Suursaadik DeThomase kõne Eesti Diplomaatide koolis
27. novembril 2002 aastal

Suur tänu. Mul on väga hea meel täna rääkida Eesti tulevastele diplomaatidele.

Ma alustasin diplomaatilist teenistust 25 aastat tagasi ja ma võin teile kinnitada, et see karjäär ei sarnane ühelegi teisele. Ma ise olen alati tundnud uhkust ennast diplomaadina tutvustades, kuid paraku ei ole see üldiselt jagatud arvamus sellest ametist.

Sageli, kellegagi vesteldes, arvavad nad: “Ah, aga sa oled ju diplomaat.” Teiste sõnadega võib seda alati tõlgendada tõtt mitte rääkimisega. Üks kuulus Ameerika küünik defineeris sõna diplomaat tõepoolest kunagi järgnevalt: “Isik, kellele makstakse oma riigi kasuks valetamise eest.”

Ma loodan, et keegi teist ei vali diplomaadi elukutset seda definitsiooni aluseks võttes. Kui te aga selle definitsiooni alusel peaksite tegutsema, olete te pikemas perspektiivis oma ametis läbikukkumisele määratud. Sellise ootuse najal tegutsenud riigid on oma eesmärkide saavutamises läbi kukkunud ning pealegi alt vedanud oma rahvast.

Tegelikult usun ma, et te olete valinud kõige austusväärsema ameti. Teie, daamid ja härrad, esindate vaba rahvast. Teie töö kaitseb neid ning aitab levitada vabadust ning jõukust maailmas, mis selle järgi januneb.

Üks põhjus, miks ma seda ütlen, on see, et saabusin just tagasi President Bush´i visiidilt Vilniusse, kus ta kohtus kolme Balti riigi presidentidega ning osales mitmel avalikul tseremoonial. See oli erakordne hetk.

Ma ei ole just palju osalenud sellistel tseremooniatel, kus võib näha pisaraid täiskasvanud meeste silmis ja mitte kõik need mehed polnud pärit Balti riikidest. Mõned neist olid ameeriklased, kes on paljude aastate jooksul töötanud eesmärgiga lõpetada Euroopa lõhestatus.

Peale presidendi kaaskonna lahkumist Vilniusest kogunesid paljud meist President Adamkuse poolt pakutavale õhtusöögile. Tunnistan, et kõigi meie nelja riigi esindajate hulgas oli seal ka üsna palju enesekiitmist. Kuid ma usun, et endine Ühendriikide Rahvusliku Julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski tabas kõige paremini selle hetke olulisust.

Dr. Brzezinski meenutas meile neid paljusid inimesi, kes ei saanud meiega sel päeval olla: Balti riikide hõivamise poliitilised ohvrid; üksi võitlevad partisanid, keda maailm 1940-ndatel ja 1950ndatel hülgas; küüditatud, kes palvetasid, et nad saaksid koju tagasi pöörduda ning kes poleks kunagi uskunud, et see kodu võib ühel päeval jälle vaba olla.

Mis kõige tähtsam, Dr Brzezinski tuletas meile meelde, et see hetk on küll pika protsessi oluline , kuid seejuures mitte viimane peatuspunkt.

Esimene faas oli Lääne Euroopa säästmine sellest õudusunenäost, mis oli juba haaranud Balti riike ja Ida Euroopat.

Teine faas, mis kulmineerus eelmisel nädalal Prahas, oli kõigi varem nõukogude leeris olnud riikide NATOsse kutsumine.

Kuid kolmas faas on veel lõpule viimata. Selle faasi eesmärgiks on tuua vabadus, mida meie juba naudime, ka nendeni meist idapool, kes seda veel ootavad.

Nende hulgas on Ukraina, Valgevene, ning Kaukaasia ja Kesk Aasia rahvad. Ta kutsus üles osalema kolmandas faasis neid Balti riikide esindajaid, kes olid olnud edukad oma rahva vabastamises. Sellises meeleolus olen ma täna teie juurde tulnud.

