Artikkel ilmus ajalehes SL Õhtuleht 10. märtsil 2008

Uus küberkaitse käsitlus

Kenneth Geers

Viimasel ajal meedias ilmunud artiklid on tõstatanud küsimuse, kas konfliktid küberruumis on olulised. Ärge laske end petta. Sõda küberruumis on tõsine ohuallikas. Eesti kübersõda peale 2007. aasta aprilli rahutusi on vaid üks näide sellest, kuidas virtuaalne maailm peegeldab reaalset maailma. Kõik, mis juhtub reaalses maailmas, juhtub ka küberruumis, kaasa arvatud propaganda, organiseeritud kuritegevus, spionaaþ ning ettevalmistused sõjaks.

Interneti unikaalsus ja samas üleüldine kasutatavus tähendavad seda, et võrgus peetavad lahingud võivad olla sama tähtsad, kui mitte tähtsamad, kui need, mis maapinnal toimuvad. Ning igaüks meist on võitleja. Tõsised häkkerid võivad küll mängida olulist rolli, kuid igaüks, kellel on personaalarvuti ja Interneti ühendus, saab jälgida päevasündmusi ning omatahtsi neid kujundada. Selles suhtes on Interneti ajajärk fundamentaalselt erinev kõikidest teistest ajastutest.

Küberründajatele tagab anonüümsuse Interneti labürindi sarnane ja keerukas struktuur. Ründemeetodid võimaldavad varjata seda, kas ründaja töötab era- või riigi huvides, kas ta allub teada-tuntud käsuliinile, või töötab omapäi. Teadmine sellest, kes sind ründab, on võtmeks, et mõista nii ründaja motiive kui ka sinu enda vastureaktsiooni. Paraku seisavad tänapäeva valitsused silmitsi võimalusega jääda küberkonfliktis kaotajaks ilma oma vastase identiteeti teada saamata.

Küberrünnakute tuvastamise ja nende jälitamise tehnilised väljakutsed on piisavalt keerulised. Kuid õiguskorda tagavate asutuste olukord on veelgi keerulisem. Interneti piirid ei ole nagu riigi piirid. Küberkuritegude uurijad leiavad end kiirelt väljaspool neile tuttavaid poliitilisi, keelelisi ning kultuurilisi piire.

Nii nagu Internet on endiselt lapsekingades, arenevad ja muutuvad kiirelt ka küberkaitse strateegiad. Ühe näitena võib tuua asjaolu, et mitmed Euroopa riigid kaaluvad, kas keelustada häkkerite töövahendid. Kuid nagu kogemused äriilmas on näidanud, tasuta ja pidevalt muutuva tarkvara levitamist takistada ei ole lihtne.

Et seista vastu küberründajate arvestatavatele eelistele, peavad valitsused reeglina, mitte erandkorras hakkama vaatama väljapoole oma riigipiire. Praegune seaduslikkuse tagamine on nagu futuristlik ja kõigile tasuta, korporatiivsete ergutustasudega, küberomakaitse ning õiguskorda tagavate asutuste vastuoluliste äkkoperatsioonidega keskkond, mis on asendamas läbimõeldud, planeeritud tegevust.

Eesti valitsus on üks nendest, kes astub sellele olulisele teemale vastu pea püsti ning mitmed tema liitlased, kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid, on temaga ühinemas. Jaanuaris 2008.a võõrustas Eesti valitsus delegatsioone peaegu pooltest NATO liikmesriikidest , sealhulgas Hispaaniast, Itaaliast ning Saksamaalt, et arutada ühte võimalikku lahendust küberrünnakute dilemmale: NATO küberjulgeoleku kompetentsikeskuse asutamine, mis põhineb küberkaitsealasel koostööl.

Kuna arvutialased juurdlused vajavad suure hulga andmete võrdlemist, mis harva asuvad ühes riigis, on mitme riigi fokuseeritud lähenemine parim viis võtta küberründajatelt võim ning anonüümsus. Kompetentsikeskus on kavandatud rahvusvahelise koostöö hõlbustamiseks, osalevate riikide arvamuse kaasamiseks ning sihteesmärgi, inimresursside ja mehhanismide koordineerimiseks juba olemasoleva võimsa liidu raames.

Eesti läinudaastane kogemus ei olnud NATO jaoks esimene kord olla tunnistajaks küberrünnakule. 1999. aasta Kosovo sõja ajal oli NATO ise sarnaste rünnakute märklauaks, kaasa arvatud viirusega nakatatud e-meilide tulv. Küsimus ei ole selles, kas NATO vastu pannakse veel toime küberrünnakuid, vaid küsimus on millal? Kas allians on selleks valmis? Sellele küsimusele tuleb veel vastus leida, kuid küberkaitse kompetentsikeskuses on ettevalmistused selleks juba alanud.

[Kenneth Geers on Ameerika Ühendriikide esindaja küberkaitse kompetentsikeskuses Tallinnas, Eestis]