Aruanne üleilmse antisemitismi kohta

1. juuli 2003 – 15. detsember 2004, esitatud välisministeeriumi poolt välissuhete komisjonile ja rahvusvaheliste suhete komisjonile kooskõlas 30. detsembri 2004 õigusakti PL 108-332 osaga 4. Avaldatud demokraatia, inimõiguste ja tööalaste küsimustega tegeleva ameti poolt 5. jaanuaril 2005

Kommenteeritud kokkuvõte

I. Antisemitism

Antisemitismi probleem on maailmas valitsenud juba sajandeid. See saavutas oma kõige laiaulatuslikuma ja vägivaldsema äärmuse holokaustina, tuues miljonitele juutidele surma ja põhjustades lugematule arvule neist kannatusi. Ka varjatumad ja vähem julmemad antisemitismi vormid on häirinud inimeste elusid, hävitanud religioosseid kogukondi, loonud sotsiaalseid ja poliitilisi lõhesid, muutnud keeruliseks riikidevahelised suhted ning rahvusvaheliste organisatsioonide töö. Maailmas, mis on muutumas järjest enam omavahel seotuks, on antisemitism talumatuks koormaks.

Antisemitistlike ilmingute suurem sagedus ja julmus eelkõige 21. sajandi alguse Euroopas on sundinud rahvusvahelist üldsust keskenduma antisemitismile uue jõuga. Juute ja nende omandit rünnati vahetult Teise maailmasõja järgsel perioodil, kuid see nähtus vähenes ajapikku ning ilmnes peamiselt vandalismi ja kuritegevuse näol. Viimastel aastatel on intsidendid järjest rohkem eesmärgipärased – selliste tegude kordasaatjatel näib olevat kindel kavatsus rünnata just juute ja judaismi. Need rünnakud on nõrgendanud juudi kogukondade turvatunnet ja vähendanud nende heaolu.

Antisemitismi mõiste määratlemine on olnud lugematute arutelude ja uuringute teemaks. Kuigi üldtunnustatud määratlus puudub, on siiski olemas üldine selge arusaam sellest, mida see mõiste hõlmab.

Käesolevas aruandes loetakse antisemitismiks nii üksikute juutide kui ka nende kogukonna vastu suunatud viha, mis on seostatav juudi usundi ja/või rahvusega. Oluline on teha vahet Iisraeli riigi poliitika ja tegevuse õigustatud kritiseerimisel ning kommentaaridel, mis väljendavad antisemitistlikku hoiakut. Iisraeli kujutatakse vahel deemonlikuna, selle riigi juhte võrreldakse halvustavalt natsistlike juhtidega või nende karikeerimisel kasutatakse natsisümboleid. Taoline käitumine väljendab pigem antisemitistlikke eelarvamusi kui vastuolulist küsimust käsitleva poliitika õigustatud kriitikat. Antisemitismil on maailmas viimastel aastatel olnud neli alltoodud põhiallikat.

Traditsiooniline juutidevastane eelarvamus, mis on levinud Euroopas ja mõningates muudes riikides juba sajandeid. Siia kuuluvad äärmuslikud natsionalistid ja need, kes väidavad, et juudi kogukond hoiab oma kontrolli all riikide valitsusi, meediat, rahvusvahelist äri ja ka rahandusmaailma.

Tugev Iisraeli-vastasus, mis ületab Iisraeli poliitika objektiivse kriitika piiri ja muutub antisemitismiks.

Juudivastasus, mida esineb Euroopas kasvava moslemitest elanikkonna seas ja mis tugineb pikaajalisele antipaatiale nii Iisraeli kui ka juutide vastu, samuti moslemite vastuseisule Iisraelis ja okupeeritud territooriumitel ning hiljuti Iraagis toimunud muutustele.

Kriitika Ameerika Ühendriikide kohta, samuti üleilmastumise kohta, mida mõjutab väidetavalt nii Iisrael kui ka terve juudi kogukond.

