Artikkel ilmus ajalehes "Eesti Ekspress" 24.mail 2007

Ameeriklane, kes teenis välja Eesti Vabadusristi

Eric A. Johnson (USA saatkonna pressiatašee)

Ameerika Punase Risti ohvitserid oma peakorteri ees Vana-Posti tänaval Tallinnas.(Eesti Filmiarhiiv)

Kapten Loy W. Henderson oli üks neist 35st USA armee ohvitserist, keda autasustati Vabadusristiga teenete eest Eesti Vabadussõjas ning vahetult pärast seda.

Lisaks soomlastele, rootslastele, taanlastele ja inglastele võtsid Eesti Vabadussõjast 1918–1920 osa ka ameeriklased. Muude aumärkide kõrval hindas Eesti riik neist paljude teeneid kõrgeima teenetemärgi, Eesti Vabadusristiga. Selle pälvisid 35 USA ohvitseri ja 8 diplomaati.

Kui mitmed Vabadusristi saanud USA armee ohvitserid töötasid sõjaväeliste nõuandjatena Eesti uue armee heaks, siis kapten Loy W. Henderson oli Ameerika Punase Risti liige. Pärast Ameerika Ühendriikide astumist Esimesse maailmasõtta aprillis 1917 mobiliseeriti ja militariseeriti ka Ameerika Punane Rist. Lahingutegevuse piirkondades töötavatele punase risti vabatahtlikele anti sõjaväelised auastmed ning nad hakkasid kandma USA armee vormi.

Vabadussõjas korraldasid Ameerika Punase Risti ohvitserid haavatute vedu ning juhtisid rindejoone taga olevaid hospidale. Neil tuli oma elu ohtu pannes pidevalt ületada rindejoont või minna otse möllava epideemia keskmesse. Kuigi nad ei kandnud relvi, oli nende töö sageli ohtlikum kui nende kolleegidel USA regulaararmeest. Eesti valitsus hindas ameeriklasi väärikalt – 30 Ameerika Punase Risti ohvitseri sai elude päästmise eest Eesti Punase Risti ordeni. Neist 20 aga teenisid sõjaliste teenete eest välja ka Vabadusristi.

Ameerika Punane Rist tõi Eestisse

Loy Henderson ning tema kaksivend Roy sündisid mõneminutilise vahega 28. juunil 1892 Rogersi lähedal Arkansase osariigis. Üheksa aasta vanuselt murdis noorem vend Loy ühise mängu käigus parema käe. Kuna maa-arst ei pannud Loy murtud luud õigesti kokku, siis see ka ei paranenud korralikult. Kui USA astus maailmasõtta, siis see õnnetu lapsepõlve luumurd eraldas seni lahutamatud vennad – ohvitseride väljaõppelaagrisse võeti vastu ainult Roy.

Loy aga õppis aasta Denveri ülikoolis juurat ning sai siis teada Ameerika Punase Risti tegevusest Euroopas. Pikemalt mõtlemata astus ta 1918. aasta suvel vabatahtlikuna punase risti teenistusse. See liitis Loy elu alatiseks Baltimaadega ning viis pika eduka karjäärini USA välisteenistuses.

Saabudes 1918. aasta novembri lõpus pärast vaherahu väljakuulutamist Prantsusmaale, oli leitnant Loy Hendersoni esimene ülesanne korraldada haavatud Ameerika sõdurite kojusaatmist. Pärast edutamist märtsis 1919 suunati kapten Henderson Berliini. Nüüd tuli tal aidata koju toimetada Saksa vangilaagrites olnud Vene armee sõdureid. Nende seas, keda kapten Henderson ja tema punase risti kolleegid aitasid, oli lisaks 24 753 venelasele ka 1758 eestlast, 9970 leedulast ja umbes 1500 lätlast. Seoses baltlastega reisis kapten Henderson aprillis 1919 esimest korda Leetu ning sama aasta augustis ja septembris Lätti.

Kuigi kapten Hendersonil oli peagi võimalik Ameerikasse naasta, otsustas ta edasi jääda. Ta liitus 1919. aasta oktoobris Ameerika Punase Risti uue komiteega, mis oli loodud Lääne-Venemaa ja Balti riikide abistamiseks. Järgmise kolme aasta jooksul viis teenistus kapten Hendersoni kõiki kolme Balti riiki. Eesti Vabadussõjast võttis koos Hendersoniga osa ligi 60 Ameerika Punase Risti töötajat, kelle hulgas oli nii arste, medõdesid kui ka muud personali.