Ma keskendun täna oma kõnes mitmetele maailmapoliitika trendidele ning nende tõlgendamisele Ameerika välispoliitika kujundamisel. Ma seostan neid trende meie nägemusega Euroopast ning ka Eesti rollist terviklikus, vabas ja rahulikus Euroopas.

20 sajand on olnud tunnistajaks suurtele eksperimentidele valitsemissüsteemis ning majanduslikus korralduses. Riigid – eriti siin Euroopas – on proovinud hämmastavat hulka võimalusi ning proovile on pandud nii imperialism, fašism, kommunism kui demokraatia.

Nüüd, 21 sajandi alguses, on selle kaugele ulatuva eksperimendi tulemused käes ning need on üheselt mõistetavad. Ainuke kord, mis tagab pikaaegse rahu, õitsengu ning rahvusliku edu on süsteem, mis usaldab vabu inimesi ning vaba turgu. Kõik teised lähenemised viivad läbikukkumisele.

Vaatame majanduslikke näitajaid.

Väga näitlik on siin Heritage Fondi poolt avaldatud 2003. aasta majandusliku vabaduse indeks. Indeks hindab riikide majanduslikku vabadust kümne laia kategooria alusel – kaubandus- ja majanduspoliitikast kuni panganduse ja rahanduseni.

Tulemused näitavad ilmselgelt et: “Suurema majandusliku vabadusega riikides on ka pikaajalise majanduskasvu näitajad kõrgemad ning need riigid on vähem liberaalse majandusega riikidest jõukamad.” Samuti ei ole kokkusattumus, et pingerea eesotsas on maailma kõige jõukamad demokraatlikud riigid nagu Uus Meremaa, Iirimaa, Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Austraalia ja Suurbritannia.

(Muide, 2003. aasta raportis jagab Eesti koos Ameerika Ühendriikidega kuuendat kohta. See raport sisaldab ka Mart Laari poolt kirjutatud peatükki Eesti kogemustest vaba turumajanduse rakendamisel.)

Kõige suletuma majandusega ning kõige repressiivsema valitsusega riigid – näiteks Põhja-Korea – on ka kõige vaesemad riigid maailmas. Põhja-korealased on nimekirja lõpus koos selliste riikidega nagu Valgevene, Birma ja Turkmenistan. Kindel on see, et Talibani Afganistan oleks samasse rühma kuulunud.

Sama skeem kordub peaaegu sarnasel moel ka poliitilisel maastikul. Avatus hüvedele, ideedele ning oma rahvale on edu mudeliks.

Michael Mandelbaum kirjutas hiljuti, et vabade inimeste ning vaba turu süsteemidel ei ole enam “ tõsiseid rivaale organiseerimaks avalikku elu”. Ehk veelgi tähtsam on see, et need süsteemid “rakendavad külgetõmbejõudu igal pool.”

Kui paigutada demokraatlik, vabaturumajandusega riik ükskõik kus maailmas mõne teise korraga riigi kõrvale, siis mõjub see magnetina teises süsteemis elavatele inimestele ning viib lõppkokkuvõttes selle korra muutumisele, hävimisele või oma demokraatliku võistleja kõrvaldamise katsele. Daamid ja härrad, see on 21 sajandi põhiline poliitiline, majanduslik ning julgeolekualane tõdemus. Diplomaadina teenides kogete te seda iga päev .

Kuid miks peatun ma teemal, mis teile võib tunduda ilmselge? Me peame aru saama, et on inimesi, kellele ei meeldi selle eksperimendi tulemused. Demokraatliku süsteemi tõmbejõu olemasolu on mõnele surmaohuks, teistele ebamugava teadmatuse ning mõnedele hoopiski häbi allikaks.

Siit järeldub, et peame aru saama, et uued ohud kerkivad esile nii praegu kui ka tulevikus. Paljud neist ohtudest, ja minu arusaama kohaselt kõige ohtlikumad neist, ei tulene meie tegudest, vaid sellest, kes me oleme – vaba süsteemi kodanikud.

