Asundustalude seadus (1862)

Seadus, mille alusel saavad riigimaade asunikud teatud tingimuste täitmisel asundustalud

Käesolevaga sätestab Ameerika Ühendriikide Kongressi senat ja esindajatekoda, et igal perekonnapeal või vähemalt 21 aasta vanusel isikul, kes on Ameerika Ühendriikide kodanik või kes on vastavalt Ameerika Ühendriikide naturalisatsiooniseadustele avaldanud sellekohast soovi, kes ei ole kunagi sõdinud Ameerika Ühendriikide valitsuse vastu ega olnud vaenlase poolel, on alates 1. jaanuarist 1863 ja pärast seda õigus kuni 160 aakrile kasutamata riigimaadest, mille suhtes on nimetatud isik taotlenud eelisostuõigust või mille suhtes võib taotluse esitamise ajal kohaldada eelisostuõigust hinnaga kuni üks dollar ja 25 senti ühe aakri eest; või kuni 80 aakrile kasutamata riigimaast hinnaga kaks dollarit ja 50 senti aakri eest. See maa peab kooskõlas riigimaa seaduslike jaotuspõhimõtetega olema pärast väljamõõtmist ühes tükis. Käesolevaga sätestatakse, et iga maad omav ja sellel elav isik võib kõnesoleva seaduse alusel omandada tema maaga piirnevaid alasid, mis ei ületa koos senise maaomandi ja -valdusega kokku 160 aakrit.

2. Samuti sätestatakse, et asundustalude seadusega pakutavat eelisostuõigust taotlev isik peab vastavasisulisi registrikandeid tegeva maa-ameti registripidajale või taotluse vastuvõtjale andma kirjaliku vandetunnistuse selle kohta, et ta on perekonnapea või vähemalt 21 aastat vana, et ta on läbinud Ameerika Ühendriikide maa- või mereväeteenistuse, et ta ei ole kunagi sõdinud Ameerika Ühendriikide valitsuse vastu ega olnud vaenlase poolel, et taotlus on tehtud üksnes tema huvides ja kasuks ning et registrikanne tehakse reaalsel asustamise ja maaharimise eesmärgil, mitte otseselt ega kaudselt teise isiku või teiste isikute heaks. Pärast selle kirjaliku vandetunnistuse andmist registripidajale või taotluse vastuvõtjale ja kümne dollari tasumist on inimesel õigus taotleda ettenähtud hulga maa kandmist registrisse. Samas sätestatakse, et selle kohta ei väljastata ühtegi omandiõigust tõendavat dokumenti ega tunnistust enne, kui kande tegemisest on möödunud viis aastat. Viie aasta möödumisel või kahe aasta jooksul pärast seda tõendavad sellise kande tegemist taotlenud isik (või tema surma korral tema lesk või viimase surma korral tema pärijad; või kui taotlejaks on lesk, siis tema surma korral tema pärijad) ning kaks usaldusväärset tunnistajat, et taotleja on elanud sellel maal ja harinud seda viie aasta jooksul kohe pärast eelnimetatud kirjaliku vandetunnistuse esitamist, ning annavad kirjaliku vandetunnistuse selle kohta, et ühtegi osa nimetatud maast ei ole võõrandatud ning et taotleja on olnud lojaalne Ameerika Ühendriikide valitsusele. Taotlejal, kes peab sel hetkel olema Ameerika Ühendriikide kodanik, on sellisel juhul sarnaselt teistele seadusega sätestatud juhtudele õigus omandiõigust tõendavale tunnistusele. Samuti sätestatakse, et isa ja ema surma korral tagab see õigus ja makstud tasu päritud maaomandi ülemineku alla 21-aastastele lastele. Testamenditäitja, pärandi hooldaja või eestkostja võib kooskõlas laste ajutiseks elukohaks oleva osariigi seadustega müüa seda maad kahe aasta jooksul pärast teise vanema surma laste kasuks, mitte mingil muul eesmärgil. Maaomandi ostja omandab täieliku valdusõiguse ning tal on õigus taotleda Ameerika Ühendriikidelt registritasude ja käesolevas seaduses täpsustatud summa maksmisel omandiõigust tõendavat tunnistust.

