FÖDERALIST nr 10

Sama teema jätkuks
(Liit kui abinõu, mis kaitseb riiki lõhestatuse ja ülestõusude eest)
Päevalehest “Daily Advertiser”
Neljapäev, 22. november 1787

MADISON

New Yorgi osariigi rahvale

Hästi üles ehitatud liiduga tõotati meile arvukaid hüvesid, millest kõige enam väärib põhjalikku arendamist põhimõte saavutada kontroll lõhestatusega kaasneva vägivalla üle. Inimene, kes pooldab rahvavalitsusi, tunneb nende olemuse ja saatuse pärast kõige enam muret just siis, kui ta mõtleb nende kalduvuse peale langeda ülalnimetatud lõhestatuse ohvriks. Seetõttu hindab ta kindlasti vääriliselt igat plaani, mis likvideerib lõhestatuse ilma tema põhimõtetega vastuollu minemata.

Avalikes nõukogudes lokkama hakanud ebastabiilsus, ebaõiglus ja korratus on tegelikult surmavad tõved, millesse haigestudes on rahvavalitsus leidnud alati oma lõpu. Samuti on need nähtused jätkuvalt eelistatumateks ja viljakamateks inspiratsiooniallikateks, millest vabaduse vastased ammutavad oma kõige veenvamana näivad ilukõned. Ameerika erinevate põhiseaduste põhjal tehtud rahvavalitsuse vanade ja uute vormide väärtuslikke täiustusi ei saa alahinnata. Samas oleks aga tegemist lubamatu erapoolikusega, kui väidaksime, et põhiseaduste abil on suudetud lõhestatust tõhusalt ära hoida täpselt nii, nagu me soovisime ja ootasime.

Kõikjalt – nii meie kõige hoolivamatelt ja vooruslikematelt kodanikelt, nii riigis valitseva kui ka sisemise usu praktiseerijatelt, nii riigi kui ka isikliku vabaduse pooldajatelt kostab kaebusi selle kohta, et meie valitsused on liiga ebastabiilsed, et ühiskonna heaolu jäetakse rivaalitsevate leeride konfliktides tähelepanuta, et meetmete võtmisel ei ole olulised mitte õiglusnormid ja vähemuse õigused, vaid erapooliku ja võimutseva enamuse ülemvõim. Ükskõik kui väga me ka ei sooviks, et need kaebused oleksid alusetud, ei lase tõendid ja teadaolevad faktid meil salata, et neis on mingil määral tõtt.

Kui heita meie olukorrale tõetruu pilk, võib kindlasti leida, et mõningad probleemid, millega me võitleme, on kirjutatud ekslikult meie valitsuse tegevuse arvele. Samas tõdetakse kindlasti ka, et muud asjaolud pole olnud ainukesed, mis on põhjustanud meie kõige suuremaid hädasid, eelkõige seda võimust võtvat ja järjest kasvavat usaldamatust avalike kokkulepete suhtes ning ühest mandri servast teiseni levivat muret isikuõiguste pärast. Need hädad tulenevad peamiselt (kuigi mitte täielikult) ebastabiilsusest ja ebaõiglusest, millesse meie riiklikud haldusorganid on oma lõhestumisihas nakatunud.

Lõhestumise all pean ma silmas teatud hulka ühinenud kodanikke (pole tähtis, kas nad moodustavad enamuse või vähemuse), keda ajendab ühine kirg või huvi, mis on vastuolus teiste kodanike õigustega või ühiskonna muutumatute ja ühiste huvidega.

Lõhestatuse halva mõju vältimiseks on kaks võimalust: esiteks võime me kõrvaldada selle põhjused, teiseks võime hoida selle mõju kontrolli all.

Lõhestumise põhjuste kõrvaldamiseks on samuti kaks võimalust: esiteks võime me hävitada vabaduse, mis on lõhestumise tekkimiseks väga oluline; teine võimalus on kindlustada, et kõikidel kodanikel oleksid ühesugused arvamused, kired ja huvid.

