Vastukaja ajalehe "Äripäev" 10. veebruari juhtkirjale

Thomas Hodges, Ameerika Ühendriikide Saatkonna kultuuri- ja pressiatašee

Äripäeva 10. veebruari juhtkiri "Iraagi sõja toetamine ei ole Eesti huvides" viitab, et USA põhjendus võimalikuks sõjategevuseks Iraagis on seotud naftaga. Nii Kanada, Saudi Araabia, Mehhiko, Venetsueela, Nigeeria kui Suurbritannia tarnivad USAsse rohkem naftat kui Iraak.

Praegusel ajal tarnib Iraak ligikaudu kolm protsenti maailma naftaturust. Kui USA peamiseks huviks oleks saada Iraagist odavamat naftat, oleks küllaltki lihtne sõlmida selle saamiseks Iraagiga tehing. On tõsi, et USA on olnud suurim Iraagi nafta ostja Oil for Food programmis.

Me ei saa ennustada, palju läheb maksma Iraagi konflikt, kuid see saab olema miljardeid dollareid. Nii palju maksab USA vägede positsioonidele asetamine - isegi kui ei tehta ühtegi lasku. Siiski kahvatuvad sõja puhkedes need hiiglaslikud rahalised kulutused inimkaotuste ees.

Mitte ükski ameeriklane, kes on kunagi kohtunud võitluses hukkunud USA sõjaväelaste perekonnaliikmetega, pole nõus kellegi lesestumisega odavama nafta nimel.

Kindlasti saavad Äripäeva toimetajad aru, et need rahalised kulud ja inimkaotused on vaid nafta kontekstis võetuna mõttetud - see oleks maailma kalleim nafta.

Järgnevalt seostab Äripäeva juhtkiri Eesti-Vene suhete olukorra Iraagi kriisiga. Selle kahepoolse suhte keerukas tagapõhi pärineb sedavõrd paljude aastate tagant, et nende kahe küsimuse vahel on raske näha mingit tõsiseltvõetavat seost. Ühendriigid mõistavad, et sõda ei ole populaarne. Kui te küsiksite igalt USA valitsuse liikmelt, kas nad tahavad pidada sõda Iraagis, oleks vastuseks üksmeelne "ei". Me soovime maailma julgeolekut ähvardavale põhilisele ohule rahumeelset lahendust.

Tuues sisse Eesti turismitulude teema ja seost mitteomavad Venemaad puudutavad välispoliitilised küsimused, laseb teie juhtkiri silmist tegelikud teemad ja tegelikud probleemid, mis panevad meid sõjaohuga silmitsi seisma.

See annab märku, et peate Iraaki liiga kaugel asuvaks, et see oleks Eesti probleem. Kahjuks on see sama, mis mõned lääne demokraatiad (kaasa arvatud minu oma kodumaa) arvasid Euroopa väikeste riikide olukorrast eelmisel sajandil. Arvame, et see on tagasiminek 1930. aastatesse, kui demokraatiad ignoreerisid teisi ähvardavaid ohte, kuni need ohud häirisid nende rahulikke elusid, muutes olukorra maailmas tõepoolest äärmiselt ohtlikuks.

Meie ees seisvad tegelikud probleemid pole Eesti turism, vaid ohud maailmale, juhul kui terroristid saavad oma käsutusse Saddam Husseini massihävitusrelvad. Palun tutvuge USA välisministri Colin Powelli põhjalikult ettevalmistatud ettekandega, mille ta pidas ÜROs möödunud nädalal http://www.state.gov/secretary/rm/2003/17300.htm .

Iraak omab massihävitusrelvi, rikkudes kõiki seitsetteist ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis on vastu võetud kaheteist aasta jooksul. Iraagil on sidemeid organisatsiooniga, mis käivitas 11. septembri 2001 sündmused, tappes minu kodumaal üle 3000 eraisiku.

Tahad rahu, valmistu sõja vastu

See on laiaulatuslik oht ning seega palju veenvam argument globaalse solidaarsuse saavutamiseks kui majanduslikult põhjendamatu väide, et USA alustab rünnakut Iraagi vastu eesmärgiga bensiinijaamas pisut raha kokku hoida. Sõda on raskestimõistetav igale vabale ja arukale inimesele. Kuid me oleme vastamisi sellega, mida asevälisminister Marc Grossmann nimetab "jõu paradoksiks".

Kui on tegemist diktaatoriga, kes on jõu abil võimule tulnud, hoiab end jõuga võimul ning suhtleb oma naabritega jõupositsioonilt, peab olema valmis sõjaks, et sõda ära hoida. Hoides kokku, võib maailma üldsusel õnnestuda sundida Sad-dami alluma ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele, mis nõuavad desarmeerimist ühegi lasuta.

Ilma ühtsuseta ja ilma jõu kasutamise pooldamist manifesteerimata pole mingit võimalust, et Saddam desar-meeruks rahumeelselt. Pigem jääb ta ähvarduseks kõigile tsiviliseeritud rahvastele, kes ühel päeval võivad kahetseda, et nad polnud vajalikul hetkel otsusekindlad.

Praegu on keeruline aeg, mil peame vastu võtma olulisi otsuseid. Need otsused nõuavad tundmatute ohtudega silmitsi olles selget visiooni ja julgust. Nendest pole Eesti lähiminevikus puudu olnud. Väidate täiesti õigustatult, et Eesti inimestel on õigus neid ohtusid kaaluda.

Loodan, et teie ajaleht on edaspidi enam koostööaldis tõeliste teemade selgitamisel.