Benjamin Franklin

“Tee jõukuseni” (1757)

Lahke lugeja!

Olen kuulnud, et mitte miski ei paku kirjanikule suuremat rahuldust kui see, et teised õpetatud autorid tsiteerivad aupaklikult tema teoseid. Ma ise olen seda rõõmu harva nautida saanud, sest ehkki olen nüüdseks juba veerand sajandit olnud aastaraamatute lugupeetud (kui tohin uhkustamata öelda) autor, on mu kaasautorid mulle teadmata põhjustel olnud kiitusega kitsid ning mitte ükski neist ei ole mind vähimalgi määral tähele pannud; nii et kui mu kirjatöö ei oleks andnud mulle teatavat soliidset tasu, oleks suur tunnustusepuudus mind üsnagi ära heidutanud.

Pikapeale jõudsin järeldusele, et minu väärtuse üle oskab kõige paremini otsustada rahvas, sest ta ostab mu kirjutisi, pealegi olen tundmatuna ringi rännates kuulnud sageli üht või teist oma kõnekäändu kasutatavat koos selle juurde kuuluva märkusega, et nõnda ütleb Vaene Richard; see on toonud mulle mõningast rahuldust, sest see näitab, et mitte ainult minu juhtnööre ei võeta arvesse, vaid tuntakse teatavat austust ka minu isiku vastu, ning ma tunnistan, et olen vahel ka ise oma sõnu suure tõsidusega tsiteerinud, et julgustada inimesi neid tarku lauseid meeles pidama ja kordama.

Hinnake siis ise, millist heameelt valmistas mulle sündmus, millest ma teile kohe jutustada kavatsen. Hiljuti pidasin oma hobuse kinni tänavamüügil, kuhu oli kogunenud suur inimhulk. Et oksjon ei olnud veel pihta hakanud, vestlesid inimesed sellest, kui halb on nüüdne aeg. Üks nende seast hõikas vanale mehele, kellel olid valged lokkis juuksed ning puhtad ja lihtsad riided: “Isa Abraham, palun öelge, mida te praegusest ajast arvate? Kas suured maksud ei vii riiki hävingusse? Kuidas me ometi suudame neid tasuda? Mis nõu te meile annate?” Isa Abraham tõusis püsti ja vastas: “Kui te minu nõu kuulda tahate, siis vastan lühidalt Vaese Richardi lausega “Taibukale piisab ühest sõnast, tark taipab poolelt sõnalt.”” Nüüd kogunesid kõik tema ümber ja soovisid, et ta seletaks, mida ta sellega mõtleb, ning isa Abraham jätkaski:

“Sõbrad ja naabrid,” ütles ta, “maksud on tõepoolest väga kõrged. Kui valitsuse poolt määratud maksud oleksid ainukesed, mida maksma peame, tuleksime nendega lihtsamini toime, kuid me peame tasuma ka paljusid teisi makse ja mõnede jaoks meie seast on need palju rängemad. Meie laisklemine kahekordistab, uhkus kolmekordistab ja pillav elulaad neljakordistab meie maksud ning nendest ei saa tähtsad ametimehed meid vabastada ega soodustuste abil päästa. Kuulakem siiski hüva nõu, millest sünnib meile tulu, sest nagu Vaene Richard oma 1733. aasta aastaraamatus märgib: “Aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal.”