Esimese võimaluse kohta saab täie kindlusega öelda, et see on hullem kui haigus ise. Lõhestumise jaoks on vabadus sama mis tule jaoks õhk – see on toit, ilma milleta see kustub silmapilkselt. Oleks väga rumal ära keelata poliitika arengu jaoks nii elutähtis vabadus ainuüksi sellepärast, et see soodustab lõhestatuse teket. See oleks sama hea kui jätta kõik elav eksistentsiks vajalikust õhust ilma lihtsalt seetõttu, et selle abil võib tuli muutuda hävitavaks jõuks.

Teine hädaabinõu on samavõrd teostamatu kuivõrd esimene on rumal. Senikaua, kuni eksimine on inimlik ja inimesel on õigus eksida, on olemas ka erinevad arvamused. Senikaua, kuni inimene on oma loomuselt egoist, on tema seisukohad ja tunded omavahel seotud, s.t tema arvamused sõltuvad tema emotsioonidest. Huvide ühtsuse saavutamisel pole vähem ületamatuks takistuseks inimeste erinevad õigused, millest sõltuvad vara omandamise tingimused. Nende õiguste kaitse on valitsuse esimene eesmärk. Kui vara soetamisel kehtivad erinevad ja ebavõrdsed õigused, järgneks sellele kohe erineva suurusega ja eri liiki vara omandamine. See mõjutab aga taolise vara omanike arvamusi ja seisukohti sellisel määral, et ühiskonnas tekivad lahknevad huvid ja vastasleerid.

Lõhestumise varjatud põhjused on seega peidus inimloomuses endas ja me näeme kõikjal, kuidas need tulevad vastavalt kodanikuühiskonna erinevatele tingimustele vähem või rohkem esile. Soov olla eriarvamusel usu, riigivõimu ja paljudes teistes küsimustes, samuti soov mõelda ja oma mõtteid ellu viia; poolehoid erinevate juhtide suhtes, kes võistlevad ambitsioonikalt oma esileküündivuse ja võimu pärast; kiindumus nende vastu, kelle edu on sütitanud inimlikke kirgi – kõik see on jaganud inimkonna eri poolteks, löönud lõõmama vastastikuse vaenu ja suurendanud neis üksteise tagakiusamise ja ahistamise iha, selle asemel et panna nad ühise heaolu nimel koostööd tegema.

Inimkonna kalduvus tunda vastastikust vaenu on nii suur, et põhjendatud asjaolude puudumine pole kunagi takistuseks - piisab ka kõige tühisemast ja kummalisemast erisusest, et läita inimkonnas vaenuiha ja süvendada selle kõige suuremaid vastuolusid. Kuid lõhestatuse kõige tavalisemaks ja püsivamaks põhjuseks on olnud vara erinev ja ebavõrdne jaotus. Ühiskonnas on varaga ja varata inimesed moodustanud alati erinevad huvigrupid. Samasugust vahet tehakse võlausaldajate ja võlgnike vahel. Tsiviliseeritud riikides kujunevad paratamatult välja maa, tootmise, kauplemise, raha ja paljude muude väiksemate asjadega seotud huvid. Need jagavad riigid erinevateks klassideks, mille liikumapanevaks jõuks on erinevad arvamused ja seisukohad. Nende lahknevate ja kokkupõrkavate huvide tagamine on tänapäevase seadusandluse peamiseks ülesandeks, kuid selle käigus võib valitsuse igapäevases vajalikus töös tekkida parteimeelsus ja lõhestatus.

Mitte keegi saa teha enda huviorbiiti jäävate asjade kohta otsuseid, sest tema tahtmised muudaksid need kindlasti erapoolikuks ning vähendaksid tõenäoliselt selle inimese ausameelsust. On selge, täiesti ilmselge, et inimene ei saa olla korraga otsustaja ja asjaosaline. Samas ei ole paljud tähtsad õigusaktid midagi muud kui juriidilised otsused, mis ei käsitle mitte üksikisikute, vaid suurte inimrühmade õigusi. Ja kas ei kujuta siis erinevad seadusandjate rühmad endast midagi muud kui enda huvide eest kõnelejaid ja nende saavutamisele kaasaaitajaid? Kas keegi on välja pakkunud isiklikke võlgasid puudutava seaduse?