3. Samuti sätestatakse, et registripidaja kannab kõik kõnesolevad taotlused maa-ameti maaraamatutesse ja kaardistab taotlustega hõlmatud alad, peab kõikide selliste kannete kohta registrit ning esitab riiklikule maa-ametile selle kohta aruande koos kõigi tõenditega, mille alusel kanded on tehtud.

4. Samuti sätestatakse, et käeoleva seaduse alusel omandatud maadega ei saa hüvitada ühtegi võlga, mis on võetud enne omandiõigust tõendava tunnistuse väljastamist.

5. Samuti sätestatakse, et kui käesoleva seaduse teises punktis nõutava kirjaliku vandetunnistuse esitamise järel ja enne eelnimetatud viie aasta möödumist tõendatakse pärast asuniku õigeaegset teavitamist maa-ameti registripidajat rahuldaval viisil, et kirjaliku vandetunnistuse esitaja on muutnud oma tegelikku elukohta või jätnud oma maa rohkem kui kuueks järjestikuseks kuuks hooletusse, siis läheb see registrisse kantud maa tagasi valitsuse kätte.

6. Samuti sätestatakse, et ühelgi isikul ei ole käesoleva seaduse sätete alusel õigus omandada valdusõigust rohkema kui 160 aakri suhtes. Käesolevaga kohustatakse riikliku maa-ameti ülemat koostama ja välja andma kõnesoleva seadusega kooskõlas olevad eeskirjad ja määrused, mis on selle rakendamiseks vajalikud ja asjakohased. Maa-ametite registripidajatel ja taotluste vastuvõtjatel on õigus saada käesoleva seaduse alusel registrisse kantud maade eest samasugust palka nagu nad saavad praegu sama suurusega maa registreerimise eest. Neile makstavast rahast pool tasub taotluse esitamise ajal taotleja ja pool omandiõigust tõendava dokumendi väljastamisel isik, kellele see antakse. See ei tähenda aga, et registripidaja või taotluste vastuvõtja palga seadusjärgne maksimummäär suureneks. Käesolevaga sätestatakse, et kõnesoleva seaduse sätted ei kahjusta ega riku mingil viisil olemasolevaid eelisostuõigusi. Samuti sätestatakse, et kõikidel enne kõnesoleva seaduse vastuvõtmist eelisostuõiguse taotluse esitanud isikutel on õigus sellest seadusest tulenevatele privileegidele. Samuti sätestatakse, et kui isik on teeninud või kavatseb teenida sõjaväelase või vabatahtlikuna Ameerika Ühendriikide seaduste alusel riigisisese või -välise sõja ajal Ameerika Ühendriikide maa- või mereväes vähemalt 14 päeva, ei jäeta teda käesoleva seaduse privileegidest ilma vaid seetõttu, et tal ei ole täitunud 21 aastat.

7. Samuti sätestatakse, et 3. märtsil 1857. aastal kinnitatud seaduse “Täiendav seadus muu hulgas selleks, et sätestada tõhusamalt karistamine teatud Ameerika Ühendriikide vastaste kuritegude eest” punkt 5 kehtib kõikide vannete, kinnituste ja kirjalike vandetunnistuste kohta, mida käesoleva seadusega nõutakse või ette nähakse.

8. Samuti sätestatakse, et käesoleva seaduse sätted ei keela ühelgi seaduse esimeses punktis nimetatud eelisostuõigust kasutanud isikul maksta miinimumhinda või hinda, mis on sellele isikule määratud selle maatüki eest, mis on enne viie aasta möödumist registrisse kantud, ja saada selle kohta valitsuselt omandiõigust tõendavat dokumenti, nagu ka teistel seadusega sätestatud juhtudel, kui selle maa asustamise ja harimise kohta esitatakse olemasolevates eelisostuõigust andvates seadustes sätestatud tõendid.

Kinnitatud 20. mail 1862.