II. Ahistamine, vandalism ja kehaline vägivald

Euroopa ja Euraasia

Antisemitism on Euroopas viimastel aastatel märgatavalt suurenenud. Samas tuleb märkida, et paljudes Euroopa riikides on olemas põhjalikud aruandlussüsteemid, mille abil registreeritakse antisemitistlikke intsidente põhjalikumalt kui teistes riikides. Aruandlussüsteemide suurte erinevuste tõttu ei ole võimalik riike ja geograafilisi piirkondi otseselt võrrelda. 2000. aasta alguses sagenesid juudivastased verbaalsed rünnakud; vandalismijuhtude (nt grafiti, juudi koolide loopimine süütepudelitega, sünagoogide ja kalmistute rüvetamine) arv tõusis aga plahvatuslikult. Füüsiliste kallaletungide, sealhulgas peksmiste, pussitamiste ja muud laadi vägivallajuhtumite hulk suurenes Euroopas märkimisväärselt; sageli lõppesid need vahejuhtumid tõsiste vigastuste ja isegi surmaga. Murettekitavaks on ka teatud eelarvamused, mis lähevad mõningates vasakpoolsemates meediaväljaannetes ja osade intellektuaalide hulgas üle antisemitismiks.

Häiriv on see, et antisemitistlikud hirmutamisaktsioonid ja intsidendid kasvavad ulatuslikult kogu Euroopas, kuigi juhtumite arv ja aruandluse täpsus erinevad märgatavalt. Enamiku Euroopa riikide valitsused peavad antisemitismi oma ühiskonnas tõsiseks probleemiks ja näitavad üles suurt valmisolekut selle küsimusega tegelemiseks. Viinis asuva Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Järelevalvekeskuse (EUMC) andmetel kasvas intsidentide arv 2002. ja 2003. aastal EL-i liikmesriikidest kõige rohkem Prantsusmaal, Saksamaal, Ühendkuningriigis, Belgias ja Madalmaades. Et nimetatud riikidel on antisemitistlike intsidentide kohta olemas usaldusväärne ja põhjalik statistika, olid nende andmed EUMC-le kergesti kättesaadavad. Riikide valitsused ja juhtivad avaliku elu tegelased mõistsid vägivalla hukka, võtsid vastu uued õigusaktid, rakendasid edukalt seadusi ning tegid rahva harimise osas jõupingutusi.

Lääne-Euroopas on märkimisväärse osa juutide ja nende omandi vastu suunatud rünnakute taga endiselt traditsioonilised äärmuslikud parempoolsed rühmitused; ülejäänud intsidentides on järjest rohkem süüdi ebasoodsas olukorras olevad ja rahulolematud moslemi noorukid. See suundumus tõenäoliselt jätkub, sest moslemite arv on Euroopas kasvamas, samas kui nende haridustase ja majanduslikud väljavaated on endiselt piiratud.

Ida-Euroopas, kus moslemite osakaal on väiksem, panid antisemitistlikke intsidente toime enamjaolt skinhead'id ja teised radikaalsete poliitiliste äärmusrühmituste liikmed. Antisemitism oli endiselt tõsine probleem Venemaal ja Valgevenes ning mujal endises Nõukogude Liidus; suurem osa antisemitismi juhtudest olid äärmuslike natsionalistide ja teiste parempoolsete rühmituste töö. Stereotüüp juutidest kui maailma majanduse manipuleerijatest kujutab endast ikka veel antisemitistlike kallaletungide jaoks viljakat pinnast.

Üheks võimalikuks antisemitismiga seotud lahenduseks on pikas perspektiivis holokausti teemaliste teadmiste jagamine ja sallivuse õpetamine, samuti õpetajate koolitamine; hetkel süveneb see probleem paraku nii kiiresti, et lahenduse leidmisega ei jõuta kuidagi järele. Alates 2003. aasta lõpust ning ka sel aastal olid mõned juudid – eriti Euroopas – dilemma ees, kas varjata oma identiteeti või seista silmitsi ahistamise ja vahel isegi raskete kehavigastuste ja surmaga. Selles järjest keerulisemas keskkonnas makstavat ränka psühholoogilist lõivu ei tohiks alahinnata ega tähelepanuta jätta.

