada selle koormaga."

Pertel ütles, et teda teeb murelikuks ka see, et ehkki teenusepakkuja teab, kuidas HI-viirus levib, ei usu ta seda ja kardab, et tema puhul see ei kehti.

"Sellestsamast kartusest tulenevalt suhtub osa teenusepakkujaid HIV-positiivsetesse negatiivselt ja nende õigusi diskrimineerivalt," sõnas Pertel.

Uurimus näitas, et koostöö sotsiaaltöötajate ja meedikute vahel on selles vallas olematu:

"Koostööd pole ja kogu koormus langeb tervishoiutöötajatele. Aga tervishoiutöötajad ei saa inimest ravida, kui kõik muu elus esmatähtis on korrast ära: kui HIV-positiivsel ei ole kodu, kus elada, ega raha, et osta täisväärtuslikku toitu, mis on nende ravi juures väga oluline."

Perteli sõnul tuleks ohurühmadega efektiivseks töötamiseks kohalikul tasandil luua juhtumikorralduslikul alusel töötavate spetsialistide, see tähendab tervishoiutöötajate, psühholoogide ja sotsiaaltöötajate koostöövõrgustikud.

"Selle koostöövõrgustiku liikmed vajaksid esmalt väljaõpet ning järjepidevat täiendusõpet ja supervisiooni," ütles Pertel. "Nõustamisteenuste kvaliteeti tuleks maakonnas parandada."

Emalt lapsele HIVi leviku ennetamise projekti järgmine etapp ongi Ida-Virumaal spetsialistide koolitamine.

Projekti elluviimist rahastab Ameerika suursaatkond Eestis, kes eraldas probleemi kaardistamiseks, koolitusteks ja muuks tegevuseks, näiteks rinnapiimaasendaja ostmiseks, HIV-positiivsetele noortele emadele üle 700 000 krooni.

Eelmisel aastal sündis Ida-Virumaal üle 1400 lapse.