FÖDERALIST nr 9

Liit kui abinõu, mis kaitseb riiki lõhestatuse ja ülestõusude eest
Ajalehele “Independent”
Kolmapäev, 21. november 1787

HAMILTON

New Yorgi osariigi rahvale

KINDEL liit on osariikide rahu ja vabaduse pärast ääretult tähtis – see kaitseb riiki lõhestatuse ja ülestõusude eest. Selliste väikeste vabariikide nagu Kreeka ja Itaalia ajalugu uurides tekib paratamatult õudus- ja õõvastustunne, kui mõelda rahutustele, mille käes need vabariigid pidevalt vaevlesid, ja pidevatele revolutsioonidele, mis sundisid neid lakkamatult pendeldama türannia ja anarhia vahel. Isegi kui nendes riikides esines rahulikke perioode, olid need vaid lühiajaliseks kontrastiks järgnevatele marulistele tormidele.

Meile, inimestele, on omane tunda õnnelikel aegadel kahetsust nende mööduvuse pärast, sest me teame, et peagi tulvavad meist taas üle mässumeelsuse ja parteilise raevu marulised lained. Kui pimeduses sähvatavad hetkeks valguskiired, pimestades meid oma kaduva ja üürikese säraga, panevad nad samal ajal meid kurvastama selle pärast, et valitsuse vead viivad eksiteele ja tuhmistavad nende eredate talentide hiilguse ja ülevad anded, mille eest seda õnnelikku maapinda, mis nad sünnitas, on nii õiglaselt ülistatud.

Despotismi pooldajad on ülalnimetatud vabariikide ajalugu tumestavatest rahutustest ammutanud argumente nii vabariikliku valitsuse esinemisvormide kui ka kodanikuvabaduse põhimõtete vastu. Nad on mõistnud hukka kõik vabad valitsused, väites, et need ei ole ühiskonnale omase ülesehitusega, ja lubanud endale kahjurõõmu vabade valitsuste sõprade ja poolehoidjate ebaedu üle. Aga vabaduse pinnalt juurdunud imetlusväärne ühiskonnakord, mis on juba pikka aega õitsenud, on mõne kuulsusrikka sündmuse abil näidanud inimkonna õnneks nende süngete ja eksitavate argumentide ebatõesust. Ma usun, et Ameerikast saab tugev ja kindel vundament ka teistele, mitte vähem suurepärastele ehitistele, mis on nende arvamuste ekslikkuse samavõrd püsivaks tõestuseks.

Tuleb tunnistada, et despotismi pooldajate kirjeldused vabariiklikust valitsusest on originaalidest sajaprotsendiliselt kopeeritud. Kui selguks, et veelgi täiuslikuma valitsusmudeli poole püüdlemine on mõttetu, peaksid vabaduse valgustatud sõbrad loobuma võitlusest seda liiki valitsuse eest, sest selle poolt ei kõneleks ühtegi argumenti. Poliitika, nagu enamik teisi teadusi, on sellest ajast alates siiski palju edasi arenenud. Erinevate põhimõtete tõhususest saadakse nüüd hästi aru, kuid antiikrahvad teadsid seda väga vähe või üldse mitte. Võimu seaduspärane jagamine erinevate ministeeriumide vahel, seadusandliku kontrolli- ja tasakaalusüsteemi kehtestamine, kohus kui institutsioon, mille kohtunikud on ametis seni, kuni nende tegevus on nõuetekohane; inimeste esindamine seadusandlikus kogus nende endi poolt valitud esindajate kaudu – need on täiesti uued põhimõtted, mis on oma täiuslikkuse suunas arenenud peamiselt alles kaasajal.

Tegemist on vahenditega (ja seejuures võimsate vahenditega), mille abil on võimalik säilitada vabariikliku valitsuse laitmatus ja vähendada või vältida selle puudusi. On teatavad asjaolud, mis aitavad täiustada rahvavalitsuse levinumaid süsteeme. Lisan neile veel ühe, ükskõik kui rumal see ka ei tundu, tuginedes sealjuures põhiseaduse kohta käivate vastuväidete esitamise korrale. Ma leian, et selliste süsteemide toimimise MÕJUALA on SUURENENUD, seda nii ühe osariigi kui ka üheks suureks konföderatsiooniks ühinenud mitme väiksema osariigi piires. Just konföderatsioon on see, mis on vahetult seotud praegu käsitletava teemaga. Siiski tasub uurida, kuidas rakendatakse ülalnimetatud põhimõtet ühe osariigi raames. Loodetavasti leiab see käsitlemist kusagil mujal.