Lähis-Ida

Eelmise sajandi keskel lahkus Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidest väga palju juute, sest nende olukord muutus nendes piirkondades aina ohtlikumaks. See suundumus jätkub tänaseni. Praegu on nendesse piirkondadesse jäänud vähe juute, kelle osas on teada antud üksikutest intsidentidest. Siiski, Süürias ei olnud keelatud raadio, televisiooni, uudisteartiklite ja teiste meediakanalite kaudu riigis vohava eriti vaenuliku antisemiitlike põhimõtete levitamine riigist väljapoole ning mõnel juhul isegi toetati seda. Ametliku ja riigi poolt toetatavas antisionistlikus propagandas kasutati holokausti termineid ja sümboleid sageli selleks, et jätta Iisraelist ja tema juhtidest deemonlik mulje. Selline väljenduslaad ületab sageli Iisraeli ja selle poliitika õigustatud kriitika ning õigustatud poliitilise kommentaarina väljapakutava antisemitistliku halvustamise vahelise piiri. Samal ajal on holokausti eitamine ja püüd selle tähtsust vähendada mitmes Lähis-Ida riigis leidnud viimasel ajal järjest sagedamini üldise heakskiidu; kohati peetakse seda lausa ajalooliselt õigustatud lähenemiseks.

Muud piirkonnad

Antisemitismiga seonduvad probleemid ei ole tõsised mitte ainult Euroopas ja Lähis-Idas – sellel on murettekitavaid avaldumisvorme ka mujal. Näiteks on juutide kogukonnata Pakistanis laialdastelt levinud antisemitistlikud seisukohad, mida toetatakse ajakirjanduses vastavasisuliste artiklite abil. See viitab hiljuti tekkinud nähtusele, mille korral antisemitism avaldub riikides, kus ajalooliselt või tänapäeval on juute vähe või neid pole üldse.

Austraalias harvenesid viimase aasta jooksul juutide hirmutamised ning nende ja nende vara suhtes toimepandud rünnakud, samuti esines vähem antisionistlikke ja antisemiitlikke mõtteavaldusi. Uus-Meremaal rüvetati sel aastal juutide hauakivisid ja toimus muid intsidente. Põhja- ja Lõuna-Ameerika puhul täheldati lisaks Ameerika Ühendriikides ilmnenud antisemitismipuhangutele Kanadas märkimisväärset juutide ja nende vara vastaste rünnakute arvu kasvu. Argentinas leidis aset tähelepanuväärseid antisemitistlikke intsidente ning üksikud juhtumid registreeriti ka teistes Ladina-Ameerika riikides.

III. Meedia

Meediaväljundite (televisioon, raadio, trükimeedia ja Internet) avardumine on kõvasti suurendanud antisemitistlike materjalide pakkujate võimalusi teha piiramatult propagandat. Vihkamisvastased seadused pakuvad teatavat kaitset, kuid paljudes lääneriikides takistavad sõnavabadusega seotud nõuded ennetusmeetmeid, mida valitsustel oleks võimalik võtta. Satelliittelevisiooni programmide koostamine läheb ühelt teenusepakkujalt kiiresti üle teisele ja Interneti-teenuse osutamine ületab rahvusvahelisi piire väikeste takistustega või üldse ilma nendeta.

Juunis korraldas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) Pariisis eraldi istungi, kus käsitleti Interneti teel levivat sallimatust. Istungil võeti vastu Interneti-sisese sallivuse ja meediavabaduse suurendamise otsus. See kujutab endast ettekirjutust ning on esitatud koos põhjalike selgitustega, et vältida vastuolusid OSCE riikide erinevate õigussüsteemidega. Otsusega kutsutakse osalevaid riike uurima ja täielikult menetlema kriminaalseid vägivallaähvardusi, mis põhinevad Internetis esineval antisemitistlikul ja muud liiki sallimatusel, samuti looma programme, mille abil teavitatakse lapsi vägivallale ja vihkamisele õhutamisest ja muudest eelarvamuse vormidest. Iisraeli kritiseerijad kasutavad sageli antisemitistlikke karikatuure ja pilkepilte, milles rünnatakse Iisraeli riiki ja selle poliitikat, samuti juudi kogukondi ja teisi Iisraeli toetajaid. Need meediarünnakud võivad olla eetilisest tasakaalust väljas ega pruugi tugineda faktidele, samuti võidakse neis keskenduda Iisraeli kujutamisele kurja juurena. Tihti on selliste rünnakute sihtmärkideks Ameerika Ühendriigid, sageli väidetakse, et USA välispoliitikat tehakse Iisraelis või et meedia ja rahandusturud on juutide kontrolli all nii Ameerika Ühendriikides kui ka ülejäänud maailmas. 2004. aasta USA presidendikampaania ajal avaldati Araabia ajakirjanduses mitu karikatuuri, milles mõlemaid Ameerika peamisi parteisid seostati tihedalt Iisraeli ja Iisraeli peaministri Sharoniga.

