Artikkel ilmus ajalehes "Tartu Postimees" 25. jaanuaril 2005
Eve Cornelious võlus Tartus jazzipublikut
Tõnis Tatar, Kriitik
Ameeriklaste eksporditavat vabadust võetakse harva vastu sellise
eufooriaga, nagu kontserdimaja tulvil saal tervitas lauljatar Eve
Corneliouse pakutud jazzivabadust.
Kontserdi esimeses pooles kõlasid põhiliselt seaded Duke Ellingtoni
kompositsioonidest Vanemuise sümfooniaorkestri (dirigent Peeter Saul),
saksofonikvarteti ning solistide Eve Corneliouse ja Chip Crawfordi
(klaver, mõlemad USAst) esituses.
Koos nendega soleerinud saksofonist Lembit Saarsalu näis ennast laval
esimesest taktist koduselt tundvat, kuid lauljataril võttis sulamine pisut
aega.
Saarsalu sileda ja sooja saundiga saksofon sobibki nagu valatult pisut
akadeemilise jazziga. Seevastu Corneliouse karedavõitu, robustne hääl
moodustas lüürilisema orkestri ja saksofonistiga mõningase kontrasti.
Ellingtoni muusika
Duke Ellingtoni muusika iseenesest kõlab «sümfoonilises» kontekstis
elegantselt. Ellington tõi jazzmuusikasse dunglisaundi, ent tema
looming reedab ka armastust euroopa muusika vastu.
Kontserdi esimese osa vedajaks oligi suurepäraselt mänginud
Vanemuise sümfooniaorkester. Teises pooles saatis lauljatari kvartett,
milles Crawfordi ja Saarsaluga liitusid kontrabassist Taavo Remmel ja
löökpillimängija Toomas Rull.
Väikse koosseisuga esinedes vabanes Cornelious viimastestki
köidikutest. Nüüd oli lauljatar vedaja, pillimehed näitasid omalt poolt
kütkestavat improvisatoorset üksteisemõistmist.
Lavalt voolas nauditavat mängurõõmu, tempokates lugudes järgnes üks
soolo teisele. Cornelious valitses oma häält paindlikult ja suveräänse
enesekindlusega.
Tema kui lauljatari trumpkaartideks on standardite originaalne
fragmenteerimine ja ümbertöötamine, õhulised üleminekud ja
meeleolude ettearvamatu vaheldumine, järsud rütmivahetused ja
ootamatud tempomuutused.
Kohati jäi mulje, et siin ja praegu leiutatakse mängeldes täiesti uut pala
ning mitmel puhul oligi tegemist erinevate laulumotiivide popurriiks
põimimisega.
Rõkkavad ovatsioonid
Võluvalt ja humoorikalt mõjus töötlus Ella Fitzgeraldi 1930. aastate hitist
«A-Tisket, A-Tasket», milles pandi laulma ka pillimehed.
Kõige kummalisema ja mittebrasiilialiku tõlgenduse sai Tom Jobimi «So
Danco Samba». Nagu mitme teisegi laulu puhul, oli ka bossaviisike ainult
julge vokaalse tulevärgi ettekäändeks.
Ameerika jazzile omaselt ei unustanud Cornelious sealjuures hetkekski,
et on ka meelelahutaja.
Vahest rõkkavaimad ovatsioonid pälvis Fitzgeraldi pala «Air Mail
Special», millesse põimiti humoorikalt fraase muu hulgas jõululauludest
ja itaalia laulukestest.
Lauljatari efektsed vokaalsed kukerpallid ulatusid joodeldustest
möireteni. Onomatopoeetiliste sõnade poolest loomuldasa rikas eesti
keel jääb kõigi nende häälitsuste nimetamisega hätta.
Kontsert päädis aga hoopis teistsuguses meeleolus. Kurblikult kaunis,
pisut hillitsetud, ent ometi dünaamiline tõlgendus jazzistandardist «Bye,
Bye, Blackbird» tõi lausa silme ette veepinnalt lendu tõusva
voolujoonelise läikivmusta linnu.
Eve Cornelious
20. jaanuari kontserdil Vanemuise kontserdimajas soleeris
lauljana Eve Cornelious, kes alustas oma karjääri 1970.
aastate alguses.
Lisaks kontsertide andmisele on ta hõivatud
pedagoogilise tegevusega USAs Ida-Carolina ülikoolis.
|