Väites, et konföderatsiooni eesmärk on kaotada lõhestatus, valvata rahu osariikides ning suurendada nende välist tugevust ja julgeolekut, ei ole tegelikult mitte midagi uut. Selle eesmärgi poole on püüeldud eri aegadel väga paljudes riikides. See on saanud heakskiidu kõige tunnustatumatelt poliitilistel teemadel peatunud autoritelt. Selle vastased on suure usinusega tsiteerinud ja levitanud Montesquieu vaateid selle kohta, et vabariiklik valitsus toimib ainult väikesel territooriumil. Tundub, et nendeni ei ole jõudnud sama suurmehe mõtteavaldused, mida ta on väljendanud mujal oma töös. Samuti ei ole nende tähelepanu juhitud selle nii kirglikult pooldatava põhimõtte tagajärgedele.

Öeldes, et vabariik toimib paremini väikesel territooriumil, peab Montesquieu silmas mõõtmeid, mis on palju väiksemad kui peaaegu kõigi osariikide piirid. Ei Virginiat, Massachusettsit, Pennsylvaniat, New Yorki, Põhja-Carolinat ega Georgiat ei saa kaugeltki võrrelda mudelitega, mille põhjal ta arutles ja mille puhul tema kirjelduse tingimused kehtivad. Seega, kui me peame tema mõtteid selles küsimuses tõe kriteeriumiks, oleme kohe sunnitud pöörduma monarhia rüppe või peame lõhenema lõpmatuks arvuks väikesteks, umbusklikeks, konfliktseteks ja mässumeelseteks riikideks, muutudes lõputute lahkhelide armetuks kasvulavaks ning üleüldise haletsuse ja põlguse mannetuks objektiks.

Mõned autorid, kes on selles küsimuses tulnud lagedale teist alternatiivi pooldavate seisukohtadega, näivad olevat sellest dilemmast teadlikud. Nad on olnud isegi nii julged, et on väitnud suuremate osariikide väiksemateks osadeks jagamise olevat ihaldusväärse eesmärgi. Kui selle sõgeda poliitika, sellise meeleheitliku võitlusvahendi võtavad omaks ka väikesed ametkonnad, võib see kattuda nende inimeste seisukohtadega, kellel puudub oskus laiendada oma mõju kaugemale isiklike intriigide kitsast ringist. Kuid see ei suurenda iial Ameerika inimeste õilsust ja õnnetunnet.

Uurides seda põhimõtet teises kontekstis kui eespool mainitud, piisab siinkohal sellest, kui vaadelda enim tsiteeritud autori mõtteid, mille kohaselt tooks see kaasa ainult liidu suuremate LIIKMETE SUURUSE vähendamise, kuid ei takistaks kõikide riikide kogunemist ühe konfödereerunud valitsuse alla. Ja see on küsimus, mille vastu tunneme oma praeguses arutelus huvi.

Montesquieu sõnade tähendus jääb osariikide liidu vastasusest väga kaugele - ta käsitleb liitunud vabariiki hädaabinõuna, mis aitab laiendada rahvavalitsuse toimimisala ja sobitada monarhia eelised vabariigi omadega.

“On väga tõenäoline, et inimkond oleks pikapeale olnud sunnitud elama lakkamatult ühe isiku valitsemise all, kui ta mitte ei oleks välja mõelnud omalaadset põhiseadust, millel on sisepoliitiliselt kõik vabariigile omased eelised ja välispoliitiliselt monarhistliku valitsuse puhul tüüpiline võim. Ma pean silmas KONFÖDEREERUNUD VABARIIKI,” on Montesquieu öelnud (1).

Selline valitsusvorm kujutab endast väiksemate riikide kokkulepet selle kohta, et nad saavad osaks ÜHEST suuremast riigist, mille nad kavatsevad luua. Tegemist on ühiskondade teatud laadi kogumiga, millest saab uus ühiskond. See suureneb uute liitude loomise kaudu senikaua, kuni saavutatakse selline võimsus, mis suudab tagada selle kogumi julgeoleku.

“Sedalaadi vabariik, mis suudab seista vastu välistele jõududele, suudab püsida, ilma et riigis tekiks korruptsioon. Selline ühiskonnavorm välistab kõikvõimalikud probleemid.”

“Kui üks liige peaks haarama endale vägivaldselt ülemvõimu, ei saavuta ta samaväärseid õigusi ega samasugust usaldust teistes osariikides. Kui tal oleks liiga suur mõju ühe osariigi üle, ajaks see ärevusse kõik ülejäänud. Kui ta alistaks ühe osa riigist, astuks vabaksjäänud osa talle vastu jõududega, mis on alistatud osadest sõltumatud, ning ta surutaks alla enne, kui ta oma anastamisega kuhugi jõuab.”