Lähis-Ida meedias levis ikka veel dokument “The Protocols of the Elders of Zion” (Sioni vanemate protokollid), mille puhul tuvastati juba palju aastaid tagasi, et tegemist on tsaariaegsete luureagentide pettusega; kuid nüüd ei esitatud neid mitte naljana, vaid tuvastatud faktidena. Valitsuse poolt spondeeritud televisioonikanal esitas Süürias pikki sarju nende protokollide kohta. Saadetes toodi esile vereteotus ja väideti, et juutide kogukond hoiab rahvusvahelist rahandust oma kontrolli all. Selliste programmide selgeks eesmärgiks oli õhutada viha juutide ja Iisraeli vastu. Protokollide ja teiste sarnaste antisemitistlike võltsingute koopiaid oli Lähis-Ida riikides, samuti endistes Nõukogude Liidu vabariikides ja ka mujal kerge hankida. Samuti levitati laialdaselt väiteid, et 11. septembri rünnakute taga olid juudid.

2004. aasta novembris sai Liibanonis paiknev ja Hizballah kontrolli all olev televisioonivõrk Al-Manar, mis esitas ilmselgelt antisemitistlikku materjali, Prantsusmaa ametivõimudelt üheks aastaks satelliitülekannete piiratud ringhäälinguloa. Peagi aga luba tühistati, sest Al-Manar jätkas antisemitistlike materjalide edastamist. Al-Manar ei ole Prantsusmaal enam eetris. Ringhäälinguload jäeti alles teistele küsitava sisuga saateid edastavatele Lähis-Ida televisioonivõrkudele, näiteks Al-Jazeerah'le ja Al-Arrabiya'le.

IV. Riikide poolt võetud meetmed

Euroopas ja teistes piirkondades olid riikide valitsused järjest rohkem teadlikud ohust, mida toob endaga kaasa antisemitism, ja nad võtsid selle vastu avalikult sõna. Mõnede riikide valitsused rakendasid tõhusaid meetmeid antisemitismi vastu võitlemiseks koos teiste riikidega, sealhulgas Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaaga, pakkudes juudi kogukonna liikmetele ja nende varale tõhusamat kaitset.

Üldiselt oli politsei tegevus antisemitistlike intsidentide puhul erinev. Enamik õiguskaitseorganite töötajad ei ole saanud väljaõpet vihkamisele õhutavate kuritegude, eriti antisemitistlike kuritegude lahendamiseks. Mõnikord ei pidanud politsei vajalikuks menetleda neid kuritegusid juudivastaste tegudena ja liigitas need huligaansuse või väiksema kuriteo alla; selle põhjuseks oli juudi rahvus või usutunnistus või see, et kurjategijad samastasid ohvrid Iisraeli riigiga. Riikides, kus antisemitism on tõsiseks probleemiks, vajavad politseiametnikud ja kohtunikkonna liikmed kindlasti spetsiaalset koolitust. Paljudes maades puuduvad seadused vihkamisele õhutava käitumise kohta, mis käsitleksid antisemitismi ja teisi sallimatusega seotud kuritegusid. Isegi kui sellised seadused on juba olemas, on mõnel juhul vaja nende rangemat täitmist.