Tegemist on küsimusega, kus ühel vaekausil on võlausaldajad ja teisel võlgnikud. Õiglus peaks hoidma nendevahelist tasakaalu. Samas on ja peavadki olema otsustajateks osapooled ise ning kõige arvukam osapool või teiste sõnadega kõige võimsam rühm peab eeldatavasti jääma ülekaalu. Kas kodumaiste tootjate tegevust soodustatakse välistootjate tegevuse piiramise kaudu ja kui, siis mil määral? Need on näiteks küsimused, mille osas langetaksid maad omavad ja tootmisega seotud ühiskonnaklassid sootuks erineva otsuse, kusjuures tõenäoliselt ei arvestaks kumbki pool karvavõrdki õigluse ja riigi heaoluga. Erinevate varaliikide maksustamine on tegevus, mis näib vajavat kõige suuremat erapooletust. Arvatavasti pole ühtki teist õigusakti, milles ülekaalus oleval osapoolel oleksid paremad võimalused ja tekiks suurem kiusatus sõtkuda õiglus jalge alla. Iga šilling, millega nad koormavad vähemusse jäävat osapoolt, jääb nende endi taskutesse alles.

On tarbetu öelda, et arukas riigimees suudab leida kesktee nende põrkuvate huvide vahel ning seada riigi heaolu nendest kõrgemale. Tüüri juures ei ole mitte alati selgelt mõtlev riigimees. Sellise kesktee leidmisel on vahel vaja arvesse võtta ka kaudseid ja kõrvalisi asjaolusid, mis jäävad sageli alla otsestele huvidele, mis omakorda on ühe osapoole arvates seatud teise osapoole huvidest või üldisest heaolust ettepoole.

Jõuame järelduseni, et lõhestatuse PÕHJUSEID ei ole võimalik kõrvaldada ja et lahendus seisneb ainult selle MÕJUDE kontrollimises.

Vähemuses oleva vastasleeri puhul on lahenduseks vabariiklik põhimõte, mille kohaselt saab enamus nurjata vähemuse pahatahtlikud kavatsused lihtsalt hääletamise abil. Selline tegutsemine võib kammitseda valitsemist või panna rappuma kogu ühiskonna, kuid tänu sellele ei saa vähemus vägivalda kasutada, samuti ei saa ta õigustada seda põhiseaduse eri vormidega. Kui vastasleer hõlmab aga enamust, võimaldab rahvavalitsus teisest küljest tuua tal oma valitsemiskirele ja huvidele ohvriks nii riigi heaolu kui ka teiste kodanike õigused. Seega jõuame oma aruteluga tähtsa eesmärgini, milleks on riigi heaolu ja eraisikute õiguste kaitsmine nimetatud lõhestatuse eest ning rahvavalitsuse vaimsuse ja vormi püsimajäämine. Lubage mul lisada, et vaid siis, kui see on meie kõige ihaldusväärsem soov, saab seda valitsusvormi päästa senise sõnarahe eest, mille käes see on juba nii kaua aega toiminud, ja soovitada inimkonnal seda austada ja see omaks võtta.

Kuidas seda eesmärki saavutada? Ilmselt on selleks vaid üks või kaks võimalust. Esiteks tuleks vältida seda, et enamusel tekiksid samal ajal ühised soovid või huvid. Teiseks, kui sellised kokkulangevad mõtted või tahtmised on siiski tekkinud, tuleks muuta kas enamusse kuuluvate inimeste arvu või olemasolevaid tingimusi, nii et enamusel pole võimalik survemeetmete ja nende rakendamise osas üksmeelt saavutada Teame väga hästi, et kui impulsiivsus ja võimalused langevad ühel hetkel kokku, ei saa loota, et moraalsed ja religioossed põhimõtted hoiaksid seda piisavalt ohjes. Moraal ja religioon ei suuda takistada üksikisikute poolset ebaõiglust ja vägivalda ning mida rohkem taolisi inimesi on, seda enam väheneb moraali ja religiooni mõju, s.t viimaste tõhusus väheneb pöördvõrdeliselt vajadusega nende järele.

