Sõda terrorismiga kestab kaua

USA Suursaadik Eestis, Joseph M. DeThomas

Täna möödub kaks aastat 11. septembri 2001.a. rünnakutest New Yorgis, Washingtonis ja Pennsylvanias. Kuid minu artikli eesmärk ei ole neid sündmusi meenutada. Maailmas on pärast seda veel palju inimesi terrori läbi kannatada saanud ning valdav enamus neist ei ole olnud ameeriklased. Täna on sobiv päev seda kurba tõde kaaluda.

11. september ei ole eraldiseisev sündmus. Sellele eelnesid näiteks rünnakud USA saatkondade vastu Aafrikas ning sellele järgnesid näiteks süütepommid Bali ööklubis 12. oktoobril 2002.a. ning hiljuti ÜRO peakorteris ja Najafi mošees Iraagis. Terroristidele on mõiste "vaenlane" väga laiatähenduslik. Religioon, rahvus ja rahvuslik poliitika ei taga immuunsust rünnaku vastu; ükski inimene ega riik pole täiesti kaitstud . Näiteks ütles Bali ööklubi plahvatuse korraldaja oma kohtuistungil, et see oli "rünnak Ameerika vastu," kuigi see aktsioon tappis 38 muhameedlasest indoneeslast, üle saja austraalia ja euroopa turisti (ka kaks eestlast olid ohus) ja mitte ühtegi ameeriklast.

Kahe viimase aasta jooksul on tõepoolest märgata terrorismi ohvrite rahvuse mitmekesisust. USA pinnal ei ole toimunud enam väljastpoolt organiseeritud rünnakuid ning suhteliselt vähem on olnud ameeriklastest terrorismi ohvreid. Osaliselt on see tänu tõhusamatele julgeolekumeetmetele USA-s; ja seadusejärelevalve õnnestumistele rahvusvahelisel tasandil. Kuid osaliselt on selle põhjuseks ka ülemaailmsete terroristide otsus valida oma sihtmärke nende kaitsetuse, mitte poliitiliste või sõjaväeliste argumentide alusel.

Pühendunud terroristi moondunud loogika ütleb, et pea iga rünnak ükskõik kus, mis tapab palju inimesi, on õigustatud rünnak. See ei ole poliitiline suhtumine, rahvuspoliitika, religioon, rass või sõjaväelase staatus, mis neile korda läheb. Neid huvitab vaid rünnaku võime kahju tekitada. Rangetest isikukaitse meetmetest keeldunud ÜRO humanitaartöötajate, muhameedlaste usuliidrite või USA poolt juhitud koalitsiooniga mitte liitunud riikidest saabunud apoliitiliste turistide surm on palju kergemini saavutatav kui otsene rünnak USA vastu.

Seepärast tuleb meil silmitsi seista kaasaegse terrorismi kohutava loogikaga: see võib rünnata kõike haavatavat. Ei ole vahet, kuidas riik suhtub USA poliitikasse Iraagi küsimuses; kas riik otsustab liituda NATO ja Euroopa Liiduga; milline on riigis religioon või inimeste etniline kooslus-- riik võib olla terrorismi mängulava. Terroriste huvitab üksnes see, kui lihtne on operatsiooni läbi viia ning kui suur on hukkunute arv pärast rünnakut.

Meil on võimalik lõpetada terrorismirünnakute korduvus esiteks sellega, et jätkatakse USA ja teiste NATO liikmete, Euroopa Liitu kuuluvate maadega ja kümnete teiste riikidega ühist eesmärki võitlemaks globaalsete terroristlike rühmituste vastu. See võitlus on juba suutnud ära hoida suure arvu rünnakuid kahe viimas aasta jooksul. Samuti on tapetud või vangistatud ligi kaks kolmandikku teadaolevatest al Qaeda juhtidest ning hävitatud selle organisatsiooni baas ja treeninglaagrid.

Teiseks tuleb meil igaühe kodumaal leida ja vähendada kergesti rünnatavaid sihtmärke. Sõda terrorismiga kestab kaua. Võit saabub mitte homme ega aasta pärast, vaid siis, kui oleme sellele pühendunud. Mingi aja jooksul oleme me kõik ohus. Me kõik peame tagama, et terroristidel ei ole võimalik ületada meie riigi piiri. Meie riik peab omalt poolt tegema kõik, et vähendada riske tõhusa seadusejärelevalve, hea luurekoostöö ning terroristidele kergelt rünnatavate paikade turvamiseks täiendavate ressursside suunamise abil. Mitmed Euroopa riigid on viimase kolmekümne aasta jooksul välja töötanud efektiivsed meetodid terroristidega võitlemiseks oma maal. Nende õppetunnid on andnud USA-le kasulikke juhiseid ning neid saaks kasutada ka Euroopa riigid, mis ei ole pidanud sellise väljakutsega kokku puutuma.

Mälestuspäevad on enamasti liigutavate kõnede ja tseremooniate aeg. Kuid kasutagem seda päeva hoopis endale meelde tuletamiseks, mida me viivitamata peaksime tegema, et selliseid tragöödiaid tulevikus vältida.