V. Mitmepoolsed meetmed

Antisemitism on ülemaailmne probleem, mille lahendamine nõuab mitmepoolset koordineeritud lähenemisviisi. Seni on kõige suurem rahvusvahelise koostöö edendaja olnud OSCE, kelle töös osalevad 55 Euroopa, Euraasia ja Põhja-Ameerika riiki, lisaks koostööpartnerid Vahemere piirkonna riikidest ja Aasiast. OSCE korraldas antisemitismi teemal kaks murrangulist konverentsi – üks neist toimus 2003. aasta juunis Viinis ja teine 2004. aasta aprillis Berliinis. Tegemist oli esimeste rahvusvaheliste konverentsidega, kus juhtivad poliitikud keskendusid üksnes juudivastasusele. Viini konverentsil tunnistati antisemitism inimõiguste alaseks küsimuseks.

2003. aasta detsembris Maastrichtis toimunud koosolekul kinnitasid OSCE liikmesriikide välisministrid veel kord kõrgel poliitilisel tasandil antisemitismi küsimuse tõsidust. Koosolekul jõuti ametliku otsuseni pöörata tähelepanu vajadusele võidelda antisemitismiga. Selleks anti OSCE Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Ametile (ODIHR) ülesanne hakata vihkamisele õhutamise kuritegudega seotud teabe kogumise keskuseks. ODIHR teeb nüüd koostööd OSCE liikmesriikidega, et koguda teavet vihkamisele õhutavaid kuritegusid käsitlevate seaduste kohta ja propageerida õiguskaitse, vihkamisele õhutavate kuritegude vastu võitlemise ja koolituse “parimaid tavasid”. ODIHR lõi sallivuse ja mittediskrimineerimise programmi (Program on Tolerance and Non-Discrimination) ja nüüdseks on ametisse määratud ka nõustaja, kes tegeleb üksnes selle küsimusega.

2004. aasta detsembris Sofias toimunud kohtumisel avaldasid OSCE liikmesriikide välisministrid poolehoidu eesistuja otsusele määrata sallivusega seotud küsimuste jaoks ametisse kolm eriesindajat (sealhulgas antisemitismiga tegelev eriesindaja), kes teeksid liikmesriikidega koostööd antisemitismi vastu võitlemiseks võetud erikohustuste täitmisel. Lisaks kiitsid välisministrid heaks Hispaania valitsuse pakkumise olla 2005. aastal Córdobas kolmanda antisemitismi teemalise konverentsi korraldajariigiks.

Ka Ühendatud Rahvaste Organisatsioon võttis antisemitismivastases võitluses olulisi meetmeid. Üheks taoliseks meetmeks oli 2004. aasta juunis toimunud antisemitismi seminar, mida juhtis peasekretär Kofi Annan. Teiseks meetmeks oli ÜRO kolmanda komisjoni 2004. aasta novembri otsus, milles kutsuti üles likvideerima igasugune religioosne sallimatus, sealhulgas nimetati selgelt ka antisemitismi.

Haridus kujutab endast jätkuvalt ühte võimalikku võimsat vastumürki antisemitismile ja muul kujul avalduvale sallimatusele. Pärast 1998. aasta esimest Stockholmi konverentsi, mis kutsuti kokku seoses murega aina väiksemate teadmiste pärast holokaustist, eriti noorema põlvkonna seas, otsustasid Rootsi, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid selle küsimusega üheskoos tegeleda. Sellest algsest püüdlusest kasvas välja rahvusvaheline holokaustialase hariduse, holokausti mälestamise ja sellekohaste uuringute koostöörühm (ITF).

Praegu kuulub sellesse mitteametlikku, konsensuse alusel ja ilma bürokraatiata tegutsevasse rahvusvahelisse organisatsiooni 20 riiki. ITF-i liikmesriigid lubavad, et nad järgivad ja rakendavad Stockholmi holokausti käsitleva rahvusvahelise foorumi deklaratsiooni. ITFi praeguste liikmete hulka kuuluvad Ameerika Ühendriigid, Argentina, Austria, Iisrael, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Läti, Madalmaad, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Šveits, Taani, Tšehhi, Ungari ja Ühendkuningriik. Lisaks teevad ITF-iga pidevalt koostööd veel neli riiki (Horvaatia, Eesti, Kreeka, Slovakkia).