Selle põhjal võib järeldada, et läbinisti demokraatlik ühiskond - ma pean silmas ühiskonda, mis koosneb väikesest hulgast kodanikest, kes moodustavad ise valitsuse ja ka juhivad seda -, ei jäta mingit võimalust lõhestatusest tingitud kahju kõrvaldamiseks. Mis tahes tervikus moodustuval enamusel on peaaegu alati ühised soovid ja huvid; omavaheline läbisaamine ja kokkulepped tulenevad valitsuse enda vormist ning ei ole mingit võimalust kontrollida põhjusi, mis sunnivad ohverdama nõrgema osapoole või vastumeelse üksikisiku.

Seetõttu ongi nii, et sellised demokraatlikud ühiskonnad on alati olnud rahutuste ja rahulolematuse allikaks. Neid on alati peetud üksikisiku julgeoleku või varaliste õigustega kokkusobimatuks. Nad on üldiselt olnud lühikese elueaga ning nende lõpp on olnud vägivaldne. Sedalaadi valitsusi pooldanud teoreetikutest poliitikud on ekslikult arvanud, et kui anda inimkonnale täiesti võrdsed poliitilised õigused, oleks see ka oma vara, arvamuste ja soovide poolest läbinisti võrdõiguslik ja ühesugune.

Vabariik, mille all ma pean silmas esindatuse põhimõttega valitsust, pakub hoopis teisi väljavaateid ning võimaldab meie probleemid lahendada. Uurigem, mille poolest erineb vabariik läbinisti demokraatlikust ühiskonnast, siis mõistame liidu näol tekkiva lahenduse olemust ja tõhusust.

Demokraatlikul riigil ja vabariigil on kaks suurt erinevust: esiteks, vabariigis on valitsemine delegeeritud väiksele arvule kodanikele, kes valitakse ülejäänute poolt; teiseks, vabariiki on võimalik kodanike arvu ja territooriumite võrra laiendada.

Esimese erinevuse olemus seisneb ühelt poolt selles, et rahva arvamus on selgem ja laiema kõlapinnaga, kui seda väljendab kodanikest valitud kogu, kelle tarkus suudab kõige paremini näha rahva tõelisi huve ja kelle isamaa- ja õiglusearmastus tooks riigi nimel ohvriks vaid ajutised või erapoolikud kaalutlused. Nii võib juhtuda, et riigi esindajate poolt väljendatud rahva arvamus on riigi heaoluga rohkem kooskõlas kui siis, kui seda kuulutaks sel eesmärgil kokku kogunenud rahvas ise.

Teisalt aga võib mõju olla hoopis vastupidine. Vaenulikud inimesed, keda iseloomustavad nende päritolust tingitud eelarvamused või pahatahtlikud kavatsused, võivad intriigide, korruptsiooni või muude vahendite kaudu saavutada kõigepealt selle, et nad osutuvad valituks, ning seejärel võivad nad reeta rahva huvid. Seega võib küsida: kumb vabariik oleks parem, et rahva hüvangu nimel saaksid tegutseda õiged inimesed - kas väike või suur? Vastus: kahel ilmselgel põhjusel on suur vabariik parem.

Esiteks tuleb märkida, et ükskõik, kui väike vabariik ka ei ole, alati peab olema teatud arv esindajaid, et kaitsta vabariiki üksikute salasepitsuste eest. Ja ükskõik kui suur vabariik ka ei ole, ikka peab esindajate arv jääma teatud piiridesse, et kaitsta vabariiki arvamuste paljususest tekkiva segaduse eest. Neil kahel juhul ei ole esindajate arv omavahel võrdne, vaid on väikses vabariigis proportsionaalselt suurem. Tulemuseks on see, et kui sobivaid isikuid on suures vabariigis ohtramalt kui väikses vabariigis, on esimeses valikuvõimalus suurem ja seega jäävad sõelale vaid oma ametisse kõlblikud inimesed.

Teiseks, kuna iga esindajat valib suures vabariigis rohkem kodanikke kui väiksemas, on mittesobivatel kandidaatidel raskem edukalt kasutada neid kõlvatuid meetodeid, millest nii sageli valimistel abi otsitakse. Ka inimeste valikuvabadus on suurem, seega eelistatakse neid, kellel on kõige köitvamad iseloomuomadused ning kõige tuttavam ja väljakujunenum iseloom.