Võiks arvata, et valitsus, mis maksustab ühe kümnendiku oma inimeste ajast, töötab inimeste hüvanguks. Kuid laiskus nõuab paljudelt meie seast palju suuremat lõivu, kui hakkame arvestame kõike seda, mida raisatakse kogu aeg looderdades või mitte midagi tehes või mida kulutatakse kasutule tööle või väärtusetule meelelahutusele. Laiskus toob endaga kaasa haigusi ja lühendab seetõttu elu. “Nagu roostegi, söövitab laiskus kiiremini kui töö kulutab, kuid veerevale kivile ei kasva sammalt,” ütleb Vaene Richard. “Kui elu on sulle kallis, siis ära raiska aega, sest elu koosnebki ju ajast,” leiab ta. Kui palju aega vajalikust rohkem kulutame me magamisele, unustades Vaese Richardi sõnad “Magavale kassile ei jookse hiir suhu” ja “Hauas on aega puhata küll.” Kui aeg on kõikidest asjadest kõige hinnalisem, siis on aja raiskamine Vaese Richardi sõnul kõige suurem priiskamine üldse, sest nagu ta ühes teises kohas väidab: “Kaotatud aega ei ole iial võimalik tasa teha ja kui ütleme, et aega on küll, selgub alati, et sellest tuleb puudu,” asugem siis uuesti tegutsema ja töötagem otstarbekalt; usinusega saavutame rohkem ja oleme nõukamad. Nagu Vaene Richard rõhutab: “Kes tööd teeb, see süüa saab, kes laiskust peab, see nälga näeb” ja “See, kes hilja tõuseb, askeldab terve päeva ja saab oma töö vaevalt ööseks valmis.” “Vaesus on laiskuse seltsimees,” lausub ta oma aastaraamatus, lisades: “Juhi oma tööd, mitte ära lase tööl end juhtida” ning “Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi.”

Seega, miks on paremate aegade soov ja lootus tähtis? Me võime muuta need ajad paremaks siis, kui me ise pingutame. Nagu Vaene Richard sõnab: “See, kes on töökas, ei tunne millestki puudust, kuid see, kes hellitab lootust, sureb paastudes” või “Ega ilma vaevata valget särki ei saa; aidake siis, käed, sest maad mul pole, ja kui ongi, on sellel kõvad maksud peal.” Ning nagu ta veel mainib: “Kel on töö, sellel on vara, kuid kes on töökas, sellele saab lisaks varale osaks ka austus.” Töökas ei näe iial nälga, sest Vaese Richardi arvates vaatab nälg tööka mehe majja, kuid ei julge iial siseneda. Samuti ei sisene tema majja kohtuametnik ega konstaabel, sest “Töö aitab võlgu maksta, kuid lootusetus mitmekordistab neid.” Mis sellest, et sa ei ole leidnud aaret või mõni rikas sugulane pole jätnud sulle pärandust - “Töökus on õnne ema,” ütleb Vaene Richard, ning Jumal annab töökale kõik. “Niisiis,” teeb Vaene Dick järelduse, “künna hoolega sellal kui laiskvorstid magavad ning sul on maisi, mida süüa, ning maisi, mida müüa.” Ära lükka tänaseid toimetusi homse varna, sest sa ei või teada, mis takistused on su teel homme, ning selle kohta sobivad Vaese Richardi ütlused “Parem varblane pihus kui tuvi katusel” ja “Mis täna tehtud, see homme hooleta.” Kui oleksid teener, kas sa ei tunneks siis häbi, kui su hea isand tabaks sind laisklemas? Nagu Vaene Dick märgib: “Laiskusel ei ole mingit õigustust, eriti siis, kui oled vaba.” Kui nii palju on teha su enda, su pere, su riigi ja su armulise kuninga heaks, siis ärka varavalges, mitte ära lase päikesel vaadata alla su peale ja öelda: “Siin ta lesibki, see häbiväärne inimene.” Lõhu tööd teha, mitte ära ole mingi siidikäsi, pea meeles, et “Kes tööd taga ei aja, seda ajab nälg taga,” nagu ütleb Vaene Richard. On tõsi, et palju on vaja teha ja võib-olla ei saada teid eriline edu, kuid jätkake visalt ning te näete häid tulemusi, sest “Alatine tilk õõnestab kivi”, “Tänu usinusele ja kannatlikkusele näris hiir nööri katki” ja “Ei lange ükski tammepuu ühestainsast hoobist,” on Vaene Richard oma aastaraamatus lausunud, mis aastal, seda ei suuda ma praegu meenutada.

