Artikkel ilmus ajalehes "Maaleht" 5. juulil 2007

Ameeriklased, kes andsid elu Eesti eest

Koostanud Eric A. Johnson ja Pille Lodi

Ameerika Punase Risti välilaager Narvas 1920.a. (Foto: USA Kongressi Raamatukogu)


USA armee leitnandid Clifford A. Blanton ja George W. Winfield kaotasid elu Narvas märtsikuul 1920.

Punase Risti ohvitseridena kumbki mees relva ei kandnud, ent seda ei teinud ka nende vaenlane – tüüfus. Kui Narvas interneeritud valgekaartlaste seas alanud tüüfuseepideemia ähvardas laieneda üle Eesti, pakkusid Blanton ja Winfield end vabatahtlikult ohtlikule missioonile, et linna ümber karantiinitsoon luua. Mõlemad mehed teadsid riski, mida see töö kaasa võib tuua. Ning just siis, kui nende ülesanne oli peaaegu täidetud, maksid mõlemad mehed ülimat hinda.

Tunnustamaks kahe ohvitseri edukat võitlust tõvega, mis murdis ligi kolm miljonit inimest Venemaal ning tuhandeid Eestis, autasustas Eesti valitsus neid postuumselt. 1920 said mõlemad Vabadusristi I liigi ja 1923 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.

Usalduse küsimus

Nooremleitnant Clifford A. Blanton sündis Tennessee osariigis Chatta-noogas 9. juunil 1892. 27aastane Blanton nägi oma ea kohta palju noorem välja.

Blantoni toonane ülemus kapten Loy W. Henderson meenutab oma 1986. a ilmunud memuaarteoses “A Question of Trust” (“Usalduse küsimus”) teda nõnda: “Blanton ei olnud vanem kui kahekümnene, täis metsikut energiat, armastas nalja visata, ning tundus, et ta naudib oma tööd tõeliselt. Ometi tundis ka tema suurt koduigatsust ja oli esimeste seas, kes Tallinnast saabunud postikoti juurde järjekorda asusid.”

Kui toosama tähniline tüüfus, mille vastu nad võitlesid, kõik neli ohvitseri maha murdis, suri esimesena Blanton – 26. märtsil 1920. Teadmata, et lõpp on lähedal, vahetas Blanton kapteniga paar sõna, enne kui koomasse langes ning suri.

Leitnant George W. Winfield sündis New Yorgi osariigis Esopuses 13. oktoobril 1872.

Kapten Henderson meenutab: “Vanuselt veidi üle neljakümne, näis Winfield aeg-ajalt kannatavat südametunnistuse piinades, et on kodunt ja abikaasa juurest nii kaua ära olnud.”

Winfieldil ja tema naisel Elizabethil oli kolm last: Yvette, Bertram ja Catherine. 1880. aastal teenis ta USA armees insenerina, seejärel sai temast ärimees ning hiljem rahukohtunik Highland Fallsis.

Kui algas I maailmasõda, liitus Winfield Ameerika Punase Ristiga ning siirdus 15. märtsil 1918 Prantsusmaale. Koju tagasi ta enam ei jõudnud. Leitnant Winfield suri 28. märtsil 1920 Narvas.

Kapten Henderson: “Ta vist teadis, et hakkab surema, ja palus, et kui ta haigusest eluga ei pääse, ütleksin tema naisele, et ta armastab teda.”

7. aprillil 1920 maeti leitnandid George Winfield ja Clifford Blanton sõjaväeliste auavalduste saatel Tallinna kaitseväe kalmistule. Matuseliste hulgas olid välisminister Aadu Birk ja siseminister Aleksander Hellat, kindral Ernst Põdder ja teised Eesti sõjaväe esindajad, samuti Punase Risti kindralid ja ohvitserid.

Kohale olid sõitnud paljud Ameerika Punase Risti esindajad, mõned koguni Pariisist. Langenud ohvitseridele käisid austust avaldamas Briti sõjaväe esindajad, diplomaadid ja muud ametnikud, samuti Prantsuse sõjaväeatašee.

Mereväeorkestri matusemuusika saatel asetasid matuselised kahe hauakünka juurde pärjad, viimne järelehüüe kõlas nii eesti kui inglise keeles.

Järgmisel päeval kirjutas Tallinna Teataja: “Ameerika Punase Risti inimesearmastav töö meie koduriigis on juba sedavõrd tuntud, et vaevalt vaja on veel selle üle pikemalt kõneleda. Nüüd on kaks ameeriklast võitluses meie heaks kõige kallima kaotanud, mis neil oli – oma elu. Jäägu mälestus neist meestest jäädavalt meie seas elama ja olgu kerge neile vaba Eesti muld!”

