Artikkel ilmus ajalehes Eesti Päevaleht 21. juunil 2007

USA sõjalaevade Eesti-visiitide tava jätkab ristleja USS Mahan

Esimest korda külastas USA sõjalaev Eestit 1919. aastal, julgestades meie mereväge.

Vahetult enne jaanipäeva ja võidupüha tähistamist saabub Tallinna sadamasse juhitavate rakettide hävituslaev USS Mahan (DDG-72), olles järjekordne alus pikas USA mereväe laevade reas, mis on Eestis ankrusse heitnud.

USS Mahan on juba viies USA mereväe laev, mis kannab tuntud mereväeajaloolase ja -teoreetiku kontradmiral Alfred Thayer Mahani (1840–1914) nime. USA merevägi lasi esimese sama nimega hävitaja vette Esimese maailmasõja lõpus, 4. augustil 1918, laev arvati tegevteenistusse 24. oktoobril 1918.

Vaid aasta hiljem, 1919. aasta novembri alguses sai Mahani nüüdisaegsest, kergest ristlejast USS Chattanoogast (C-16) USA mereväe esimene laev, mis tuli äsja iseseisvunud Eesti Vabariiki ametlikule visiidile. Chattanooga teenis tollal USA mereväe lipulaevana Euroopa vetes. Ka selle nimega laevu on olnud mitu: esimene USS Chattanooga oli Ameerika kodusõja (1861– 1865) kõrgajal 1863. aastal ehitatud jõeaurik, mis pidi varustama kindral Ulysses S. Granti näljast armeed Chattanooga linnas Tennessees. Uuem USS Chattanooga tegeles mitut sorti vedudega; selle üks missioonidest oli USA mereväe vanemleitnandi John A. Gade’i (kes tollal töötas USA välisministeeriumis) kohaletoimetamine uuele töökohale. Temast sai USA volinik Balti riikides.

Algselt 7. märtsil 1903 vette lastud ja 11. oktoobril 1904 teenistusse arvatud Chattanooga sõjaline teenistus katkestati 17. septembril 1910 ning laev arvati taas tegevteenistusse Mehhiko vetes Esimese maailmasõja eel 21. aprillil 1914. Chattanooga oli üks kuuest USA mereväe tellitud Denveri klassi “rahu”-ristlejast.

Eesti mereväele abiks Chattanooga meeskonda kuulus 339 inimest, tema veeväljasurve oli 3000 tonni ja maksimaalne kiirus üle 16 sõlme. 94-meetrise laeva peamised relvad olid kümme viietollist kahurit. Kuigi tänapäeva standardite järgi ei oleks see alus väga muljet avaldav, võib oletada, et Chattanooga kohalolek Tallinna sadamas julgestas siiski Eesti mereväge, mis Gade’i memuaaride “All My Born Days” (1942) järgi koosnes tol ajal vaid “hävitajast, mille britid võtsid ära bolsevikelt ja andsid üle Eesti laevastikule, mõnest puksiirist, klassifitseerimata laevast, jäälõhkujast ja varustuslaevast”.

Pärast USA Esimesse maailmasõtta astumist 7. aprillil 1917 kujunes Chattanooga teenistuskäik silmapaistvaks tänu ohtlike konvoioperatsioonide edukusele Põhja-Atlandil, kus ta kaitses USA sõjaväe transpordialuseid, aidates neil vältida Saksa allveelaevu.

Ajal, mil Chattanooga jõudis Tallinna, oli laeva komandöriks USA mereväekapten Victor Kimberly (1877–1938). Hiljem oli kapten Kimberly mitme lahingulaeva, sealhulgas USS Maryland and USS Arizona (uppus Pearl Harbori rünnakus) ülem; 1919. aasta novembris oli tema ülesanne eskortida volinik Gade Tallinna ja seejärel Riiga.

Kui laev seisis Tallinnas ankrus, saatis kapten Kimberly volinik Gade’i külaskäigul Eesti Vabadussõja (1918–1920) idarinde eesliinile Narva lähedal. See oli volinik Gade’ile juba teine visiit Eesti rindejoonele. Oma esimesel missioonil 1919. aasta märtsis Ameerika rahukomitee heaks, mis osales Pariisi vaherahu-läbirääkimistel, kohtus ülemleitnant Gade kõigi kolme bolsevikevastase koalitsiooni armeejuhatajaga: kindral Johan Laidoneriga Eesti armeest, kindral Nikolai Judenitsiga Vene valge-armeest ja kolonel Wahliga Balti-Saksa maakaitseväest.

Pärast novembrivisiiti Narva tegi Gade kõik vajalikud ettevalmistused, et asutada Tallinnas uus diplomaatiline missioon. USA valitsuse esimene esindaja Balti riikides võttis Chattanoogal kursi Riiga, mis pidi saama tema keskseks baasiks. Täitnud oma missiooni Euroopas, sõitis Chattanooga järgmisele ülesandele Musta mere piirkonnas, kus temast sai USA mereväe lipulaev. Pärast Ameerika Ühendriikide tagasitõmbumist aktiivsest tegevusest rahvusvahelisel areenil vabastati Chattanooga 19. juulil 1921 tegevteenistusest.

Kuigi tänapäeval kutsutakse USS Mahanit (DDG-72) hävitajaks, on tema pardal suurem meeskond (350 mereväelast) ja ta sõidab esimesest Tallinna külastanud ristlejast kaks korda kiiremini. Veeväljasurvega 7500 tonni ja pikkusega 150 meetrit on Mahan Chattanoogast kaks korda suurem. Olgugi et tema pardal on kaks kahekümnemillimeetrist kahurit, on Mahani peamine relv siiski vertikaalselt asetsev rakettide laskeseadeldis. See on Arleigh-Burke’i klassi hävitaja ja tema 58 “õde” suudavad toetada SH-60 Sea Hawki helikoptereid allveelaevadevastastes operatsioonides.

Mahan lasti vette 1996 ja arvati teenistusse 1998. Hävitaja kuulub USA kuuenda merelaevastiku hulka ja selle baas on Norfolk Virginia osariigis. Nagu iga USA mereväe laeva visiit alates Chattanoogast 1919. aasta novembris, sümboliseerib Mahani külaskäik paljusid sidemeid, mis liidavad Ameerika Ühendriike ja Eesti Vabariiki.

Mahan ootab huvilisi pardale

Täisvarustuses USA hävitaja USS Mahan saabub Tallinna sadamasse homme.

Võidupüha tähistamiseks on USS Mahan publikule avatud laupäeval kella 13–15 Tallinna sadama kail nr 17.

Hävitaja pardal on kaks kahekümnemillimeetrist suurtükki, samuti on ta varustatud vertikaalse laskmissüsteemi raketiarsenaliga. Laeva pardale mahub SH-60 Sea Hawki helikopter allveelaevadevastasteks operatsioonideks.

Koostanud Eric A. Johnson