“Kui mõnes liitunud osariigis peaks aset leidma relvastatud vastuhakk, suudavad teised osariigid selle lämmatada. Kui liidu ühes osas kuritarvitatakse võimu, saavad kainelt mõtlevad osad selle vea parandada. Konföderatsiooni on võimalik formaalselt hävitada, ent selle olemust mitte. Konföderatsiooni võib laiali saata, kuid selle liikmed säilitavad oma suveräänsuse.”

“Kuna selline valitsus koosneb väikestest vabariikidest, saab sellele osaks iga osariigi õnnetunne. Välispoliitiliselt on riigil tänu ühinemisele kõik suurte monarhiate eelised.”

Olen pidanud õigeks neid huvitavaid lõike täpselt tsiteerida, sest nad sisaldavad harivat kokkuvõtet liidu poolt kõnelevatest põhiargumentidest. Need argumendid peavad tõhusalt kõrvaldama kõik väärad ettekujutused, mida selle teose teiste osade vale tõlgendamisega loodeti luua. Samal ajal on need tsitaadid tihedalt seotud käesoleva kirjutise otsese eesmärgiga kirjeldada liidu püüdlust kaitsta riiki lõhestatuse ja ülestõusude eest.

Osariikide KONFÖDERATSIOONI ja KONSOLIDEERUMISE mõistete vahele on tõmmatud piir, mis on tegelikult pigem hägune kui selge. Konföderatsiooni oluliseks eripäraks peetakse tõika, et selle vastutusala hõlmab kogu kollektiivi, mitte sellesse kuuluvaid üksikisikuid. Väidetakse, et üleriigiline nõukogu ei peaks tegelema ühegi osariigi töökorraldust puudutava küsimusega. Samuti rõhutatakse, et konfödereerunud valitsuse peamiseks tunnusjooneks on täiesti võrdne liikmete häälte arv. Need väited on üsnagi meelevaldsed; nende tõestamiseks puuduvad nii alused kui ka pretsedendid.

On tõesti juhtunud, et seda liiki valitsused on üldiselt toiminud ülalkirjeldatud viisil ja seetõttu peetakse seda neile loomuomaseks. Kuid enamiku taoliste valitsuste puhul on ette tulnud väga suuri erandeid, mis tõestavad teoreetiliselt, et mingit absoluutset reeglit pole olemas. Käesoleva analüüsi käigus näidatakse selgelt, et kuni ühiskonnas valitseb ülalnimetatud põhimõte, põhjustab see riigi juhtimisel parandamatut korratust ja ravimatut rumalust.

KONFÖDEREERUNUD VABARIIGI definitsiooniks võiks olla lihtsalt “ühiskondade kogum” või kahe või enama riigi liitumine üheks riigiks. Föderaalvõimu ulatus, selle muutmine ja eesmärgid on pelgalt valikuvabaduse küsimus. Faktiliselt ja teoreetiliselt on siiski tegemist riikide ühenduse või konföderatsiooniga - vähemalt seni, kuni see organisatsioon püsib, kuni liit eksisteerib põhiseadusliku vajadusena kohalike eesmärkide saavutamiseks (kuigi see peab täielikult alluma liidu üldisele võimule). Kavandatav põhiseadus mitte ei lõpeta osariikide valitsuste tegevust, vaid muudab nad hoopis suveräänse riigi osaks, võimaldades neil olla senatis otseselt esindatud, ning jätab neile kaalukal hulgal sõltumatuid ainuvolitusi. Seega on konföderatsiooni mõiste igas ratsionaalses tähenduses täielikult vastavuses föderaalvalitsuse ideega.

Lüükia konföderatsioon koosnes 23 LINNAST või vabariigist, millest suurimatel oli ÜHISNÕUKOGUS õigus KOLMELE häälele, keskmise suurusega linnal või vabariigil oli õigus KAHELE ja kõige väiksematel ÜHELE häälele. ÜHISNÕUKOGU määras ametisse kõik LINNADE kohtunikud ja kõrgemad võimukandjad. Tegemist oli kindlasti kõige taktitundelisemat laadi sekkumisega linnade töökorraldusse, sest kui on üldse midagi, mis kuulub üksnes linna volialasse, on selleks oma ametnike ametissemääramine. Samas ütleb Montesquieu sellisest ühendusest rääkides järgmist: “Kui peaksin tooma näite suurepärasest konfödereerunud vabariigist, oleks selleks Lüükia.” Seega näeme, et selle valgustatud isiku mõtisklustes ei eksisteerinud väidetavat lahknevust. Ja seega tuleb meil järeldada, et need lahknevused on tema teooria eksliku tõlgendamise tulemus.

PUBLIUS

(1) "Spirit of Laws", I köide, IX raamat, I peatükk.