Suur abioperatsioon

Ameerika Punasel Ristil (APR) oli 1920. aastatel Lääne-Venemaal ja Balti riikides suur operatsioon, kus osales 503 ameeriklast ja 2164 kohalikku töötajat. Esimesel tegevusaastal kulus piirkonna peale 14 miljonit dollarit. Vaja läks kõike, alustades kiirabiautodest ja lõpetades haaknõeltega. New York Times kirjutas 31. oktoobril 1920: “APRi raporti kohaselt oli organisatsiooni kõige raskem osa eestlaste aitamine, sest neil puudus kiirabi ja nappis haiglakohti, kui ameeriklased saabusid.

Taganevas valgekaartlaste armees puudus vähimgi kord. Sõduritest ja tsiviilisikutest (peamiselt Vene põgenikud) koosnevat peaaegu 20 000-list rahvamassi kirjeldati kui nälginud ja kannatavat paanikasse sattunud jõuku. 1919. aasta detsembris puhkes tüüfuseepideemia ja pikki kuid püüdsid Punase Risti töötajad raskuste kiuste haigusele piiri panna.”

Alati haavatute poolel

Ajaleht jätkas olukorra kirjeldamist veel piltlikumalt. “Vahepeal olid surnud kuhjatud samadesse tubadesse, kus olid haiged, ning neid ei püütudki enam korralikult matta. Ühes Tallinna haiglas, mis kujutas endast 460 voodiga suurt barakki, suri nädalas 600 inimest.

Ehkki abiks oli vaid vastava väljaõppeta meeskond, said tuhanded ravi, ning epideemiale õnnestus lõpuks siiski piir panna, kuid mitte enne, kui Ameerika Punase Risti ohvitserid, leitnandid George W. Winfield ja Clifford A. Blanton olid samuti haigusele alla vandunud.”

Vähemalt 60 ameeriklast pälvisid oma teenete eest Punase Risti teenetemärgi ja vähemalt 20 APRi ohvitseri ka Vabadusristi. Kõige kuulsam Punase Risti autojuht oli vast leitnant Ernest Heming-way, kes oma romaanis “Hüvasti, relvad” kirjeldab romantiliselt Esimese maailmasõja ajal Itaalia rindel veedetud aega.

Tegelikult ei olnud APRi autojuhi elu nii glamuurne, vaid palju ohtlikum, eriti muutlikul Balti rindel. Nii Lätis kui Eestis käivitas ARP esimese kiirabiteenuse. Kuna rindejoon muutus pidevalt ja vastaspooltel võitles suur hulk Vene, Saksa, Läti ja Eesti sõdureid, oli APRi autojuhi elu ohus iga kord, kui ta rooli taha istus. Sõdurid polnud kunagi päris kindlad, kelle poolel need võõrad USA mundris mehed õieti sõdivad. Ent Punase Risti autojuhid olid alati haavatute poolel, sõltumata nonde rahvusest või poliitilisest eesmärgist.

APRi autojuhid ja nende kolleegid, kes tegutsesid rindejoone taga välihospidalides, järgnesid 1919. aasta novembris koguni kindral Nikolai Judenitði valgekaartlaste armeele Petrogradi lähistele. Vabadussõda lõppes veebruaris 1920, ent mitte kõik vaenlased ei lõpetanud tegevust Tartu rahulepingu allakirjutamisega. Tüüfuseepideemia möllas edasi, jätkates oma halastamatut rünnakut Tallinnale ja Narvale.

Eesti valitsus kuulutas välja sõjaseisukorra ning andis kõikide sanitaarmeetmete korraldamise üle APRile. Osa ohvitsere võitles tüüfusega Tallinnas, leitnant Winfield ja leitnant Blanton aga läksid koos oma ülemuse kapten Loy W. Hendersoniga Narva. Nendega oli kaasas ka kapten Wilbur F. Howell, keda Henderson meenutab oma raamatus järgnevalt: “Howell oli vaikne ja töökas alla kolmekümneaastane noormees, kes analüüsis hoolikalt meie ees seisvaid probleeme ja esitas palju kasulikke ettepanekuid.”

Vaenlase hävitamine

Viimane lahing tüüfusega kestis Narvas peaaegu kuu: veebruari lõpust märtsi lõpuni. Kapten Hendersoni juhtimise all töötasid Ameerika, Eesti ja Vene liitlased välja rünnakuplaani. Võidu võti oli hävitada vaenlane – nakkust inimeselt inimesele levitav tilluke täi.