Mulle tundub, et kuulen mõningaid teist küsimas, kas inimene ei tohi endale mingit jõudeolekut lubada? Ma ütlen sulle, mu sõber, mida Vaene Richard selle kohta kõneleb: “Kui tahad puhata, kasuta oma aega hästi” ja “Ühtki tundi tuluta ära ilmas kuluta.” Jõudeaeg on selleks, et teha midagi kasulikku; töökas inimene saab endale puhkust lubada, kuid laisk mitte kunagi; niisiis on jõudeaeg ja laiskus Vaese Richardi väitel kaks erinevat asja. Kas kujutate ette, et laiskus tagab teile suurema heaolu kui töö? Ei, sest nagu Vaene Richard sõnab: “Laiskus on kõige kurja juur ja liigne muretus ränga vaeva põhjus. Kes tööd ei tee, sel pole midagi. Töökus kindlustab heaolu, külluse ja austuse; põgene naudingute eest ning need järgnevad sulle.” Samuti on ta väga hästi öelnud: “Töökal ketrajal on uhke särk” ja “Kui sul on lammas ja lehm, ütlevad kõik sulle tere.”

Kuid oma töökusega peame olema ka tasakaalukad, kindlameelsed ja hoolikad. Me peame hoidma oma asjatoimetustel silma peal, mitte usaldama neid liialt teiste hooleks, sest nagu Vaene Richard tähendab:

“Ma pole kunagi näinud mitu korda ümber istutatud puud, ammugi siis sageli ühest kohast teise rändavat perekonda, mis oleks õilmitsenud nii hästi kui need, mis on rahulikult ühes paigas püsinud.” Ja veel: “Kolm korda ühest kohast teise minna on sama hull kui elada üle tulekahju,” samuti: “Tee tööd ja töö hoiab leiva su laual” ning “Kui tahad, et töö saaks hästi tehtud, tee seda ise.” Lisaks veel: “See, kes tahab adraga kündes leiba teenida, peab ise atra hoidma.” Ning samuti: “Peremehe pilk teeb rohkem tööd kui tema kaks kätt,” lisaks “Muretus teeb meile rohkem kahju kui teadmiste puudumine” ja “Kui sulastel silma peal ei hoia, siis on see sama hea kui jätta oma rahakott lahti.” Kui usaldame liiga palju asju teiste hoole alla, on see hukatus paljude jaoks, sest nagu aastaraamatus on öeldud: “Selle maailma asjades ei päästa inimest mitte usk, vaid vajadus selle järele” või “Inimese hoolikus toob tulu,” ja nagu mainib Vaene Dick: “Õppimine on püüdlike jaoks, rikkus hoolsate jaoks, võim julgete jaoks ja taevariik vooruslike jaoks.” Ja veel: “Kui soovid ustavat teenrit, kes sulle ka meeldiks, siis ole iseenda teener.” Lisaks kutsub Vaene Richard üles ettevaatlikkusele ja hoolsusele isegi kõige väiksemates asjades, sest “Väike säde paneb suure metsa põlema.” Ta lisab: “Naela kaotamise pärast jäädi ilma hobuserauast, hobuseraua puudumise pärast hobusest, hobuse puudumise pärast aga ratsanikust, sest vaenlane püüdis ta kinni ning tappis ta – ning kõik sai alguse sellest, et hobuserauast oli puudu üks nael.”

Nii palju siis töökusest, mu sõbrad, ja lugupidamisest töö vastu. Kui tahame aga olla kindlad, et meie tööd saadab edu, peame neile kahele lisama kokkuhoidlikkuse. Kui sa ei oska teenitut hoida, võid kogu elu vahetpidamata tööd teha ja surra lõpuks ikka ilma ühegi krossita taskus. “Rikkalik toidulaud toob kaasa lahja testamendi,” lausub Vaene Richard, lisades:

“Paljud varandused kuluvad ostes, sest naised loobuvad teeõhtu nimel kudumisest ja ketramisest ja mehed punši nimel puude raiumisest ja lõhkumisest.” Ühes teises aastaraamatus ütleb Vaene Richard: “Kui soovid olla jõukas, mõtle lisaks millegi ostmisele ka säästmise peale: India ei toonud Hispaaniale rikkust, sest Hispaania väljaminekud on suuremad kui ta sissetulekud.” Seega tehke lõpp oma kulukatele meeletustele ja te näete, et teil ei ole erilist põhjust kaevata raskete aegade, kõrgete maksude ja perekonnale kuluvate summade üle, sest nagu leiab Vaene Dick:

“Naised ja vein, õnnemäng ja pettus kahandavad varandust ja suurendavad tahtmisi.” Ta lisab: “See summa, mis kulub ühe halva harjumuse peale, võimaldaks üles kasvatada kaks last.” Võib-olla mõtlete, et väike teeõhtu või pisuke punšiklaas, veidi kallim toit, natuke uhkemad riided ning aeg-ajalt kerge meelelahutus ei ole ju mingi suur asi, kuid tuletage meelde, mida Vaene Richard ütleb: “Tilkadest saab meri,” veelgi enam: “Väikeste kulutustega tuleb olla ettevaatlik, sest väike leke võib uputada suure laeva,” samuti “Kes armastab hõrgutisi, sellest saab kerjus” ning “Rumalad priiskavad mõttetult, targad kulutavad arukalt.”

Siia olete te kõik tulnud ostma uhkeid rõivaid ja tühiseid nipsasjakesi. Te nimetate neid kaupu hüvedeks, kuid kui te pole ettevaatlikud, osutuvad need nii mõnegi jaoks teist hoopis pahedeks. Te eeldate, et saate selle kauba soodsalt ja võib-olla müüaksegi need teile tegelikust hinnast odavamalt, kuid kui teil ei ole neile rakendust, on nad teie jaoks ikkagi kallid. Pidage meeles, mida Vaene Richard on kõnelenud: “Osta midagi mittevajalikku ning ei möödu kaua aega, kui pead hakkama müüma hädavajalikke asju.” Ja veel on ta öelnud: “Kui näed midagi väga odavat, peatu hetkeks.” Vaene Richard rõhutab: “Vahel on odavus ainult näiline” ning “Soodne tehing, mis piirab sinu äritegevust, võib teha rohkem kahju kui kasu.” Ühes teises kohas märgib ta: “Odavate asjade ostmine on nii mõnelegi toonud kaasa laostumise.” Ta lisab: “On rumal käia raha välja ostuks, mida kahetseme; sellegipoolest tehakse selliseid oste väljamüükidel iga päev, sest aastaraamatu tarkusi ei peeta meeles.” Vaene Dick tuletab meelde, et “Rumalad õpivad oma vigadest harva, targad mehed õpivad teiste vigadest, kuid kõige õnnelikumad on need, kes õpivad tänu teiste raskustele olema ettevaatlik.” Paljud on toredate riiete nimel kannatanud tühja kõhtu ning näljutanud oma perekonna poolsurnuks; siid ja atlass, erepunane ja sametriie tühjendavad Vaese Richardi sõnul söögitoa. Need ei ole eluks vajalikud asjad, neid saab vaevalt nimetada esmatarbekaupadeks, kuid sellele vaatamata ihaldavad neid paljud lihtsalt seetõttu, et need asjad on ilusad. Inimkonnal on seega rohkem väljamõeldud kui loomulikke soove ning nagu Vaene Dick ütleb: “Ühe vaese kohta, keda näed, on sada veel suuremas puuduses inimest.” Selliste või teistsuguste ekstravagantsuste nautimise tõttu saavad sakstest vaesed ning nad on sunnitud laenama nendelt, keda nad varem põlgasid, kuid kes on töökuse ja kokkuhoidlikkusega säilitanud oma positsiooni; sellisel juhul on nii, nagu Vaene Richard sõnab: “Künnimees on oma kahel jalal seistes kõrgemal kui härra põlvitades.” Võib-olla on rikkamatele pärandatud väike varandus, mille saamisest nad ei olnud teadlikud; või arvavad nad, et on päev ja öö ei saabu iial või et nii väikese summa kulutamist nii suurest varandusest ei tasu tähelegi panna (Vaese Richardi sõnul arvavad ainult lapsed ja rumalad, et kahtekümmend šillingit ja kahtekümmend aastat ei ole võimalik kulutada); kuid kui jahupütist ainult võtta ja mitte midagi sinna panna, on varsti põhi käes. Vaene Dick on öelnud: “Kui kaev on kuiv, teavad nad, mis hind on veel.” Kuid seda oleksid nad teadnud juba enne, kui nad oleksid tema nõuandeid kuulda võtnud. Kui tahad teada raha väärtust, mine laena kelleltki ja sa tunned suurt südamevalu; suur südamevalu ootab ka laenajat, kui ta läheb raha tagasi nõudma. Vaene Dick annab veel soovitusi, tähendades:

“Liiga suur armastus riiete vastu on kindlapeale tõeline needus - kui sul on tekkinud mingi himu, pea enne parem oma rahakotiga aru.” Ja veel: “Uhkus on sama valjuhäälne kerjus kui vaesus, kuid palju häbematum.” Kui oled ostnud ühe uhke asja, pead ostma veel kümme selleks, et su väljanägemine sobiks sellega kokku, ning Vaene Dick ütleb: “On lihtsam suruda alla esimene soov kui täita neid, mis esimesele järgnevad.” Samuti leiab Vene Richard: “Kui vaene üritab rikast järele ahvida, on see sama rumal kui see, kui konn ajab rinna kummi, et olla härjaga ühesuurune.

Uhkemad laevad võivad kaugemale seigelda, kuid väiksed paadid peaksid püsima kalda lähedal. Igal juhul saab selline narrus peagi karistatud, sest uhkus, kelle lõunaroaks on edevus, sööb õhtusöögiks põlgust.” Ning ühes teises kohas kinnitab ta: “Uhkus sööb hommikust koos küllusega, lõunat koos vaesusega ning õhtust koos häbiga.” Lõppude lõpuks, mis kasu on sellest välisest uhkusest, mille nimel nii palju riskitakse, mille pärast nii palju kannatatakse? See ei paranda tervist ega leevenda valu; see ei tõsta inimese väärtust, vaid tekitab üksnes kadedust ja põhjustab kiiresti õnnetuse.

“Mis on liblikas? Parimal juhul on see röövik, kel riided seljas. Rumal inimene hävitab kiiresti oma elu,” järeldab Vaene Richard.

Kuid milline hullus oleks olla võlgades sellise ülekülluse pärast! Meile pakutakse siin väljamüügil kuue kuu pikkust järelmaksu ning võib-olla on see meelitanud mõningaid meist täna siia tulema, sest me ei saa sularaha välja käia ja loodame nüüd, et saame ilma selleta hakkama. Kuid mõelge, oh mõelge ometi sellele, mida te teete, kui jääte võlgu ja annate võimu enda üle ära kellelegi teisele. Kui sa ei suuda maksta, on sul piinlik oma võlausaldajaga kohtuda; sa tunned temaga rääkides hirmu, sa tood haletsusväärseid ettekäändeid; sa kaotad tasapisi oma tõearmastuse ning vajud alatustesse ja täielikku valesse, sest nagu Vaene Richard ütleb, on valetamine võlgades olemise järel pahedest järgmine. Ning veel märgib ta sama asja kohta: “Võlad ja valed käivad käsikäes.” Kuid vabana sündinud inglane ei peaks tundma häbi ükskõik millise inimesega kohtumise või rääkimise pärast, samuti ei peaks ta seda kartma. Vaesus röövib inimeselt sageli hinge ja vooruslikkuse, sest teada on Vaese Richardi ütlus “Tühi kott ei seisa püsti.” Mida arvaksite printsist või valitsusest, kes annaks välja käskkirja, millega keelatakse teil vangistuse või sunnitöö ähvardusel härrasmehe või daamina riietuda? Kas te ei ütleks mitte, et te olete vabad, et teil on õigus riietuda nii, kuidas soovite, et selline käskkiri on vastuolus teie õigustega ning selliselt käituv valitsus on türanlik? Ent praegu allutate end ise türannia alla, kui jääte võlgu riietuse eest! Kui te ei suuda seda tasuda, on teie võlausaldajal voli jätta teid ilma vabadusest, pannes teid eluks ajaks vangimajja või müües teid sulaseks! Kui te olete oma soodsa ostu kätte saanud, ei mõtle te tõenäoliselt eriti võla tasumisele, kuid võlausaldajatel on Vaese Richardi sõnul parem mälu kui võlgnikel. Nagu ta mujal on toonitanud: “Võlausaldajate näol on tegemist ebauskliku sektiga, kes peab kokkulepitud kuupäevadest ja kellaaegadest hoolega kinni.” Tähtaeg saabub oodatust varem ja teile esitatakse võlanõue enne, kui olete valmis võlga tasuma. Või kui peategi oma võlga meeles, näib alguses nii pikana tundunud tähtaeg lähenedes väga lühike. Näib, et aeg on saanud tiivad ning on möödunud kiiresti. Vaene Richard ütleb: “Neil, kes peavad võla tasuma lihavõtepühal, on lühike paastuaeg.” Sest Vaese Richardi meelest on laenaja laenuandja ori ja võlgnik võlausaldaja ori, seepärast tuleb hoida oma vabadust ja säilitada oma iseseisvus: “Ole töökas, kokkuhoidlik ja prii.” Praegu mõtlete võib-olla, et olete õnnega koos ja võite kahju kannatamata lubada endale väikest ekstravagantsust, kuid:

“Vanaduspäevade ja vaesuse puhuks hoia kokku seni kui saad, sest mitte ükski hommikupäike ei paista tervet päeva,” nagu leiab Vaene Richard. Kasu võib olla ajutine ja ebakindel, kuid elus on kulutused pidevad ja vältimatud. Vaene Richard on lausunud: “Lihtsam on ehitada kaks ahju kui ühte ahju kütta. Niisiis mine pigem voodisse ilma õhtusöögita, kui ärkad võlgades.”

“Võta, mida saad, ja mida saad, seda hoia” ja “Kes kopikat ei korja, see rubla ei saa,” ütleb ta. Ning kui sul on tarkade kivi, millega muudad iga kopika rublaks, ei kurda sa enam kunagi halbade aegade ega makseraskuste üle.

See õpetus, mu sõbrad, on mõistlik ja tark, kuid siiski ärge sõltuge liialt omaenda töökusest, kokkuhoidlikkusest ja arukusest, sest ehkki need on suurepärased omadused, võivad nad närtsida ilma taevase õnnistuseta; seetõttu paluge alandlikult õnnistust ning ärge olge armutud nende vastu, kellel seda praegu vajaka näib olevat, vaid lohutage ja aidake neid. Tuletage meelde, et pärast Iiobi kannatusi langes talle osaks küllus. Võtame eelneva kokku Vaese Richardi sõnadega “Ega muidu targaks saa, kui kooliraha ei maksa”, “Rumal ei õpi teiste kogemustest, sest me võime ju head nõu anda, kuid me ei saa sundida inimesi seda kuulama või selle järgi käituma.” Pidage meeles, mida Vaene Richard on märkinud: “Neid, kes ei lase endale nõu anda, ei saa ka aidata.” Veelgi enam: “Kui sa ei võta mõistuse häält kuulda, satud pahandustesse.””

Sellega lõpetas vanahärra oma kõne. Inimesed kuulasid, kiitsid selle õpetuse heaks ja talitasid praktikas otsekohe sellele risti vastu, just nagu oleks tegemist olnud tavalise jutlusega, sest müük läks lahti ning nad hakkasid raha kulutama kõikide tema hoiatuste ja oma maksuhirmude kiuste. Ma leidsin, et see hea mees oli mu aastaraamatuid põhjalikult uurinud ja meelde jätnud kõik selle, mida ma nende teemade kohta 25 aasta jooksul olin öelnud. Minu nime pidev mainimine väsitas tõenäoliselt kõiki, kuid mu edevus tundis sellest imelist rõõmu, kuigi ma olin teadlik, et mitte kümnendikki sellest, mis ta minu tarkuseks nimetas, ei olnud minu sõnad, vaid hoopis killud minu poolt eri aegadel erinevate inimeste käest kogutud kogemustest. Siiski otsustasin selle järelmõju ajel paremaks saada ja ehkki olin algselt otsustanud osta riiet uue kuue jaoks, läksin oma teed, olles otsustanud saada veel pisut kauem hakkama vana kuuega. Lugeja, kui sa teed ka nii, on sinu võit sama suur kui minu oma. Olen alati sinu teenistuses,

Richard Saunders

7. juuli 1757