Demokraatliku konkurentsi väljakutses süsteemidele, mis välistavad oma inimeste vaba valikuvõimaluse, ei ole midagi uut. Õnneks ei ole see kuigi tõenäoline, et maailma lukašenkod ja milosevicid väliste ohutegurite taset kuigivõrd tõstavad. Ajal kui peame kartma selliste riikide nagu Põhja-Korea valitsuste ettevõtmisi, on ebatõenäoline, et neil on jõudu suruda oma naabritele peale ebademokraatlikku korda.

Kuid ma olen märksa rohkem mures uut laadi konkurentsi pärast. Uus sajand on kaasa toonud uue autoritaarse väljakutse. Need on maailma bin ladenid. Selgitame siin, kes on Osama Bin Laden.

Ta ei ole usu liider. Ta ei ole austatud islami mõtleja, tal ei ole ei vastavat minevikku ega volitusi. Ta on pikaajaliselt tegutsenud mässaja, kellel on islami retoorikaga varjatud poliitiline eesmärk. See eesmärk on selge. Ta tahab kukutada Lähis-Ida ning Pärsia lahe piirkonna valitsusi ning asendada need kõige ekstreemsemate autoritaarsete režiimidega. Ta soovib seda piirkonda eraldada kõikide teiste ideede ja kultuuride mõjutuste eest. Tema eesmärgi saavutamise vahendiks on katastroofilise konflikti tekitamine lääne maailma ning islami vahel.

Ta usub, et see lubab tal mobiliseerida moslemeid nende enda valitsuste vastu ning need siis kukutada. Ta kasutab oma tegevuses omakasupüüdlikult ära mõningaid poliitilisi väärnähtusi, kultuurilisi hirme Lääne ühiskonnaga kokkupuutumisel ning noorte moslemi meeste alandust selle üle, kui halvasti nende ühiskonnal kaasaegses maailmas läheb. See ei ole kokkusattumus, et terrorism leiab kõige soodsama pinna nn. läbikukkunud riikides.

Bin Laden teab, et tema tegevust ei saada seni edu, kuni eksisteerib meie poolt esindatud alternatiivne mudel. Tema programm nõuab vabade ühiskondade hävitamist. Ta usub, et saab võimule ainult tsivilisatsioonide kokkupõrke tulemusel. Tema ja temasugused saavad võimul püsida vaid juhul, kui nad kõrvaldavad vabade ühiskondade külgetõmbe mõju.

Me peame ühe asja selgeks tegema. See ei ole vastane, kes sõlmiks meiega rahu kui me mõnd aspekti oma käitumises või poliitikas muudaksime. Nagu üks Hamas´i endine liider kunagi ütles “Me ei ründa teid selleks, et te oleksite meile nõus midagi loovutama. Me ründame eesmärgiga teid hävitada.”

Üheks globaalpoliitika uueks tunnusjooneks on oht, mis tuleneb terroristide käes olevatest massihävitusrelvadest. Ajal kui massihävitusrelvad ega terroristid ei kujuta endast midagi uut, on uudseks nähtuseks üha suurenev risk, et need relvad terroristide kätte võivad sattuda.

Külma sõja perioodil hoiti massihävitusrelvade kasutamise võimalust ohjes sõjaga ähvardamise poliitika abil. Külma sõja ajal arendasime nii meie kui ka nõukogude pool välja üksikasjalikud vahendid kindlustamaks, et selliste relvade kasutamine ei oleks mõistlik valik. Me tegime mitmeid vigu ning süsteem ei olnud täiuslik, kuid mõlemal poolel oli liiga palju kaotada ning nii õnnestus leida viis omavahel konkureerimiseks ilma üldist hävingut kaasa toomata.

Kuid sõjaga ähvardamine ei toimi juhul kui vastasel ei ole territooriumi ega elanikkonda, mida kaotada ning kui ta usub, et massiliste kaotuste tekitamine demokraatlikule ühiskonnale on iseenesest hea asi.