VI. USA valitsuse meetmed antisemitismi kontrollimiseks ja selle vastu võitlemiseks

USA valitsus on võtnud endale kohustuse teostada antisemitismi osas järelevalvet ja võidelda selle vastu kogu maailmas, sest see on oluline inimõiguste ja usuvabadusega seotud küsimus. Nagu president Bush 16. oktoobril 2004. aastal ülemaailmset antisemitismi käsitlevat kokkuvõtlikku akti alla kirjutades ütles: “Vabaduse kaitsmine tähendab ka antisemitismi kui kurjuseallika likvideerimist.”

Igal aastal avaldab USA välisministeerium rahvusvahelise usuvabadust käsitleva aruande ja riikide aruanded inimõiguste alase olukorra kohta. Mõlemas aruandes tuuakse üksikasjalikult välja antisemitismiga seotud intsidendid ja suundumused kogu maailmas. USA välisministeerium esitas oma saatkondadele riikide inimõiguste alase olukorraga seotud aruannete kohta 2004. aasta jaoks antud juhistes selgelt nõude, et saatkonnad peavad kajastama juutide ja nende omandi suhtes toime pandud vägivallategusid, samuti seda, mida riikide valitsused sellist liiki kitsarinnalisuse ja eelarvamuste vastu ette võtavad.

Mitmepoolsetel foorumitel kutsus USA välisministeerium teisi riike üles tunnistama antisemitismi süvenemist ja töötama selle probleemi lahendamiseks välja konkreetseid meetmeid. USA välisministeerium mängis olulist rolli OSCE kokkuleppes korraldada kaks antisemitismi vastu võitlemist käsitlevat konverentsi, millele osutati eespool punktis V. Ameerika Ühendriikide delegatsioone juhtisid Viini ja Berliini konverentsidel vastavalt endised New Yorgi linnapead Rudolph Giuliani ja Edward Koch. Mõlemad andsid konverentsil oma panuse mitmekultuurilises kogukonnas vähemuste austamise tõhustamisel omandatud teadmiste ja kogemuste näol. Nende konverentside ettevalmistamisel tegid suuremad vabaühendused välisministeeriumiga tihedat koostööd. Berliini konverentsil ütles välisminister Powell oma pöördumises: “Me ei tohi lubada, et antisemitistlikke kuritegusid peetakse pelgalt rahvustevaheliste konfliktide paratamatuks kõrvalmõjuks. Poliitilised eriarvamused ei õigusta juutide füüsilist ründamist meie tänavatel, juutide koolide lõhkumist või sünagoogide ja kalmistute rüvetamist. Antisemitismil ei ole mitte mingisugust õigustust.” ÜROs on Ameerika Ühendriigid toetanud nii ÜRO peaassambleel kui ka ÜRO inimõiguste komisjonis antisemitismi hukka mõistvaid otsuseid.

Holokausti oluliseks õppetunniks on see, et kui riikide valitsused ja teised ühiskonna sektorid ei tegele jõuliselt selle probleemi lahendamisega, võivad kitsarinnalisus ja sallimatus tuua tulevikus kaasa julmuse ja genotsiidi. Ameerika Ühendriigid on pühendunud kahepoolsele koostööle, et tugevdada koos teiste riikide valitsustega oma jõupingutusi antisemitismi peatamisel ja vähendamisel. President Bush kinnitas seda lubadust oma külaskäigul Auschwitz-Birkenausse 2003. aastal, öeldes järgmist: “See koht siin on kainestav meeldetuletus selle kohta, et kui me puutume kokku antisemitismiga – olgu siis Euroopas, Ameerikas või mujal –, peab inimkond ühendama selliste negatiivsete ilmingutega võitlemiseks kogu oma jõu.”