Kapten Henderson meenutab kolleege: “Need kolm meest, nagu minagi, olid väliohvitserid, mitte meedikud. Nad töötasid päevad ja ööd ega andnud endale armu. Ka pidevate vastulöökidega silmitsi olles ei lasknud nad masendusel enda üle võimust võtta ning nende moraal ei langenud.” APR värbas arste, õdesid ja sanitare nii eestlaste, venelaste kui ameeriklaste hulgast ja saatis nad Narva. Ameerika Punase Risti kontor Tallinnas aitas neid ka vajalike ravimite ja muu varustusega. Oma inimeste kaitsmiseks ja haiguse edasise leviku takistamiseks pidid kõik töötajad kandma pikki kummimantleid ja -kapuutse, mida Punasel Ristil oli õnnestunud muretseda.

Põhjalik ettevalmistus saavutas ka esimese tähtsa võidu: õnnestus veenda inimesi, et lahingut tüüfuse vastu on võimalik võita. Kapten Henderson kirjeldab: “Eriti südantsoojendav oli näha muutust vene (Valgekaardi) arstides. Mõned, kes olid juba igasuguse lootuse maha matnud, ärkasid apaatiast, ühinesid meiega ja hakkasid innukalt tööle.”

Varsti olid ettevalmistused tehtud ning neli kolmest rahvusest koosnevat rühma alustasid rünnakut.

Kapten Henderson: “Märtsi (1920) teisel nädalal alustasime vastukampaaniat ning paari päeva pärast käis see täie hooga. Iga päev täitusid sajad puhtad voodid küüritud ja raseeritud patsientidega. Mitte ühtki patsienti, kui tahes haige ta ka ei olnud, ei lubatud puhastesse ruumidesse, enne kui ta oli põhjalikult täidest puhastatud, muidu oleks nakkus edasi levinud.

Mõnigi ei pidanud täidest puhastamisele vastu ning suri veoautos või protseduuri ajal. Paarkümmend päeva pärast kampaania algust oli katku selgroog murtud. Peaaegu kõik haiged olid desinfitseeritud ruumides ja puhastes voodites. Arstid jälgisid haiguse kulgu ja need patsiendid, kes kandsid nakkavat viirust, pandi teistest eraldi. Ka olid juba Eesti poole teel hädavajalikud ravimid, millest tunti suurt puudust.”

Tänu ameeriklaste, eestlase ja venelaste ühispingutustele oli Eesti saavutamas võitu tüüfuse üle.

Lootuse jagamine

Võib-olla oli Ameerika Punase Risti suurim võit lootuse jagamine kõikidele… isegi alistatud valgekaartlastele.

Kapten Henderson selgitab: “Nii venelaste, olgu nad haiged või terved, kui ka kogu Eesti ühiskonna moraal tõusis. Venelased interneeritute laagris, keda ei hospitaliseeritud, hakkasid ärkama oma fatalistlikust letargiast. Koos vene arstide ja sõjaväevelskritega asusid nad eestlaste toetusel ja julgustusel laagreid täidest puhastama. Eesti sanitaarüksus koos Eesti Punase Ristiga mobiliseeris tuhandeid vabatahtlikke, kes lõid väsimatult kaasa koolide, kirikute ja kodude desinfitseerimises. Sanitaarüksusi paigutati ka Vene piirile, et kontrollida üle Venemaalt tulevad põgenikud.”

Pärast kuud aega eesliinil nakatusid kõik neli Ameerika Punase Risti ohvitseri Narvas sellesama tüüfusega, mille vastu nad võitlesid. Enne kui 1930. aastal vaktsiin leiutati, tappis tüüfus 10–60% nakatunutest.

Kapten Henderson ja kapten Howell said tõvest jagu, leitnant Blanton ja leitnant Winfield mitte: nad andsid oma elu, et teised saaksid edasi elada.

1920. aasta kevadel olid Eesti lehed täis tänusõnu mõlemale ohvitserile. 1920. aasta 3. aprilli artikkel Eesti Päevalehe esilehel lõpeb sõnadega: “Eesti hüüab teile, kes te oma elu siin pidite jätma – puhka rahus oma viimses unes.”

Leitnant CLIFFORD A. BLANTON
• Sündinud 9. juunil 1892 USA Tennessee osariigis Chattanoogas
• Surnud 26. märtsil 1920 Narvas
• Vabadusristi I liigi teenetemärk 1920
• Punase Risti III klassi teenetemärk 1923

Leitnant GEORGE W. WINFIELD
• Sündinud 13. oktoobril 1872 USA New Yorgi osariigis Esopuses
• Surnud 28. märtsil 1920 Narvas
• Vabadusristi I liigi teenetemärk 1920
• Punase Risti III klassi teenetemärk 1923





Leitnant Blantoni ja Leitnant Winfieldi matused Tallinna Kaitseväe Kalmistul 7. aprillil 1920. (Tallinna Fotomuuseum)