Ameerika Ühendriigid tunnistavad, et sellise tehnoloogia olemasolu terroristide valduses on ohuks tsivilisatsioonile. Juba väike osa Saddam Hussein´i omanduses olevatest bioloogilistest relvadest hävitaks Eesti täielikult. See võidakse kohale toimetada väikese lennukiga või paari üritusele pühendunud mehe poolt kaubaautodega. Ükski riik ei ole haavamatu sellises keskkonnas.

Sellest tulenevalt peab Ameerika Ühendriikide välispoliitika arvesse võtma tõsiasja, et maailmas eksisteerivad jõud, mis on suunatud meie eksistentsi vastu ning mis on valmis meie vastu vägivalda rakendama. Ameerika Ühendriigid peavad end haavatavaks ning sõjas olevaks autoritaarse vastasega, kelle ainsaks poliitiliseks eesmärgiks on meie ühiskonna ja majanduse hävitamine ajal, mil tema käsutuses on ka selle saavutamiseks vajalikud vahendid.

Sellest tulenevalt on Ameerika Ühendriikide julgeoleku poliitikas kaks selget lähtekohta.

Esimene ning kõige tähtsam on pikaajaline, vastupandamatu vabaduse edendamine maailmas, mis on üha enam vastastikku seotud. Meie ülesanne on seda protsessi toetada ja tagada, et see tooks võimalikult paljudele inimestele kasu ning veenda neid, kes selle ees hirmu tunnevad või sellele vastu on.

Teiseks ülesandeks on iseennast ning seda protsessi globaalse terrorismi ohu eest kaitsta. Ma täpsustan kohe, mida see uus tegelikkus rahvusvahelises süsteemis tähendab Ameerika Ühendriikide välispoliitikale.

Ei ole parimat näidet Ameerika Ühendriikide välispoliitika esimese aspekti kohta, kui meie lähenemine Euroopale. Esiteks on Ameerika Ühendriigid eelmisel sajandi kibeda kogemuse varal õppinud, et meie rahu, edukus ning demokraatia sõltub Euroopast.

Kolm korda 20 sajandi jooksul on minu kodumaa olnud sunnitud mobiliseerima end poliitiliselt, militaarselt ja majanduslikult Euroopale suunatud ohtude tõttu. Terviklik, vaba ja rahulik Euroopa on parim partner tagamaks rahu, julgeolekut ning vabadust maailmas tervikuna.

Euroopa suure vabaduse laine, mille tunnistajateks me olime eelmise sajandi lõpus, vastupidiseks pööramine pärsiks seda protsessi ka mujal maailmas. Seega peaks meie toetus NATO ja Euroopa Liidu laienemisele olema ilmselge.

NATO-l on meie arutelu mõlemast aspektist lähtuvalt eriline tähtsus. NATO laienemisprotsessi aluseks oli eesmärk julgustada Euroopa siinse regiooni riike viima lõpule oma poliitilised ning majanduslikud reformid, mis on vajalikud tagamaks demokraatia püsima jäämist. NATO julgeoleku garantii andis neile riikidele kindluse jätkata valitud rajal kartmata välisjõudude survel toimuvaid muutusi – nii nagu nad oma minevikus sageli kogenud on.

Kuid NATO oluliseks osaks jääb tema roll julgeoleku garanteerijana. Nii nagu julgeoleku keskkond on radikaalselt muutunud, peab ka NATO uuenema. Ja käesoleval ajal teebki NATO läbi suuri muutusi.

Nicholas Burns, Ameerika Ühendriikide suursaadik NATO juures ütles hiljuti sellel teemal Berliinis rääkides: “Prahas on NATO jaoks pöördepunkt, sest me nihutame üheksateistkümne riigi missiooni ja sõjaväe võimsuse Euroopa siseasjadega tegelemiselt uute ohtude vastu, millele me kõik koos vastu peame astuma.

