USA suursaadiku Joseph M. DeThomase kõne
Äripäeva majanduskonverentsil 10. juunil 2002

Piirid

Daamid ja härrad. Tänan Teid kutse eest osaleda sellisel huvitaval ja aktuaalsel sündmusel. Mulle teeb suurt au kõneleda käesoleval foorumil koos rea väljapaistvate eestlastega ja ameeriklasega, kes on oma töös teinud väga palju USA ja Eesti vaheliste suhete edendamiseks. Minu kõne ei ole pikk ja selle lõpus ootan Teiepoolseid küsimusi.

Viimasel ajal taban end üha sagedamini mõtlemast piiridele. Piirid ja eraldusjooned on mõiste, mis iseloomustas suuremat osa möödunud sajandist. Eraldusjooned riikide vahel ja riikide omavahelised ühendused oli minu põlvkonna ameeriklaste jaoks karm reaalsus. Betoonist ja terasest piirid eraldasid kontinente, riike ja terveid ühiskonnasüsteeme. Minu kaasaegsed USA-s pühendasid oma töö ja elu, et kaitsta vabadust teiselpool neid piire. Teie, eestlased, olite oma vabast tahtest sõltumatult sunnitud elama teisel pool neid müüre ja tõkkeid. Üheks selle kurva ajastu tunnuseks oli põhimõte, et need piirid pidid jääma suletuks kaupadele, ideedele ja inimestele, sest see oleks ohustanud seda süsteemi, mis need piirid tekitas. Nende piiride funktsioon oli tollal väga selge: eraldada inimesi üksteisest.

Kui müürid ja tõkked hakkasid langema, hakkas ähmastuma ka piiride mõiste. Üks külma sõja järgse maailma tunnusjoontest on globaalse majanduse ja inimkoosluse teke. Praegu liiguvad informatsioon ja ideed üle kogu maailma valguse kiirusega. Kaubad ja nende tootmiseks kasutatavad vahendid liiguvad seni veel aeglasemalt, kuid ka siin on toimumas muutused. Raha liigub nende riikide majandusse, mis soovivad seda globaalset keskkonda säilitada. Rahale järgnevad töökohad ja inimesed. Peale külma sõja ajastut saab edukas olla vaid riik, mis ei sea tõkkeid kaupade, kapitali, ideede ja inimeste vabale liikumisele. Sellest seisukohast piirid justkui takistaksid progressi. Need, kes soovivad iga hinna eest piire säilitada, peavad olema valmis tõsisteks tagajärgedeks. Ei ole juhus, et Talibani-Afganistan ja Põhja- Korea olid kaks riiki, kus selline globaalne lähenemine oli täiesti vastuvõtmatu ja mis suudavad oma elanikke toita ainult tänu rahvusvahelisele humanitaarabile.

Kui ma oleksin aasta tagasi esinenud Teie ees nende mõtetega, võib-olla oleksin siis siinkohal lõpetanud ja lugenud selle teema ammendatuks. Aga maailm ei ole enam selline nagu ta oli aasta tagasi. Nagu Thomas Friedman oma raamatutes ja kolumnites kirjutab, on globaalne ühiskond tekitanud globaalse kuritegevuse. Ka rühmitused, kellele demokraatlikud väärtused on vastuvõetamatud, on muutunud globaalseks. Al Qaida on näide rahvusvahelisest terrorivõrgust, mis on oma juured ajanud rohkem kui 30 riiki. Afganistanis baseeruv Osama bin Laden lasi oma abilistel Saksamaal kavandada terrorirünnakut USAle ja kasutas selleks käsilasi, keda koolitati välja USAs endas. Varem oli bin Laden viinud ellu USA vastu suunatud terroriakte Lähis-Idas ja Aafrikas. Tema haare on globaalne.

Minu jaoks on piirid peale 11. septembrit omandanud uue tähenduse. Samas kui terrorism on muutunud globaalseks probleemiks, ei ole meie terrorismivastane võitlus väljunud riigipiiridest. USA on. radikaalselt muutnud oma piirikontrollisüsteemi ja aitab teistel riikidel teha sedasama. Me kujundame ümber oma riigikaitse struktuurid ja põhimõtteid. Nende meetmete juurutamise alguses tekitas see tohutuid ummikuid Mehhiko ja Kanada piiridel. Globaalse majanduse raudsed reeglid ei jäta mõjutamata isegi Ameerika Ühendriike. Ka meie muutume. Meie piiriületussüsteemid Kanada ja Mehhikoga võimaldavad meie sõpradel lahkuda ja sisenda riiki ilma probleemideta. Kuid on selge, et 21. sajand nõuab, et me kaitseksime endid halastamatute vaenlaste eest, kes kasutavad ära meie usaldust.