Peab tunnistama, et nagu kõikidel muudel juhtudel, tuleb ka nüüd valida kesktee, sest kummaski äärmuses kerkivad meie teele raskused. Kui suurendada liialt valijate arvu, võib tekkida olukord, kus esindajad ei tea kõiki kohalikke olusid ja vähemuse huve. Vähendades seda aga liiga palju, on esindajad ülemäära seotud oma valijatega ega suuda hoomata suuremaid ja üleriigilisi eesmärke ning nende poole püüelda. Liidu põhiseadus on nende kahe võimaluse õnnestunud kombinatsiooniks – tähtsad ja kõiki ühendavad huvid kuuluvad riigi seadusandliku kogu pädevusse, kohalikud ja konkreetsemad huvid osariikide seadusandlike kogude vastutusalasse.

Teiseks erinevuseks on see, et vabariikliku valitsuse võimu alla on võimalik tuua rohkem kodanikke ja suurema territooriumi kui demokraatliku valitsuse omasse. Just see ongi põhiomadus, mis muudab lõhestunud kooslused vabariikliku valitsuse korral vähem kardetavaks kui demokraatliku puhul. Mida väiksem on ühiskond, seda vähem on selles tõenäoliselt erinevaid osapooli ja nende huvisid.

Mida vähem on erinevaid osapooli ja huvisid, seda sagedamini saavutatakse ühe osapoole enamus. Mida väiksem on enamust moodustavate isikute arv ja nende ühisala, seda lihtsamini leiavad nad üksmeele ja hakkavad survet avaldama. Kui laiendate seda tegevusulatust, tekib rohkem erinevaid osapooli ja huvisid. Samuti muutub ebatõenäolisemaks võimalus, et terviku enamusel on ühine soov rikkuda teiste kodanike õigusi või kui selline soov ongi olemas, on igal juhul kõigil asjassepuutuvatel inimestel raskem olla tugev ning tegutseda ühises vaimus. Muudele probleemidele lisaks võib märkida, et nii palju kui omavahelises läbisaamises on ebaõiglust või ebaausaid eesmärke, sama palju esineb ka usaldamatust.

Seepärast näib olevat selge, et see sama eelis, mis on lõhestatuse kontrolli all hoidmisel vabariigil demokraatliku riigi ees, on suurel vabariigil väikse vabariigi ning liidul selle osaks olevate osariikide ees. Kas see eelis seisneb selliste esindajate võimulepääsemises, kelle elutargad seisukohad ja kõlbelised arvamused on kohalikest eelarvamustest ja ebaõiglusest üle? Keegi ei kahtle selles, et liidu esindajate hulgast leiab tõenäolisemalt taolisi omadusi kõige rohkem. Kas see eelis seisneb suuremas julgeolekus, mida võimaldab suurem hulk osapooli võrreldes olukorraga, kus mõni osapooltest ületab arvuliselt ülejäänud ning surub need alla? Mida suurem on liidu osapoolte arv, suurem on liidu julgeolek. Kokkuvõttes - kas see eelis tähendab, et ebaõiglase ja erapooliku enamuse salajaste soovidega nõustumist ja nende saavutamist saab paremini takistada? Liidu ulatus annab siin kõige kindlama eelise.

Vähemuses vastasleeride juhtide mõju võib mõnes osariigis sütitada leegi, kuid see ei suuda muutuda teisi osariike läbivaks kahjutuleks. Mõni ususekt võib ühes konföderatsiooni osas manduda poliitiliseks vähemuseks, kuid sektide paljusus kogu konföderatsioonis kaitseb üleriiklikke nõukogusid sellise ohu vastu. Pöörane huvi paberraha, võlgade kustutamise, vara võrdse jagamise või mõne muu väära või pahatahtliku plaani vastu võib tekkida küll mõnes liidu liikmes, mitte aga kogu liidus. Samamoodi võib selline tõbi nakatada pigem mõne konkreetse maakonna või ringkonna kui terve osariigi.

Seega näeme liidu suuruses ja selle õiges ülesehituses ravimit nende haiguste vastu, mis kaasnevad kõige sagedamini vabariikliku valitsusega. Ning vastavalt sellele, kui suurt rõõmu ja uhkust tunneme me vabariiklaseks olemise üle, peaksime olema innustunud föderalismi kallikspidamisel ja sellele omaste tõekspidamiste toetamisel.

PUBLIUS