Need on ohud, millest ma juba eespool kõnelesin. Prahas jõudis allianss kokkuleppele, et võetakse ette vajalikke samme lubamaks alliansil tulevikus sõjaliselt vastu seista sellest kontinendist kaugemalt tulenevatele ohtudele. Eelmisel nädalal Prahas jõuti kokkuleppele NATO kiirreageerimisüksuste loomises, mis tuginedes suursaadiku Burns´i sõnadele, kujuneb “umbkaudu 20 000-ks paljurahvuseliseks õhu-, mere- ja maaväeks, mis on võimeline positsioonidele asuma nii NATO riikide piirkonnas kui ka väljapool seda ja olema tegutsemiseks valmis 7-30 päeva jooksul ning võimeline lahinguväljal vastu pidama ühe kuu vältel.”

Seega liitub Eesti alliansiga, mis on muutuste teel. Teile ja teie kolleegidele kujuneb see väga tõsiseks väljakutseks. Esiteks, NATO liikmena peab Eesti tegelema globaalsete probleemidega rohkem kui kunagi varem. Hetkel tagab NATO julgeolekut Afganistanis. Arvatavasti ei ole ühtegi julgeoleku teemat maailmas, mida allianss ei arutaks. Allianss tegutseb konsensuse alusel.

Eestil on täpselt sama palju hääleõigust kui Ühendriikidel. Eestil peavad olema omad seisukohad antud teemades, sest ta jagab vastutust mõningates kõige tõsisemaid julgeoleku teemasid puudutavates otsustes terves maailmas.

Teie endine kaitse- ja välisminister ning endine suursaadik NATO juures Jüri Luik on seda teemat järgmiselt kommenteerinud, “Meie (eestlased) peame olema intellektuaalid, et osaleda maailma julgeoleku süsteemis… Kas me oleme selleks piisavalt haritud, et näha seost Afganistani ja Iraagi sündmuste ning meie enda julgeoleku vahel?”

Teiseks, Eesti vajab osalemiseks võimekust - isegi Eesti taoline väikeriik suudab teha olulise panuse NATOsse spetsialiseerumise teel, s.t. täites mingit erilist julgeoleku nišši.

Sellised panused ei nõua tohutut maaväge või kulukaid kõrgtehnoloogilisi relvi. Eesti huvide kaitsmiseks alliansis nõuab see teie kaitsejõududelt kaitsevajadustele vastavaid inimesi ja eelarvet, tööandjatelt aga piisava hulga hea hariduse ja pühendumisega ning hetke globaalse julgeoleku seisukorrast arusaavate inimeste väljapanemist.

Loomulikult on Euroopa ja NATO poliitika Ühendriikide jaoks ainult osa palju laiemast julgeolekupoliitikast uues olukorras. Mainigem siin ümbertöötatud rahvusliku julgeoleku strateegiat, uuendatud lähenemist sisejulgeolekule, reorganiseeritud sõjaväge ning pühendumist terroristide vastasele võitlusele takistamaks nende juurdepääsu võimalikele vahenditele, mille abil meie tsivilisatsiooni hävitada.

Mitmed Ühendriikide välispoliitika kritiseerijad on väljendanud oma muret seoses ennetavate meetmetega, mis on esitatud president Georg W. Bush´i uues rahvuslikus julgeoleku plaanis.

Tegelikkuses on ennetamise kontseptsioon alati meie poliitikas tähtis olnud, kuid Külma sõja ajal oli selle osa kindlasti väiksem. Kriitika antud strateegia suhtes on pisut valesti püstitatud. Esiteks ignoreeritakse siin suuremat osa strateegia sisust. Strateegia üldine rõhuasetus on asetatud tõkestamisele ja mitte ennetamisele. Ameerika Ühendriikide strateegia peamised vahendid ei ole sõjaväelised. Kuid me ei tohi olla naiivsed, sest nüüdseks on tekkinud konkreetne juhtum, mille puhul ennetamine ei ole mitte võimalus, vaid vajadus.