USA saatkonnad täidavad seda lubadust, võttes antisemitistlike tegude ja kuritegude vastu valjuhäälselt sõna. Suursaadikud ja teised saatkondade töötajad teevad koostööd juudi kogukondadega, et toetada vihkamisele õhutavate kuritegude vastaste koheste õiguskaitsemeetmete võtmist. Türgis tegi USA saatkond pärast 2003. aasta novembris aset leidnud Neve Shalom'i sünagoogi pommitamist tihedat koostööd juudi kogukonnaga. Lähis-Idas on meie saatkonnad esitanud proteste oma asukohariikide valitsuste tegevuse kohta, mis on võimaldanud sealsetel institutsioonidel antisemitismi soodustada – näiteks näidati suure vaatajaskonnaga vereteotust propageerivat televisiooniseriaali Rider Without a Horse ja Diaspora ning lubati levitada dokumenti “The Protocols of Elders of Zion”. USA kahepoolsed diplomaatilised sammud olid konkreetsetel juhtudel tulemuslikud, kuid palju on veel teha, et julgustada riikide juhte avameelselt ja jõuliselt antisemitismi hukka mõistma. Diplomaatilised sammud olid tulemuslikud ka austavate ja sallivate ühiskondade toetamisel.

Tuginedes praeguseks saavutatud edule, süvendab välisministeerium koos oma partneritega kogu maailmas jõupingutusi, et tõhustada antisemitismi järelevalvet ja sellevastast võitlust kolmes konkreetses suunas: hariduse, õigusaktide ja õiguskaitse vallas. Välisministeerium aitab ka tulevikus kaasa holokausti teemalise õppekava ja õpetajakoolituse programmide väljatöötamisele. Antud valdkonnas on eduka programmi näiteks suvine õpetajakoolituse programm, mida rahastati osaliselt USA saatkondade kaudu ning koostöös Ameerika Holokaustiorganisatsioonide Liidu ja Ameerika Ühendriikide holokausti memoriaalmuuseumiga. 2004. aasta oktoobris toimunud OSCE Inimmõõtme konverentsil korraldasid Ameerika Ühendriigid ja Prantsusmaa seminari meetodite teemal, mille abil on võimalik holokausti alaseid teadmisi jagada mitmekultuurilises ühiskonnas. Ameerika Ühendriigid toetavad ka vabaühenduste tööd välismaal läbiviidavate haridusprogrammide organiseerimisel; sellised programmid tuginevad osaliselt Ameerika Ühendriikides edukalt läbiviidud seminaridele, kus õpetatakse austama üksikisikuid ja vähemusi. Lisaks on USA välisministeerium pannud õla alla püüetele suurendada sallivust saudi haridussüsteemi suhtes, rahastades sealhulgas usuõpetajate sõitu Ameerika Ühendriikidesse eesmärgiga võimaldad neil uurida erinevaid religioone hõlmavat haridussüsteemi.

Antisemitismi juured on sügaval ja Ameerika Ühendriigid ei alahinda selle vana pahe taasvohamise takistamise raskust. Seadusandlik ja täidesaatev võim moodustavad koos vabaühendustega olulise partnerlussuhte antisemitismi kontrollimiseks, ohjeldamiseks ja lõpuks ka peatamiseks tehtavate tähtsate pingutuste jätkamisel.

Antisemitism Euroopas ja Euraasias

Antisemitism oli Euroopas ja Euraasias väga hajutatud probleem, kuigi kuritegude raskusaste ja ulatus olid riigiti väga erinevad. Vaatlusperioodi jooksul leidsid kõige tõsisemad intsidendid – s.t peksmine ja muud laadi füüsiline vägivald – aset 12 riigis. Verbaalsest ahistamisest anti teada 28 riigis ning kalmistute ja sünagoogide rüvetamist esines 30 riigis. Lääne-Euroopas mõjutasid juudivastaste tegude ja mõtteavalduste sagenemist sageli Lähis-Idas toimunud sündmused ja Iisraeli-vastased seisukohad

Üksikutest antisemitistlikest intsidentidest või selliste juhtude puudumisest on viimastel aastatel teatatud 16 Euroopa ja Euraasia riigis. Käesolev aruanne ei kujuta endast kõikide intsidentide põhjalikku kirjeldust; siin keskendutakse illustreerivatele või erakordsetele juhtumitele. Euroopa kontekstis ei kajasta mõne riigi juhtumite arv mitte üksnes probleemi tõsidust, vaid ka põhjalike antisemitismi teemaliste aruannete koostamist aktiivsete kodanikuühiskonna ühenduste, religioossete esindajate ja valitsuste endi poolt. Selle tulemusel on aruandluse ulatus allpool esitatud riikide kirjeldustes mõnikord tasakaalust väljas.