Lahing tüüfusega Narvas

Pärast Nõukogude Venemaa ja Eesti vahelise rahulepingu sõlmimist veebruaris 1920 lähetati kapten Henderson Narva. Teda ­ootasid uued ülesanded. Kuigi Vabadussõda oli lõppenud, maadles noor riik selle tagajärgedega. Kui kindral Nikolai ­Judenitði Loodearmee pärast lü&uum l;asaamist Petrogradi all novembris 1919 Eestisse taganes, tõid nad endaga Narva kaasa tüüfuse. Kasvav epideemia ähvardas levida üle kogu riigi. Arvestades ameeriklaste kogemusi, määras Eesti valitsus Ameerika Punase Risti vastutavaks kõikide sanitaarmeetmete eest.

Vabatahtlikud kapten Henderson, kapten Wilbur F. Howell, leitnant Clifford A. Blanton ja leitnant George W. Winfield asusid korraldama Narva ümbruse karantiini. See oli erakordselt ohtlik töö, sest enne esimese vaktsiini väljatöötamist 1930. aastal oli tüüfusesse nakatunute suremus 10–60 protsenti. Arvatakse, et Esimese maailmasõja ajal suri Vene impeeriumis tüüfusesse vähemalt kolm miljonit inimest.

Kuna Vene ohvitserid ja sõdurid keeldusid eestlaste käskudele allumast, võttis kapten Henderson kõik Loodearmee haiglad Narvas ja selle ümbruses oma kontrolli alla. Kui punaarmee Narvast veebruaris 1919 välja löödi, olid nad tühjendanud Kreenholmi tekstiilivabriku kõikidest seadmetest. Ning kui valgete armee sama aasta lõpus kokku varises, said Kreenholmi hoonetest koos Narva ja Ivangorodi kindlustega nende peamised hospidalid.

Lüüa saanud ja demoraliseerunud Loodearmeed nähes oli kapten Henderson kohkunud nende elamistingimustest. “Põrandal lamasid korratutes ridades mitusada meest, kelle seljas olid vanade vormirõivaste jäänused, räbaldunud mantlid või lihtsalt hunnik kaltse. Mõned lamasid räpastel tekiräbalatel või olid neisse keeratud. Nende pead ja nägu katvate pikkade juuste taga võisime näha silmi, mis enamasti läikisid palavikust ning piidlesid meid vihaselt, paluvalt või mõned ka ilma igasuguste emotsioonideta,” kirjeldab kapten Henderson esimest visiiti Kreenholmi oma mälestustustes “A Question of Trust” (1986).

Neid õnnetuid lähemalt silmitsedes avanes kaptenile veelgi kohutavam pilt. “Osaliselt olid nii mõnegi patsiendi juuksed ja habe sinakashalli värvi ning lähemal vaatlusel nägin ma, et need osad liikusid. Kui mõistsin, et see värv ja liikumine oli seotud täide ning tingudega, ajas mind iiveldama. Kapten Robinson peatus ning osutas sinakashalli kogumi poole, mis liikus aeglaselt põrandal ühe magava või teadvusetu patsiendi poole. See kogum lahkus mehe küljest, kes oli surnud, sest need putukad ei jäänud surnud inimese peale. Kui mees suri, alustasid nad oma marssi järgmise lähima inimese poole.”

Täide kaudu aga levis tüüfus inimeselt inimesele. Ning nii asusidki kapten Henderson ja tema meeskond heraklesliku ülesande kallale – nad hakkasid puhastama mitte ainult Kreenholmi, vaid ka tosinat läheduses asuvat sõjaväehaiglat, mis olid samasuguses olukorras.

Võit elude hinnaga

Ameerika Punase Risti aruanne samast ajast kirjeldab rakendatud süsteemi: Ameerika Punane Rist “asus Eesti sanitaarüksuse abiga organiseerima Vene sõdurite hulgas puhastusrühmi.

Alguses oli koguni vaja, et mõni ameeriklane näitaks ette, kuidas puhastada patsienti, kes oli olnud nädalaid hooldamata. Nad lõikasid neil juukseid, ajasid habet, pesid, riietasid puhastesse rõivastesse ning asetasid nad vooditesse, mis olid vahepeal desinfitseeritud ning puhaste linadega kaetud. Ameeriklaste korraldusel ja nende eeskujul töötasid venelased 50meheliste rühmadena, igaühel neist varustuseks seep, vesi ja desinfitseerimisvahendid, ning puhastasid patsiente, voodeid, linu ja hooneid, kus ajutised haiglad asusid.”