Sõjaga ähvardamine on poliitikas teostatav selliste valitsuste puhul, kus toimib ratsionaalse otsustamise protsess ning kellel on midagi kaotada. Ähvardamise taktika tugineb eeldusele, et vastasel on midagi, mida saab ohustada. Hetkel võitleme me salajaste kodakondsuseta isikutega, kellel ei ole territooriumi. Meil ei ole võimalik neid millegagi ohustada.

Kuidas me näiteks suudaksime ähvardada 11. septembril tegutsenud tapjaid? Millega oleksime me saanud ohustada ja eemale tõrjuda Hamburgis ja Floridas paiknenud suitsiidimõrvareid? Selline dramaatiline muutus maailma korras sunnib meid välja töötama uut poliitilist lähenemist.

Ma toon ühe konkreetse näite.

Oletame, et te teate, et terroristlik grupp kavatseb Tallinnas õhkida tuuma- seade. Oletame, et nad asuvad riigis, mis keeldub nende tabamiseks koostööd tegemast. Kui te teaksite nende plaanist, kas te sel juhul ootaksite kuni rünnak on toimunud ja siis alles tegutseksite? Kas paneksite ebatõenäolisi lootusi sellele, et suudate tuvastada just selle laeva või kohvri, mis seda seadet transpordib ning siis arreteeriksite terroristid? Kas te piirduksite oma tegevuses eesmärgiga saavutada OSCE resolutsiooni väljaandmist, mis mõistaks hukka varjupaika pakkuva valitsuse? Kas te ei peaks seda hoolimatuseks, kui teie valitsus ei rakendaks ennetavaid meetmeid, et sellist katastroofi takistada? Niisugune on ennetamise käsitlus, millest me räägime.

Kuid on olemas ka teine tegevusvaldkond, mis on tõkestav ning mitte ennetav. Selgeks näiteks siin on meie Iraagi vastased jõupingutused. President Bush on täiesti veendunud, et ühel päeval saavad terroristid juurdepääsu võimaluse Iraagi massihävitusrelvadele. Me ei tea, kus ja millal see võib juhtuda, kuid talle on selge, et miljonite inimeste elu on ohus. Teadmine, et need Saddam Hussein´i valduses olevad relvad on vastuolus rahvusvaheliste kokkulepete ja 16 erineva ÜRO Julgeoleku Nõukogu resolutsiooniga, oleks väheseks lohutuseks neile inimestele, kes nende relvadega sooritatud rünnakute tagajärjel ellu on jäänud.

Seetõttu on president esitanud rahvusvahelise kogukonnale väljakutse tugevdada seadusandlust. Ta loodab, et rahvusvahelise arvamuse ning seaduste jõud jääb peale. Kuid juhul kui see nii ei lähe, usub ta, et tema rahva julgeoleku tagab rahvusvaheline koalitsioon, mis desarmeeriks Iraagi vajaduse korral jõuga. Me kõik loodame, et Iraagi valitsus haarab kinni võimalusest, mis talle on antud seoses hetkel käimasoleva ÜRO relvainspektsiooni protsessiga ning loobub nendest relvadest. See toimub varsti nii või teisiti.

Muidugi tõstatab see vältimatu kurtmise Ameerika niinimetatud unilateralismi üle. Kuid ma usun, et sõprade keskel võib sellel teemal diskuteerida. On tõsi, et Ameerika Ühendriigid suudavad toimida ning ka toimivad üksinda maailma laval. Me oleme maailma suurim märklaud ning meil on suurimad võimalused teisi aidata. Vältimatult viib see selleni, et me tegutseme rohkem kui teised. Kuid see on hoopis midagi muud kui meile osaks saav kriitika.

Ma vaidlen vastu igaühele, kes nimetab Ameerika Ühendriike unilateralistlikuks ka ÜRO protsessis Iraagi vastaste pingutuste tegemise järel või peale aastate pikkust eestvedamist, et teie riik saaks täieõiguslikuks NATO liikmeks. On selge vahe unilateralismi ja juhtimise vahel. Kui ma pean tunnistama, et juhtimine häirib sagedasti status quo'd ning võib tekitada salaviha.