Ka riikide valitsused reageerivad probleemile erinevalt. Paljude Euroopa riikide valitsused võtavad tulemuslikult vastutusele need, kes panevad toime antisemitistlikke rünnakuid või ahistamisi või õhutavad sellist tegevust; samas on teiste riikide valitsusliikmete hulgas neid, kes esinevad ise antisemitistlikke sõnavõttudega või diskrimineerivad juute. Paljud Euroopa liidrid on antisemitismi hukka mõistnud ning kutsunud inimesi üles olema sallivad; mitmed riigid on holokausti mälestuspäeva tähistamisel ühinenud Euroopa Nõukoguga. 2003. aasta juunis kutsus OSCE antisemitismi konverentsil liikmesriike üle taaskinnitama oma pühendumist rassilise ja etnilise vihkamise – sealhulgas antisemitismi – hukkamõistmisele ning võtma tõhusaid järelmeetmeid selle lubaduse täitmiseks ka tegelikkuses. Sellele üleskutsele on mõned riigid juba reageerinud teatud tegevuskavade rakendamise näol.

Eesti

Aruandlusperioodil korraldasid mitmed Teise maailmasõja veteranide ühendused kogunemisi, et mälestada eestlasi, kes võitlesid Saksa mundris (sealhulgas Waffen SS üksuste mundris) nõukogude okupatsiooni vastu. Ühel sellisel üritusel püstitati monument, millel kujutati sõdurit ilma natsisümboliteta Waffen SS üksuse mundris. Valitsus lasi monumendi septembris maha võtta. On teada, et sellel kogunemisel osalejad tegid selle sündmuse kohta rahvusvahelisel tasandil tehtud kriitika osas antisemitistlikke märkusi. Taolised mälestamisüritused kutsusid avalikkuses esile hulgaliselt kommentaare selle kohta, kuidas Eestil sobiks oma sõjas hukkunuid austada. Pärast ülalnimetatud sündmust andis valitsus rahvastikuministrile ülesande koostada sobiva memoriaali plaan; sellel eesmärgil on loodud ka erakondadeväline parlamendikomisjon. Märtsis arreteeriti Kirde-Eestis Sillamäel kaks isikut selle eest, et nad joonistasid majade seintele antisemitistlikke hüüdlauseid ja haakriste. Neile esitati süüdistus vihkamise õhutamises. 16. aprillil leidis Tallinnas üks rabi oma sünagoogi seinale joonistatud haakristi.

2003. aasta juunis said kolm skinhead'i tingimisi karistuse tegevuse eest, mis õhutas avalikult rahvuse ja rassi vihkamist. Nimetatud isikud mõisteti süüdi haakristide joonistamises ja antisemitistlike hüüdlausete kirjutamises. Aasta lõpus oli veel pooleli kaks uurimust Internetis antisemiitlike seisukohtade väljendamise kohta. Eesti kuulutas 2003. aasta jaanuaris välja igal aastal tähistatava holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude mälestuspäeva. Vastava päeva teemaline tseremoonia peeti Tallinnas esimest korda 2003. aasta jaanuaris ja sellest võtsid osa parlamendiliikmed ja suursaadikud.

Pärast juulis Eesti juudi kogukonna juhiga kohtumist ütles peaminister, et valitsus “on võtnud endale ülesandeks mõista hukka kõik antisemitistlikud ja rassistlikud ilmingud.” Samuti lausus peaminister, et valitsus peab jätkama riigi lähiajalooga seotud teadlikkuse suurendamist. Aprillis Berliinis toimunud OSCE antisemitismi teemalisel konverentsil sõnas rahvastikuminister, et valitsuse korraldatav õiguskaitseametnike ettevalmistus peaks hõlmama tundlikkuse alast koolitust, et riik saaks sallimatust, ksenofoobiat, rassismi ja antisemitismi väljendavatele seisukohavõttudele tulemuslikumalt reageerida.