Need venelastest koosnevad mobiilsed sanitaarrühmad olid moodustatud meestest, kes ise olid võitlu ses tüüfusega ellu jäänud. Nad puhastasid täidest 9000 inimest, desinfitseerisid 80 haiglat ning hoidsid töös sanitaarkoridori, mis kaitses ülejäänud Eestit selle kohutava haiguse eest. Kasutades seda Ameerika mudelit ning Ameerika Punase Risti antud varustust, rakendas Eesti Valitsus lõpuks tööle 80 rühma (4000 meest), et vabastada Eesti lõplikult tüüfuse ohust.

Edu võitluses tüüfusega tuli kõrge hinnaga, seda nii venelaste, eestlaste kui ka ameeriklaste seas. Olles töötanud peaaegu kuu aega tüüfusehaigete ja ohvrite vahetus läheduses, jäid kapten Henderson ja tema kaaslased vahetult enne oma ülesande edukat lõpetamist ka ise haigeks. Kõrge palaviku käes soniv kapten Henderson mõtles, et hakkab surema ning otsustas jätta oma kaksikvenna Royga hüvasti – ta isegi kujutas ette, et tundis venna kätt oma õlal.

Nii kapten Henderson kui ka kapten Wilbur Howell lõpuks siiski toibusid haigusest, kuid leitnant Clifford Blantonil ja leitnant George Winfieldil nii ei vedanud. Leitnant Blanton suri 26. märtsil 1920. Kaks päeva hiljem suri ka leitnant Winfield – varsti pärast seda, kui ta oli rääkinud, kuivõrd ta armastab oma naist. Mõlemad mehed ohverdasid oma elu Eesti eest.

Eesti Valitsus autasustas kõiki nelja meest – kaht paraku postuumselt – nende töö eest Narvas Eesti Vabadusristiga. Reisides Tallinna kaudu tagasi Riiga, sai kapten Henderson jahmatava telegrammi. Tema kaksikvend Roy oli surnud neerupuudulikkusesse selsamal päeval, kui ta ise oli surmale nii lähedal, lamades Narvas haigevoodis. Tema palavikulises nägemuses oli see olnud hoopis surev Roy, kes jättis oma venna Loyga hüvasti, mitte vastupidi.

Viimane kingitus baltlastele

Baltikumis veedetud aja jooksul veendus Loy Henderson, et ta peab leidma mõne muu viisi, kuidas jätkata Ameerika Ühendriikide teenimist välismaal. 1922. aastal liitus Henderson USA välisteenistusega. Oma peaaegu 40aastase karjääri jooksul USA välisministeeriumis teenis Henderson suursaadikuna Iraagis (1943–1945), Indias (1948–1951) ja Iraanis (1951–1954). Enne suursaadikuks saamist Iraagis oli Henderson diplomaadina töötanud ka Balti riikides.

Aastatel 1927–1930 oli ta USA Läti esinduse kolmas ja seejärel teine ­sekretär, olles ühtlasi akrediteeritud ka Eestisse ja Leetu. Riias kohtus ja abiellus Henderson lätlase Elsie Marie Heinrichsoniga. Hendersonist sai ka tuntud USA diplomaadi, Trumani doktriini ühe väljatöötaja ­George F. Kennani mentor. Kennangi oli diplomaadina Eestis töötanud.

Teenides 1934–1938 Moskvas töötas Henderson taas koos Kennaniga ning ka John C. Wileyga, kellest sai viimane ennesõjaaegne saadik Eestis ja Lätis (1938–1940). Töötades Euroopa asjade osakonna asejuhina (1938–1942), tegi Henderson Eestile, Lätile ja Leedule viimase teene. Kasutades Wileylt otse Riiast ja Tallinnast saadud informatsiooni, veenis Henderson riigisekretäri kohusetäitjat Sumner Wellesi tegema 23. juulil 1940 mittetunnustamisavalduse. Selle tulemusena keeldus USA valitsus tunnustamast ebaseaduslikku ning jõuga toimunud Leedu, Läti ja Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu.


Relvavennad: Eesti soomusrongide diviisi ülem Vabadussõjas kolonel Karl Parts (paremal)
poseerib koos ühe Ameerika Punase Risti ohvitseriga fotograafile (Eesti Filmiarhiiv)