Mis kõige tähtsam, enne kui keegi kritiseerib Ameerika Ühendriike tegutsemise eest, peaks ta arvestama tema tegevusetuse tagajärgedega. Eelmise sajandi suured kuritööd ei ole sooritatud seadusetu ja agressiivse Ameerika Ühendriikide poolt. See oli Ameerika passiivsus ning tegevusetus, mis sageli halvendas olukorda. Ei pea meenutama Münchenit või Teise maailmasõja aegset perioodi, et seda väidet tõestada. Piisab ka Šrebrenicast ning Ruandast.

Osa sellest kriitikast, mis on suunatud Ameerika Ühendriikide unilateralismi vastu on tegelikult katteks hoopis olulisemale kriitikale. Mõned meie sõbrad Euroopas (ning mõnes USA ringkonnas) ei seisa meie lähenemisele vastu mitte sellepärast, et see on unilateralistlik, vaid selle tõttu, et see tunnistab, et kahjuks aegajalt on relvajõudude kasutamine demokraatlike riikide eesmärkide saavutamiseks endiselt vajalik. Mõnede jaoks siin ja ka USAs on jõu kasutamine ükskõik millisel eesmärgil ebamoraalne.

Need inimesed usuvad, et kõik erimeelsused saab lahendada konverentside, koosolekute ja resolutsioonide abil. Ma soovin, et see tõesti nii oleks, kuid veerandsajandi pikkune isiklik kogemus diplomaadina töötades on mulle õpetanud vastupidist. Kui demokraatlikud riigid ei soovi jõudu kasutada, jätavad nad selle võimaluse koos lõpliku otsuse tegemisega neile, kes seda teha ei karda. Maailma milosevitch´id ja saddam´id on ikka ja jälle näidanud, et nende jaoks on jõu kasutamine eelistatuim vahend.

Vaatame Iraagi juhtumit.

Kas keegi teist usub, et Saddam Hussein teeb koostööd ÜRO relvainspektoritega, kuna ÜRO võttis vastu uue resolutsiooni? Kas keegi teist siin usub, et ÜRO oleks sellise range resolutsiooni ühel häälel vastu võtnud, kui poleks olnud selge, et on olemas ka hoopis hullem võimalus. Ilmselgelt on see iga ameeriklase, olgu ta valitsuses või mitte, soov, et ÜRO protsessist piisaks. Ärge unustage, et need on meie lapsed, kelle kanda jäävad tagajärjed, kui see nii ei lähe. Kuid ärgem olgem ka naiivsed selles suhtes, mis ajendab Saddam Hussein´i seda protsessi aktsepteerima.

Daamid ja härrad, Oliver Cromwell saatis kord Inglise parlamendi laiali sõnadega ”Selle hea eest, mis te olete teinud, olete siin liiga pikalt istunud! Minge! Jumala nimel minge!” Ma kardan, et teist nii mõnigi on juba mõelnud, et ka mina olen rääkinud liiga pikalt võrreldes selle heaga, mis ma teinud olen.

Lubage mul lõpetada veel paari mõttega teie tulevase karjääri kohta. Ameerika diplomaadi elu on ohtlik. Liig paljude mu sõprade ning kolleegide nimed on Ameerika Ühendriikide Välisministeeriumi kiviplaadil, mälestamaks neid, kes ametikohustusi täites on hukkunud.

Kuigi ma leinan neid, kes selle elukutse tõttu kaotasid oma elu, kurvastan ma rohkem kolleegide pärast, kes kaotasid iseenda karjerismis, enese upitamises ning bürokraatlikus künismis. See eriala nõuab julgust, kõige sagedamini just intellektuaalset ja moraalset julgust.

Ärge unustage, kes te olete ning keda te esindate. On uhke olla palutud kaitsma oma kaasmaalasi ning nende eluviisi. Pidage seda alati meeles.

Tänan tähelepanu eest!