Tahaksin öelda ka mõne sõna piiride kohta Eesti riigis. Riigid, kellelt on mõni suurriik võtnud jõuga otsustamisõiguse, annavad piiridele hoopis teise tähenduse. Piirid mitte ainult ei kaitse, vaid ka määratlevad selle riigi hoopis uuel moel. Need on tõelised piirid. Mõned väidavad, et piir Venemaa ja Eesti vahel on tsivilisatsioonide eraldusjoon. Ma ei nõustu selle väitega. Kuid ma ei vaidle vastu, et tegemist on eraldusjoonega, mis on eksisteerinud sajandeid. Üks psühholoog kirjutas mõni aeg tagasi, et piirid on "suure energia ja suure ohu allikad." Usun, et Eesti riigis vastab piir just sellele määratlusele.

Paljud tahaksid siinkohal rõhutada piiri kui ohuallikat. Eesti ja Venemaa vaheline piir on viimase kaheksa sajandi jooksul näinud pealt palju lahinguid, mida siin on pidanud Euroopa ja Venemaa valitsejad. Teised tahaksid rääkida piiridest kui rahvusvahelise kuritegevuse ja narkootikumikaubanduse tõkestajatest. Kolmandad rõhutavad, et Eesti piir Venemaaga saab olema üks Euroopa Liidu välispiire. Sellest ajast kui jõustus Schengeni leping on see tähendanud vajadust seada sisse rangem ja tugevam piirikontroll. Lõpuks, kui Praha NATO-kohtumine läheb Eesti jaoks soodsalt, saab Eesti piir NATO ja Venemaa vaheliseks piiriks. Kõik see räägib selle kasuks, et käsitleda Eesti ja Venemaa vahelist piiri traditsioonilisest vaatenurgast. Lihtsalt väljendudes oleks piir Eesti ja Venemaa vahel tõke ja eraldusjoon.

See on täiesti loomulik arusaam, kuid usun, et õigem oleks vaadata uut piiri, mis tekib peale Eesti saamist Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, kui ust. Loomulikult on ukse üheks funktsiooniks ebasoovitavate külaliste tõrjumine, kuid see ei ole tema põhifunktsioon, mis on avaneda. Seda väites olen teadlik, et ajalooliselt on ukse avamine itta lõppenud Eesti jaoks aeg-ajalt kurvalt. Kuid ärme unustame, et Eesti on nüüdseks Lääne majandussüsteemi lahutamatu osa ja sellisena peaks ta võtma osa sellest, mis minu jaoks on kõigist Euroopa ees seisvatest poliitilistest ja majanduslikest ülesannetest kõige tähtsam - teha kõik, et Venemaa juhid saaksid teostada oma lubaduse ja integreerida Venemaa Euroopasse, Läände. Tegemist on ajaloolise võimalusega. Venemaa juhtkond on teatanud, et riik on võtnud uue strateegilise ja majandusliku suuna, et Venemaa tahab areneda vabaturu tingimustes ja demokraatlike riikide hulgas. On selge, et ajalooliselt on mitmeid põhjuseid olla ettevaatlik, kuid ma esindan riiki, mis usub, et on võimalik austada ajalugu ilma, et see hakkaks edasiliikumist kammitsema. Kui saabub hetk, kus me saame tuua Venemaa tagasi Euroopa rüppe, siis peavad USA, NATO, Euroopa Liit ja kõik Ida-Euroopas asuvad riigid tegema kõik, et see võimalus ei mööduks.

Eesti on targalt viimase kümne aastaga teinud oma majanduses kannapöörde ja orienteerunud ümber Lääne turgudele. See protsess kulmineerub Eesti saamisega ühisturu ja, minu arvates pigem varem kui hiljem, eurotsooni liikmeks. Selle tulemusena muutub Eesti maailmaturu osaks, mis veelgi suurendab tema atraktviisust USA investorite jaoks. Eesti peamisteks eelisteks on siinjuures integreerumine Euroopa Liitu, hea majanduskliima, suhteliselt läbipaistev, korrastatud ja aus ärimaastik ning asukoht tohutu potentsiaaliga turu kõrval.

Ei ole raske aimata, kui kasulik võib selline koostöö olla nii Eestile kui ka Venemaale. Selle arengu majanduslik potentsiaal on tohutu. Ehkki Venemaad läbi Eesti Läänega ühendav infrastruktuur on vananenud, on ta olemas ja toimib. Ja ennekõike, on olemas piir. Nagu USA ettevõtted on õppinud majanduslikust koostööst Mehhikoga, piirid mitte ainult ei eralda, vaid ka ühendavad, võimendades seda head, mida kummalgi poolel on investoritele pakkuda. USA ja Mehhiko puhul on see suurendanud inimeste jõukust ja heaolu mõlemal pool piiri. Samasuguseid võimalusi uurivad USA ettevõtted juba ka Eestis. Lühidalt, Eesti edukas integreerumine Lääne struktuuridega võimaldab tal avada turvaliselt uks itta.

Daamid ja härrad. Kokkuvõtteks soovin lisada, et piirid ei enam sellised, nagu me oleme harjunud neid vaatlema, kuid me ei ole ka valmis nendest loobuma. Peame leidma optimaalse lahenduse üha suureneva majandusvabaduse ja julgeolekunõuete vahel. Kuid üks on selge - oleme sisenenud uude ajastusse, milles vana Ameerika ütlus "tugevad piirded tähendavad häid naabreid" enam ei kehti.

Tänan teid.